pühapäev, jaanuar 29, 2006

minu raamat: ÄRGE LÖÖGE MIND ENAM

Meie ümber ja keskel on inimesi, kelle jaoks iga väiksemagi sammu astumine elus
nõuab pingutust, tahtejõudu ja usku…
Täname kõiki, kes mõistavad ja toetavad sõnas ja teos selliste inimeste elu ja tegemisi…
Aitäh!
© 2001, Tiia Järvpõld
Toimetaja: Kati Murutar
Kaanekujundus: Peeter Paasmäe
Küljendus: Kalle Kivi
Väljaandja: Kirjastus ELMATAR
Viljandi mnt 11, Tartu t: 07 409 700
www.elmatar.ee
ISBN 9985-9354-3-8
Tiia elu
Sündisin 1967. aasta 23. veebruaril - nõukogude armee ja sõjalaevastiku aastapäeval. Mis võib olla oluline põhjus, miks sünnitusabi brigaad mu eluohtlikku olukorda ei märganud ja miks ma tserebraalparalüüsiga eluks ajaks ratastooli jäin.
Kooli läksin 1976. aastal, keskkooli lõpetasin 1987. aastal.
Abiellusin Aivariga 1990. aasta jõulude ajal, talvisel pööripäeval 20. det-sembril.
Tütar Merili sündis 1991. aastal 17. veebruaril, poeg Silver järgmisel aastal 27. märtsil ja tütar Merli 1994. aastal 27. septembril.
Ülikoolis käisin aastatel 1989 ja 1999, viimasel ülikooliaastal lahutasin ka abielu.
2000. aastal esitas eksämm kohtule taotluse minu laste eestkoste saamiseks, sest mina ei saavat vaatamata oma täiesti korras mõistusele lapsi kasvatada.
2001. aastal mõistis kohus esialgu minu lapsed eksämma-äia hoolde, sest mul ei ole vaatamata täiesti korras mõistusele töökohta ega ka isiklikku abistajat, kes lapsi kantseldada aitaks.
Protsess on pooleli.
Seda raamatut kirjutades, isaga kahekesi Kaagveres läbikäidavas kahetoali-ses korteris elades ootan hirmuga, mis minust saab, kui mu eksabikaasa sügisel vangist vabaneb. Kui ta teeb teoks lubaduse tuua siiasamasse minu koju uus naine.
Palun, ärge lööge mind enam!
Armas lugeja!
Aitäh, et hoiad käes minu raamatut minust.
Minu jaoks on üllatav, et paljud inimesed on minu raamatut oodanud. Ise ei pea ma mõistagi oma saatust nii eriliseks – elan ju iseendaga päevast päe-va koos.
Nagu igal noorel naisel on minulgi olnud lapsepõlv ja ema-isa ja kooliaeg ja esimene salaarmumine, esimene suudlus. Mul on maailma armsaimad lap-sed, palju ustavaid sõbratare. On tuhandeid täitumatuid unistusi ja tohutu hingevalu.
Olen elu aeg ennast otsinud, leidnud ja kaotanud. Jälle otsinud.
Ratastool ja mu ebatavalised jalad on minu jaoks loomulik olemise osa.
Ehk on mu raamatut sellepärast oodatud, et kord verinoorelt lubasin selle kirjutada. Siis ei teadnud ma veel, milliseks mu elu kujuneb.
Kirjutasin oma lugu vaheaegadega üle kümne aasta. Raske oli end hingeli-selt paljaks koorida. Sageli tundsin, et lugedes ei tunne mu tuttavad seda mind ära, kellena raamatusse ilmusin. Keegi ei aima tegelikult, kui palju ma naerdes nutan. Varjatud külg…
Kui olete mu loo läbi lugenud, mõelge, palun, iseendale. Ja sellele, mis on õnn. Mõelge siis, kui olete üksi, kui ei saa und. See on vajalik, kuigi vahel väga valus.
Parimat iseendaga olemist soovides
Tiia
Merilile, Silverile, Merlile
ja kõigile, kes on (olnud) minule kallid


Olen väsinud.
Tean, et tagasiteed õnne juurde ei ole, tuleb ainult edasi minna. Kuhu? Ei tea. See teadmatus väsitabki. Kas kolmekümne kolme aastane õrn naine, kes igatseb kõigile muredele ja valudele vaatamata veel aina õnne järele, võib jäädavalt väsida? Küllap võib. Seda enam, et mõistus ütleb: kõik on möö-das. Aga süda loodab veel, veel, veel. Süda ei nõustu mõistuse loogikaga. Olnud õnn ei loo uut õnne.
Jää magama! Keera teine külg ja maga! Puhka end välja, ära värise hir-must! Homme pead olema värske, nägu naerul…
Nägu naerul?
Keda sa lollitad, Tiia? Arvatavasti iseennast. Peale minu enda voodis ju teist hingelist ei ole. Nii polegi mõtet endale valetada, et hommikul on meel taas rõõmus ja muretu. Naeratava näokese taga on haavu täis hing. Hing ei parane ööga, kui hing on katki.
Naeratav näokene on vaid ajutine põgenemine pisaraojade eest. Teiste ees teesklemine. Nagu oleks minuga kõik nii korras, nagu minu olukorras üldse olla saab.
Õnn on õnnetult kadunud. Õnn on nüüd ja igavesti õnnetu.
Kuid mis oli ja on see õnn?
Tiia, nalja teed!? Igal asjakesel, ilmingul ja tundel on kindel seletus. Öö on näiteks magamiseks ja patja nutmiseks.
Paremal juhul seksimiseks, mis on omakorda armastuskirg.
Õudus, millele su mõte kisub! Sa ju lubasid.
Hea küll, ma ei mõelnud seda nii. Ja mis tähtsust õnne lahtimõtestamiselgi nüüd enam on. Seda enam, et filosoofilisus ei sobi mulle.
Tiia, mis läinud see läinud, mine edasi – ikka pea püsti päikese poole, nagu su oma vanaema sulle alati ütles.
Aga ma ei taha magada. Ärgata ka mitte, sest elus olemine on mõttetu. Ma ei taha niisama vedeleda, aga olen selleks praegu sunnitud. Tahaksin tegutseda. Ja tohtida olla iseenda moodi.
Ma polnud lapsenagi keegi muu kui ma ise. Ja ei olnud kellegi, ka emme ega papa oma. Mulle tundus maru tüütav tädide-onude pärimine igalt lap-selt, kelle oma ta kõige rohkem on. Mina pidasin paremaks olla enda oma. Kindlasti polnud ma teadlikult edev laps, olin lihtsalt lapsemeelselt siiras.
Praeguseks ma ei tea, kuidas edasi minna, sest mõned aastad elust olen ol-nud elav laip. On hetki, mil näpistan end: kas ma ikka elan veel või olen surnud.
Sooviksin kõik aastate vältel tegemata jäänu tasa teha. Kuidas? Ma ei ole füüsiliselt väsinud, mind kurnab vaimne kaos.
Lapsed tuduvad loodetavasti rahulikult.
Minust kaugel. Ema hingerahu jaoks liiga kaugel. Mis sellest, et südames püsivad nad alati minu juures.
Täna on volbriöö. Jälle.
Mina pagesin üksinduse ja nukra ängistuse eest järjekordselt teki alla. Hin-gerahu see ei too. Rõhumine jätkub. Valus vaikus rõhub ja surub mulle kuklasse.
Ma ei ole endas kordagi tundnud volbriöö möllu. Seda tähtööd pole ma saanud tähistada. Mu lapsepõlves polnudki seda vallatut ööd ehk lihtsalt kevadpüha olemas. Räägiti ainult töörahvast – ja kogu püha.
Ema küpsetas head-paremat, tegi kodus suurpuhastuse. Telekas näidati õhupallidega paraadi. Nõukogude ajal ei osanud arvatagi, et on päriselt tõeline nõidade öö suurte inimeste rõõmudega. Väike nõid oli vaid välja-mõeldud raamatukangelanna. Minu lapsepõlves nõiamänge ega –jutte ei olnud.
Kas ei võiks minagi kuskil lõkke ääres luuatantsu lüüa? Lõkerdada vähe-masti? Ei. Minu kaaslaseks on mitu tühjust täis aastat ja pühadeaegne kurbus. Ja selle kurbusega pole võimalik harjuda, sest rõõmutu naeratus tundub enda suhtes ülekohtusena.
Hea vähemalt, et olen kodus.
Kaks aastat viibisin kevadpüha aegu hooldekodus. Hull oli see, kui hoolde-kodu töötajad soovisid mulle õhtul koju minnes siiralt parimat peotuju. Lõikav valu käis minust läbi. Nägu naeris, süda nuttis. Mis tuju sai mul olla majas, kus tundsin end kohutavalt põhjalangenult. Mis sest, et läksin Kastresse vabatahtlikult. Mind ei sunnitud sinna vägisi «abielupuhkusele» minema.
Seda oma peaga, südame tahte vastu otsustatud sammu kahetsen viimse hin-getõmbeni.
Juba esimesel hooldekodu-õhtul mõistsin, et oma kolme lapse juurest ära tulles olin teinud suurima vea. Aga ma lootsin, et ehk käitub üha vägivald-semaks muutunud Aivar lastega paremini, kui mind ei ole.
Õnneks toetas mind esimesel hilisõhtul moraalselt hooldusõde Külli ja rää-kis minuga kohvitassi taga lihtsalt naistejutte, mida ma polnud mitmeid kuid enam kuulnud. Olin neid jutte igatsenud ja Küllist sai mu sõbranna hooldekodus oleku ajaks.
Peagi leidsin end suhtlemas «Härmalõnga» töötajatega, kes olid kõik noored naised. Nad võtsid mind võrdsena ja ma ei tundnud end tavalise hooldekodu kliendina. Alalise ja lõpliku elanikuna.
Külli, Silja ja Lailaga jõime õhtuti kohvi, lobisesime ja tegime väikseid naiselikke vempe.
Hooldusõdede kohus polnud inimesi vannitada – hooldekodu elanik, kes ei saanud või ei tahtnud ise enda eest hoolitseda, pääses vanni kord kuus. Kuid mind vannitasid nad omal algatusel vähemalt kaks korda nädalas. Naljakal ajal – kesköö paiku. Mis sobis mulle kui öökulli tüübile väga hästi. Päeval toimetati vanakestega, ööd olid minu jaoks.
Hommikul panid nad mind riidesse, kammisid mu juukseid. Päeval viisid tualetti.
Oli õhtuid, kui Külli tuli minu tuppa ja kutsus: «Tule juba, joome kohvi, ma ei jõua enam rabada.»
Mõnikord tundus mulle, et surun ennast neile peale ja ei läinud seepärast neid ise otsima. Ent viimaks pesime koos pesugi.
Ühel hetkel avastasin, et olen majas nagu psühholoog. Naised usaldasid mulle nii tööalaseid kui peresiseseid asju lahutusprobleemideni välja. Kuu-laja-lohutaja roll mõjus mulle hästi, sest nii sain oma mured viivukski unustada.
Tiina ja Külli olid erilised inimesed. Tiina oli lauakatja, kes söötis mind ja oli hooldekodu haldjas. Kui Tiina tööl oli, tuli mulle positiivne elujaks sisse. Rikkusin kodukorda tema juures pliidiäärel süües. Mõnus oli, sest siis ei tulnud mulle meelde, millises asutuses viibin. Ja Tiina sai nõusid pesta, kuni mina neelasin.
Otse loomulikult rõõmustasid Kastre töötajate lapsed, kes mind hoidsid. Eleri tõi mulle sageli lilli lauale ja rääkis oma salajutte. Usaldas mind. Ta arutles vahetevahel, mis minu lastest saab. Ta uskus, et mu lapsed igatsevad minu järele nii, nagu temagi, kui mind mõnipäev Kastres ei ole.
Lapsed on elujõu allikad.
Vaike oli sul ka olemas. Ära unusta hooldekodu juhatajat!
Oli. Kuid tõusude ja mõõnadega. Kirjutasin Vaikele kirjakesi ja panin need hooldekodu ukse vahele, et ta leiaks need hommikul. Ta püüdis mind kogu hingest mõista ja toetada, mind hooldusmajast tagasi ellu aidata.
Ent ma vajasin silmast silma kontakti rohkem, kui tal minu jaoks aega jätkus. Nõustaja ja psühholoogi abi ma ei saanud, niisiis vajasin Vaiket. Soovisin, et tema täidaks tühja koha. Soovisin vist liiga palju, sest pik-kamisi Vaike väsis minust, hakkas silmnähtavalt eemale hoidma ja käskis mul Kastre eeskirjadele alluda.
Siiski koostas Vaike minu elu uuesti korraldamiseks mitu projekti. Need ei käivitunud, sest eelarved olid utoopilised. Inimese kogu elu eelarved ei saa mahtuda ühte projekti. Seda enam, et Vaike soovis mulle parimat.
Olime ühel meelel, et väljapääsu poole tuleb astuda sammhaaval. Esimese sammu ees oli ikka veel komistuskivi, mis pani mind mängima meeleheit-likke kaksikmänge. Ühelt poolt tahtsin kõigepealt lahutuse sisse anda. Teisalt pidin hea näoga Aivarile otsa vaatama, kui ta lapsed minu juurde tõi.
Olin lootusetus suluseisus.
Keegi ei julgenud aidata mul lahutusprotsessiga algust teha. See-eest soo-vitati kirjutada politseile avaldus peksmiste pärast. Soovitajatele tundus ekslikult, et sellega laheneksid kõik minu probleemid korrapealt ja lõpli-kult. Keegi ei osanud mõelda minu ja mu laste tegelikule tulevikule – mõeldi: küll kohus otsustab, mis meist saab.
Kahtlesin. Kahtlen praegugi.
Samal ajal käis Aivar siiski lastega minu juures Kastres. Küsis alati, kui kauaks ma veel sinna jään – tema igatsevat mind. Oli hetki, mil uskusin, et ta on siiras.
Ja siis tuli Aivar ootamatult mu poja Silveriga, käitumises midagi veidralt lepitust otsivat. Poja põsel oli punane jälg ja juustest olid salgud välja katkutud. Nagu minulgi. Kui uurisin, mis pojaga juhtus, ei saanud selget vastust.
Otsustasin, et laste pärast kirjutan politseile avalduse. Lootsin, et ehk hakkab keegi vähemalt laste turvalisuse nimel pingutama. Ei suutnud kauem, käed rüpes, lahendust oodata.
Vahepeal korraldas Vaike minu ja mu laste mure lahendamiseks ümarlaua, millest võtsid osa Tartumaa lastekaitseametnik, sotsiaalosakonna juhataja, valla sotsiaalnõunik, politsei, Aivar, mina ja Vaike. Kahjuks oli see koosolemine asjatu. Laste pärast ei julgenud ma mehe kuuldes rääkida seda, mida oleks olnud vaja rääkida. Aivar oleks võinud lastele kätte maksta.
Jälle mõisteti mind valesti: mina ei suutvat nii paljude laste eest vastutada. Eriti arvas seda lastekaitseametnik. Keegi ei osanud välja mõelda, kuidas saaksin siiski lastega kohtuda, kui Aivar ei luba raha puudumisel enam lapsi minu juurde.
Kirjutasid selle kaebuse väga raske südamega. Kartsid laste pärast. Ei osanud aimatagi, et kriminaalasi venib poolteise aasta pikkuseks. Laste ohtlik saatus tundus kõigile ükskõik. Valla ja lasteaia töötajad väitsid silmagi pilgutamata, et lastel olevat kodus kõik korras ja sina närveerid asjatult. Samas jõudis sinuni kumu, et Aivar on joomingu käigus jälle kellegi läbi peksnud ja käskinud lastel verd vaadata, ise seejuures kiidel-des.
Sa oleksid hea meelega tahtnud ametnikke hammustada. Kui sina said end veel oma vaevalise, vähestele mõistetava rääkimisega kaitsta, siis lapsed olid kaitsetud.
Olin sedavõrd sassi läinud, et ma ei leidnud enam kusagil asu. Merili, Silver ja Merli olid minult lihtsalt ära võetud. Ja mina olin neid petnud, sest ei suutnud neid kuidagi rõõmsamale lapseelule aidata.
Jalutasin õues. Otsisin üksindust. Olin väsinud inimestest ja nende luba-dustest ja lohutustest, millest vähimatki abi ei olnud. Sõitsin Kastre par-giteel ratastooliga enda lõbustamiseks tagurpidi. Kolm… neli… viis tundi. Ja ütlesin naistele: jätke õhtusöök lauale, las ma olen vaba õhu käes.
Isemoodi katsumus olid hooldekodu vanahärrad, kes püüdsid kaitsetut mind käperdada nagu linnukest. Õnneks lõppes see ära, kui ma end kokku võtsin ja neist ühele vastu lõugu virutasin. Pärast kuulsin, et minuga peab ettevaatlik olema, olen ohtlik prouakene.
Vanadaamid pigem haletsesid mind. Tahtsid veenda, et hooldekodus on mul kõige parem. Mis neil mõistagi ei õnnestunud.
Hooldekodu elanike seas oli mul üksainus sõber, kellega sai kõigest rääkida. Ka Marta igatses tagasi koju. Tema soovi täitis äkiline surm. Kempsu minnes ütles ta mulle oma viimase lause: «Ära muretse, hommikuks on mul parem…»
Kui mina pesin toapõrandat, pühkis Marta tolmu. Ja teised mammid kohkusid, kui nägid meid töötajate ülesandeid täitmas. Isegi kaebasid meie peale.
Sinult oli röövitud füüsiline toimetulek. Hulluks minemise piir pole kau-gel olnud. Oled nõudnud võimalust ise tegutseda.
Kui olid pärast peksmist ja haiglas toibumist teist korda hooldekodus, koristasid öösel juba tervet maja. Siljal valutas selg ja sina otsisid tööd, et mitte muumiaks muutuda.
Ühel juulikuul tegin elu hullumeelseima otsuse: minna laste pärast koju tagasi. Ega ma täpselt teadnud, mida teen. Tundsin üht, rääkisin teist ja tahtsin kolmandat.
Kindlasti vajasin tol hetkel kõige rohkem hingelist abi. Oma puuete tõttu polnud mul võimalik seda saada. Enamasti arvati, et ma lihtsalt jonnin, ja ise tean, millega riskin. Aga mul oli tõepoolest allasurumatu ja ületamatu kriis.
Tahtsin koju ja ei tahtnud ka.
Mina – ja vanadekodus!
Mina, kes ma tahtsin elada, olla noor ja õnnelik?
Tahtsin lapsi kallistada, ise nende pärast vaeva näha.
Aga ma ei tahtnud enam olla abikaasa.
Nojah, sotsiaalnõunik ja Vaike viskasid mind koos vanadekodust välja, nii et lahendus oligi olemas.
Kodus algas mitmekuuline võitlus elu ja surma peale. Kogu selle aja ei küsinud minult keegi, kuidas elan. Kui küsiti, oodati vaid lühikest vastust: «Tänan küsimast, hästi!»
Niisiis… Minu esimesed volbrinaljad said tehtud koos lastega, kui mas-keerisin lapsed lasteaiapeo tarvis väikeseks nõiaks. Kui kaua aega sellest möödas on? Igavik. Aga ka nelja aasta möödudes on laste säravad silmad mul silme ees.
Kui praegu lendaks väike hea nõid aknast mööda ja lubaks võluväel mu soovid täita, paluksin Merili juurde. Silveri juurde. Merli juurde. Mitte midagi muud.
Hea, et sa üksinduses mõistust ei kaota.
Milleks mulle mõistuse selgus? Kergem oleks elada idioodina. Rumalalt hingelt ei nõuta ega taheta palju. Arvatavasti ei tea lollike, et mingi mure on kuskil olemas. Elab hetkes.
Ehkki vaimse puudega inimesed võivad vahetevahel olla arukamad kui arukad. Vastavad heale heaga ja ei tee heale halba.
Mäletan viieaastast Sveni Haapsalu taastusravikeskusest. Poiss oli agres-siivne ja seoti löömise eest tihti voodi külge. Mind ei püüdnud ta iial lüüa, sest ma ei kiusanud teda. Kui kord talle kommi andsin, ütles Sveb aitäh. Seda polnud veel keegi tema suust kuulnud.
Aga mina olen muredest väsinud, sest neid on rohkem kui ajurakke ja ma ei jaksa ega suuda enam higipisarates peaga vastu seina joosta.
Mu elu on olnud algusest peale suur võitlus iseenda ja oma koha eest maail-mas.
Raskeima võitluse enda eest pidasid kolmkümmend kolm aastat tagasi.
Jah, sünnimomendil Tartu sünnitusmajas. Otsustasin miskipärast pärast sünnitraumat ja neljakümneminutilt hapniku all viibimist kõigi üllatuseks valida surma ja elu vahel elu. Mul õnnestus see kõigi kiuste, kes seda enam ei uskunud.
Ja elangi tänaseni nuhtlusena.
Miks ma selle ränkraske valiku tegin? Ju ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Samas olen kuulnud, et vastsündinud pidavat kogu oma elu ette ära teadma, ent unustavad selle kellegi – Jumala? – käsul kohe pärast esimest hingetõmmet.
Mõistus tõrgub seda uskumast.
Sa ei ütle kunagi kellelegi, kas usud Jumalat.
Vanaema õpetas mõnikord söögilaua tagant tõustes Taevaisa tänama. Tä-nasin meeleldi taati, kellest nõukogude ajal ei tohtinud rääkida.
Mu esimesed kokkupuuted Jumalaga on olnud umbmäärased.
Aga ma usun. Sügaval hinges.
Tean, et mul on kaitseingel, kes igal hetkel küll meeles ei seisa. Ununeb rõõmus, mures meenub. Kuid ta valvab mind.
Küllap on mulle toimetulekuks Kõigevägevama poolt seitsmes meelgi antud.
Kui keegi teine ei õpetanud mind tahtele allumatute käte asemel jalgu ka-sutama, siis tegi seda ei keegi muu kui minu Jumal?
Ja praegu olen ometigi omal moel õnnelik, et elan. Keegi teine ei saa minu elu üle rahulolu tajuda. See on minu ainus elu ning omaenese ainsat elu elan ainukesena mina ise.
Kuidas see kõik sinuga juhtus, Tiia?
Tead, Tiia, sinu sündides hakkasid arstid ja ämmaemandad tegelikult päästma sinu ema, mitte sinu elu. Ema on rääkinud, et minu sündimise päeval pidutses terve sünnitusmaja valvemeeskond ja unustas tema, kes ta oli juba paar päeva vaevelnud, sootuks.
Kui ema arstidele meenus, oli viimane sekund.
Ähmiga võeti minu peakesest valest kohast tangidega kinni ja hulk mu närvikeskusi halvati. Hapniku andmisega rikuti ka mu häälepaelad. Noh, aga eluvaim puhuti sisse. Kaht head – elu ja häälepaelu – polnud mulle ette nähtud.
Esmakordselt mind nähes hakkas ema kartma ja puges peadpidi teki alla. Mu nägu olevat pigistusest ja hapniku üledoosist olnud paistes ja sile nagu sein – seal ei olnud ei nina ega suud, silmad kui žiletiga lõigatud seina-praod.
Ema ei suutnud mind vaadata.
Keda süüdistada sinu rikkumises?
Ma ei tea, kas tohin kedagi otseselt süüdistada. Olen kuulnud, et hoopis ema ise ei lubanud arstidel toimida nii, nagu oleks õige olnud. Kolm-kümmend kaks aastat elust teadsin, et vea tegid pidutsevad meedikud, siis äkki räägiti, et hoopis ema pärast olen jalutu-kätetu.
Kes ja miks mulle valetas – ja keda ma mõttes asjatult süüdistasin?
Ema rääkis, et tal soovitati arstid kohtusse kaevata. Kohus ei tee last enam terveks. Ja keegi olevat lohutanud: esimene vasikas läheb ikka aia taha. Ma tahaksin sellist lohutajat lüüa. Laps ei ole katkine asi, mis visatakse ebaõn-nestunud asjade hulka.
Kas ma tahangi täpselt teada, mis minu sünni juures juhtus? See ei paneks mind käima. Ju pididki füüsilised puuded olema minu saatus. Minu hing ja vaim ning pisut teistsugune keha on üksteisega kokku kasvanud. Mind ei ole see, milline olen, kunagi seganud. Ehk pidingi erisugusena oma mina leidma.
Olen leidnudki. Mul on ainulaadne tore mina. Juba lastearstid ütlesid, et ma olevat sündideski olnud kangekaelne ja isekas laps.
Ainult et vanemate jaoks oli lapse invaliidistumine tragöödia. Olen olnud nende õnnetu õnn. Sest vanemad loodavad ju sündivast lapsest ainult rõõmu ja õnne. Ja mina olin oma vanemate esimene ja neil koos ka ainuke armastusega oodatud laps, kes sündis neile poolteist aastat pärast abiellu-mist.
Kõige tavalisem noor naine ja mees unistasid ideaalsest lapsest. Ja kõik varises kokku, sest pisike pidi jääma eluaegseks vigaseks. Diagnoosiga tserebraalparalüüs. Rõõmu asemel tuli mure.
Ei ema ega isa ole oma tunnetest mulle kõnelnud. Neid tundeid võin vaid aimata. Olles ise ema, mõistan ema südamevalu teadmisest, et on juhtunud midagi pöördumatut ja väikesest õnnest kasvab suur õnnetus.
Tserebraalparalüüs? See on ajuhalvatus, mis tekitab liikumise ja koordi-natsiooni häireid, nii palju kui ma tean. Ja sinul on veel see vorm, mille puhul lihaste ületoonus tekitab kramplikke liigutusi. Selge on üks – seda ei saa ravida.
Sagedasti arvatakse, et mul puudub ka tundlikkus. See ei ole üldse nii. Tundlikkus on mul ülihea ja kätes on jõudu küll, ainult et nad ei allu minu tahtele ega hoia seetõttu hästi midagi kinni. Saan siiski vasaku käega juukseid kammida.
Mul on teatud lihased õigel ajal treenimata jäänud – ajastu ja arstiabi olid sellised. Ma ise leidsin Jumala abiga, et varbad on kõige tegemiseks, ka selle raamatu kirjutamiseks mulle mugavamad kui sõrmed. Kui püüdsin kunagi käega kirjutada, tulid paberile ainult kõverjooned, mis ajasid mind hirmsasti närvi.
Jalaga kirjutasin lapsest saadik tähti ja joonistasin lilli. Ebatavaline enese-väljendusviis on olnud minu jaoks kiirem, loomupärasem. Tavaline.
Ka ei ole minu tahtmatud liigutused valulikud. Suuremat osa neist ei pane ma argielus lihtsalt tähele. Närvi minnes või rõõmsalt erutudes hakkan tahtmatult rohkem tõmblema. Ent aastatega olen õppinud ka tõmblusi kontrollima ja maha suruma.
Nii et vanemad ei osanud arvatagi, et nende ebaideaalsest lapsest sirgub kõige ideaalsem naine. Minu arvates olen olnud igati normaalne viguriga plika.
Ravi ja hoolduse ja kõigi murede kõrval oli emalgi minust kui erisuguselt ta-valisest lapsest rõõmu.
Sünnitusmajast sinuga koju minnes algasid vanematel murederohked päe-vad, kuud, aastad…
Tahaksin oma titeiga mäletada. Kahe ja poole kuuselt oli mul ilmselt sünnitraumast tingitult kahepoolne keskkõrvapõletik. Küllap olin sel ajal kõige hullem titt maamuna peal. Lasin vanematel end mööda tuba edasi-tagasi süles kanda nii ööl kui päeval.
Kui minuga ringi jalutati, olin vait ja magasin, nii kui prooviti kuhugi istuda, pistsin meeleheitlikult karjuma. Kõik meie pere täiskasvanud kõn-disid minuga vahetuste kaupa ja mina nautisin nende vaeva. Kõrvavalu pärast – kui see üldse põhjus oligi – andestati mulle terror kõigi teiste suhtes.
Tänaseni ei ole kõrvad mulle enam liiga teinud.
Süleravi oli seega täiuslik.
Titepõlvest on palju pilte. Papa enese pildistatud ja ilmutatud. Fotosid vaadates olen mõelnud, et tegelikult suhtuti minusse väga elutervelt. Mind ei peidetud ära.
Pilte vaadates olen tänanud, et ema mind ei häbenenud ja võibolla ainult alateadlikult mõtles minust kui vigasest. Piltidel naerab ja nutab tüdruku-tirts, kelle puuet ei reeda miski.
Lapsepõlv oli sinu kõige õnnelikum aeg, eks ole?
Arvad? Vihmaveeloik näis merena, ainus pai viis mure…
Tiia, tead, lapsepõlv on sellepärast õnnelik, et selleaegset õnnetust täiskas-vanuna enam ei mäletata. Tollased mured ja hirmud tuhmuvad kuidagi ja kaovad kuhugi. Sedasi ongi lapsepõlv mälestustes kaunis.
Kuid lapsenagi olid mul salajased hingevalud, mida oskasin hoolikalt enda sisse peita. Tundsin kohutavat üksindust ja hüljatust. Mind kurvastas, et mitte keegi peale vanaema ei soovinud süveneda mu lapselikesse muredesse. Keegi ei märganudki minu nukrameelsust.
Näisin heatujulise, sädeleva ja paigalpüsimatu tüdrukuna ja võisin olla kohutavalt õnnetu, paistes õnnelik ja pai laps.
Ükski hing ei taibanud tunda tõelist Tiiat.
Olid sa mures seepärast, et ei saanud käia? Võibolla tulenes üksindus sellest? Ehk olid teistest lastest kehvem ja abitum?
Ma ei kurvastanud oma puude pärast. Ausõna. See, et ma ei ole kunagi saanud kõndida ega oma käsi kasutada, pole olnud peamine õnnetus. Mu hingelaad on salapäraselt kurvameelne. See pole seotud keha veaga.
Mõtlemist ja tegemist on alati nii palju olnud, et pole olnud aega kujutleda, millest on tulnud puuete pärast loobuda. Ma pole kõike olematajäänut kujutleda osanudki. Minu elus on olnud kõik, mis on minu elus olema pida-nud.
Ju minusse sisendati, et haigus pole veel elamise lõppvaatus. Tirtsueas ei arvanud ma, et olen haige, vaid võtsin abivajamist kui oma elu normaalset osa. Et see kuulus haiguse nimetuse alla, sellest ma aru ei saanud. Haige olin ma siis, kui oli palavik ja õue mineku asemel tuli teki all olla. Selge see. Haige ilma nohu ja köhata? Ei saa aru.
Nohusid ja köhasid ma ei põdenudki. Ja haiguse olemust ja nähtust pole mulle selgitatudki. Nõukogude ajal peale invaliidsuse ja haiguse ju mõist-likke määratlusi polnudki. Ja mina otsustasin, et ei küsi iial kelleltki, mis imelik haigus see minul siis on. Mõistsin lihtsalt, et sünnitrauma pärast ei saa ma kunagi käia.
Sõna «invaliid» ajab mul praegugi kananaha ihule. Invaliidideks pidasin lapsena joodikuid, kes ootasid hommikuti poe ukse taga, kus mu ema müüja oli, veini. Nemad olid vastikult haledad. Lisaks tähendas «invaliid» midagi ametlikku ja bürokraatlikku.
Kallis inimene, kas sa tõemeeli pole olnud traumeeritud, et sina ei ole füüsiliselt teistega võrdne?
Vaimselt olen ju.
Füüsiliselt… Kindlasti olen tahtnud kordki elus kõndida. Kuigi olen imikust saadik aru saanud selle võimatusest, nagu ka käte töökõlbmatusest. See ei ole tragöödia. Olen – sisemiselt tervena – iseendaga ära harjunud. Rahul. Seda enam, et puueteta poleks ma mina.
Hädapätakas, kas sa peeglisse ei ole pilku heitnud?
Tiia, ma tunnen end õnneseenena, sest olen enda arvates üsna armsake. Printsess Dianaga ma end võrdlema ei hakka. Lihtsalt vaatan oma pee-gelpilti ja räägin endaga. Ei, see ei tähenda, et hakkaksin mõistust kaotama.
Pikkade päevade kaupa üksildaselt tumm olek on meelevaldne vaikimine. On hetki, mil igatsen, et keegi mind kiidaks või mulle vähemalt tähelepanu pööraks, et naisena eksisteerida saaksin.
Ei ole ma end kunagi ninakalt ilusaks pidanud, lihtsalt ma ei taha üksnes ratastoolis villasesse tekki mässituna istuda. Mulle meeldivad kõrgete kontsadega kingad ja miniseelikud. Pole mõtet jalgu peita ainuüksi selle-pärast, et nad ei funktsioneeri loomulikul viisil.
Juuksurilaua taga meeldib mulle ka endas naist rõhutada.
Kenadust ei saa üksnes näolapi järgi otsustada. Ilu on hinges, sügaval südames. Minu jaoks on endaks jäämine kõige raskemal ajal esmatähtis. Eneseväärikus.
Ükskord, kui Aivar oli mu näo järjekordselt üles löönud, puges Merli mulle sülle ja ütles: «Emme, ma ei karda sind. Minu jaoks oled ikka ilus. Venna, eksju, meie emme on praegu ka ilus ja hea?!»
Pisarad purskusid mul silmist.
Õnneseenena komistan õigel hetkel inimese otsa, kes sisendab mulle ela-misjulgust ja päästab lootuse taas valla.
Kas tead, miks inimesed ei suuda sulle selga keerata? Sinus on miskit erilist. Su süda on avatud headusele. Su süda pole kalgistunud. Kõik, kes mäletavad sind lapsest saadik, ütlevad, et su silmadesse on jäänud kelmikas läige, nagu oli plikana. Meeletu rõõmus meel valugi tundes.
Tädi Hilja tuletas iga kord meelde sinu püsivust ja kelmikat naeru pärast pooletunnilist järjekindlat püüdlust asetada teekann nuku kapiriiulile nii, nagu ise soovisid.
Anne meenutab su lõkerdamist, kui kärutas sind pargis näoli maha ja sina itsitasid ta hirmunud ilme üle, mis ahastas: nüüd on surnud.
Naervalt kangekaelne tüüp. Arvatakse, et naerusuine kangus tuleb minust väga lihtsal viisil või on kuldvõtmeke millegi kätte saamiseks. Ei ole nii!
Tiiat, kes on silmapilkselt ja kangekaelselt valmis tulest ja veest läbi mi-nema, teavad kõik; Tiiat, kes ütleb «anna alla» ja ei taha üldsegi võidelda, ei tea mitte keegi. Mina ise küll tean sellist Tiiat.
Ja tean, et imed on kõikjal, nad ei ole seotud üksnes müstikaga, ja ma usun imedesse.
Pärast kahtkümmend viit aastat oli mu sõbranna Anne tagasitulek minu kõrvale imeline.
Lapsepõlv sai otsa, meie teed viisid lahku. Olin hooldekodust eelmisel aastal koju tulnud ning minu sees möllas ähmane plaanide elluviimise soov. Siis veel.
Ühel hetkel kallistas taas mind minu Anne.
Taaskohtumine näis imeliselt uskumatu.
Anne oli mu elu ajakirjanduses jälginud. Tuli hetk, mil tema abikaasa Kaupo teatas: «Nüüd on aeg Tiia üles otsida, ta vajab sind.»
Vajasin tõesti.
Kaupol oli õigus.
Tänu Anne perele olen saanud tagasi enesekindluse, mis oli Aivari tõttu aastaid väga kõikuv. Minu enesehinnang ei ole enam nii hale. Moraalne toetus on tuhat korda olulisem kui materiaalne.
Poleks iial uskunud, et pääsen kunagi ööklubisse. Ometigi tähistasime 2000. aasta saabumist Anne ja Kaupoga ööklubis. Tol ööl tundsin, seljas Anne kingitud väike must minikleit, täpselt samasugune nagu tal endal, et mu hing on veel noor ja lubab õnnelik olla.
Pool. Vähemalt pool elu on veel ees.
Kuna Annel ei ole õde, soovib ta olla minu vanem õde, kellele tohin alati toetuda.
Olid unustanud, kuidas end daamilikult tunda.
Lõhnastatult.
Õhtukleidis.
Soengus.
Lihtsalt naeratades restoranis sõprade keskel.
Kui ma seda mäletasingi.
Anne ja Kaupo kinkisid mulle selle tagasi.
Ja ikkagi ei ole sa soovinud iial olla keegi teine? Kätega? Jalgadega, mis täidaksid neile pandud ülesandeid? Tähendab, käivate jalgadega.
Keegi, kes mina ei ole olnud ega saagi olla?
Ei. Tõepoolest ei.
Ma ju ei tea, kes oleksin kellegi teisena. Kui looduse poolt oleks mulle antud jalgadel käimine ja kätega söömine, oleks võib-olla südamehääl hoo-piski kalgistunud või väärastunud. Kes teab, mis probleemidega käijana kokku puutuksin.
Elumuredest vaba inimest pole olemas. Normaalse inimesena oleksin ehk lõbutüdruk või asotsiaal.
Ratastooli-Tiiana olen enam-vähem arenenud ja tugevate elujaatavate hoiakutega. On see siis paha?
Sa oled tubliks kasvanud tänu kodus elamisele. Et sind ära ei antud. Niisiis tänu emale.
Kas sina, Tiia, oled üldse mõelnudki sellele, kui oleksid lihtsalt olnud mõnes invaliididekodus? Oled kuidagi upsakas. Sinu saatus oleks võinud kujuneda ka vastupidiseks. Oleksid võinud elu hinnata ainult täis kõhu järgi. Või kusagil raudsängis lalisenud.
Olen mõelnud. Ausalt.
Mustemat kujutlust saatusest, mis mul õnneks kogemata jäi, ei ole ma kellelegi rääkinud. Mõtlema hakkasin selle peale kaheteist-kolmeteistaastasena. Pisemana ei osanud ma oma elu teises variandis ettegi kujutada. Minu kui lapse maailmapildis valitses arusaam, et kuulun ainult oma kodule ja kodu minule. Ma ei osanud mõeldagi, et mul ei pruugiks olla emmet, vanaema, sõpru, mänge…
Kõike, mis on lapse jaoks oluline.
Ma ei tundnud end teistsuguse tüdrukutirtsuna, kuigi sõitsin ringi rohelise lapsevankriga.
«Laps hakkab häirima mitte ainult sugulasi ja naabreid, vaid kogu ühis-konda,» olevat arst emale öelnud, kui olin umbes kolmene. Soovitas emal mind ära anda, peita mind invaliidide lastekodusse.
Mul kaasnes arsti arvates füüsilise invaliidistumisega kindlasti vaimne ala-areng. Ema jutu järgi otsustades peeti mind juba väiksena ühiskonnale üliohtlikuks.
Ema jättis mu loomulikult koju.
Vanemaile oli minu kasvatamine raske katsumus, sest minu lapsepõlves kahekümnenda sajandi viimasel veerandil polnud neil mingisuguseid tugi-isikuid ega nõustajaid. Nad pidid leidma ise õiged kasvatusmeetodid ja ise oma murega toime tulema.
Arvan, et nad leidsidki väga tavalised ja õiged ja loomupärased kasvatus-viisid. Ja vähemalt ema küll tuli oma hingeeluga toime.
Vanaema vajaksid sa praegu aina rohkem. Tema väike Tiia on suureks sirgunud, kuid ikka veel rumaluke. Tahaksid vanaema kallistada ja küsi-da, miks õnn sinust mööda läheb.
Vanaemal oli igale küsimusele lohutav vastus olemas.
Koos vanaga olen tikrimarju ja mustsõstraid korjanud.
Heegeldamist ei jõudnud ta mulle kahjuks selgeks õpetada. Tikkinud olen. Oskan. Ehkki olen oma tikandid pooleli jätnud – kannatus on katkenud vaimselt, mitte füüsiliselt. Küllap ei ole vanaemalike hobide aeg veel minuni jõudnud.
Merili õppis koos minuga esimesi nööpe pluusi ette õmblema…
Veel mäletan, kuidas vanaema õmbles pidevalt nukkudele uusi kostüüme. Mu sõbranna Marika, kellest ma ainsana ei ole aastakümneid midagi kuulnud, õmbles koos temaga. Mitmel korral leidsin pärast kuuajalist lõunareisi nukunurgast oma nukud uutes kleitides, uue voodipesu vahelt. Nukke oli mitukümmend ja neist kõige väiksemalgi oli oma kleit olemas.
Vanaema ei pahandanud minuga mitte kunagi. Ometi teadsin alati, et olin valesti käitunud – vana kõndis lihtsalt minu juurest minema, kui olin upsa-kas. Jättis mind elu üle järele mõtlema.
Ema on see-eest mulle kogunisti kasevitsa andnud ja korra olen ka nurgas olnud.
Olin kõige tavalisem laps. Minult nõuti palju ja minust ei tehtud hellikut. Olin ülemeelik ja vallatu, mitte pailaps. Tüdrukutega sai küllalt tempe tehtud, millest ma vanaemalegi ei rääkinud.
Aga vanaemal jäi ootamatult süda haigeks. Oma tervisest hoolimata hoo-litses ta minu eest ja talitas loomi, et ema aidata.
Tihtilugu olime vanaemaga kahekesi, sest ema oli leidnud uue õnne – Lembitu.
Lembitu?
Jah, mehe, kellega tal sündis hiljem poeg. Minule ei olnud see mees keegi. Välja arvatud muidugi venna isa. Ema elukaaslane. Väide, et mul on olnud kasuisa, teeb mulle pahameelt, sest mul ei olnud Lembituga kunagi häid suhteid. Elasime pikki aastaid kõrvuti võõrastena, kellel oli teineteisest kama kaks.
Leppisin ema – eks hiljem venna Urmase – õnnega.
Olin juba nii suur, et mõistsin teiste õnneigatsust. Lootsin salamisi ka endale armastuse leida ja pere luua. Uskusin, et kusagil ootab minugi õnn; et minagi lendan täiskasvanud naisena linnutiivul oma enese koju.
Kui Lembit su emaga kurameeris, tõi ta sulle kollaseid ploome ja viis sind autoga lõbusõidule.
Aga mu oma isa kinkis mulle koerapoja, kellest sai minu ustav sõber.
Poolteiseaastaselt jäi Naks otse minu silmade all veoauto alla. Surm oli õnneks silmapilkne. Mina aga tundsin esimest korda leina.
Vanaema meisterdas Naksi hauale väikese puust risti, mille juurde viisin koos sõbrannadega iga päev lilli.
Ema tahtis uue koera muretseda, aga mina ei tahtnud uut Naksit.
Leinaga seoses mäletan esmakordselt üksinduse tunnet, mida ei leevendanud see, et teised teadsid minu muret. Vana kannatas minu pikki nutte, teised ei suutnud mind lohutada, sest neil olid oma tegemised.
Aga mu isa lubas mul Mäksa pargiteel koos temaga kiirabiautot juhtida.
Siis juhtus papal avarii. Kodu mattus muresse, sest kohtutäiturid tulid kogu meie vara kulude katteks üles kirjutama. Olime just äsja ostnud moodsa mööbli ja televiisori.
Olin nõus loovutama kohtutädidele kõik oma mänguasjad, välja arvatud nuku Anneli.
Hoidsin Annelid kõvasti põues ja nutsin vanaema süles.
See nukk on mul ikka alles, minuga alati kaasas. Krimmi-reisidel oli ta ema käekotis roosilise taskuräti sees. Anneli on minu talisman. Kui ma ei eksi, siis tõid päkapikud ta öökapile…
Tolles isa tehtud avariis sai keegi meditsiinitöötaja raske trauma, papal endal olid ainult kriimustused. Kohus määras tänu minu erilisusele papale kerge karistuse – kaks aastat tingimisi.
Kohtule eelnenud kahel kuul ei võtnud isa tilkagi ja ema lootis kogu hin-gest, et nüüd ta viinajoomise lõpetabki. Normaalse elu alustamise nimel laenas ema kahjude maksmiseks raha, nii et meie mööbel jäi puutumata. Koju.
Meenub ka see isa, kes ei olnud mõnusalt hea?
Mäletad, üks jalutuskäik Emajõe kaldal lõppes sellega, et isa jäi magama ja sina nutsid vankris. Papa oli purjus, ema ja vanaema otsisid sind möö-da Mäksa parki taga.
Sinu mälust ei kustunud paaniline hirm jääda magava papaga üksinda ööseks jõe äärde.
Praegu elame isaga, kes peab karskust, kahekesi.
Aga tookord oli tal komme üksipäinigi napsutada.
Eks ta püüdis uputada mure minu pärast alkoholi sisse, kuni tekkis sõltu-vus alkoholist. Minu meelest on isa elu aeg loobunud vabatahtlikult ise-endast.
Karskust peab isa sellepärast, et mina olen kade laps ja ei anna talle õlle ostmiseks raha. Mul ju ei jätkugi raha.
Loomulikult isa vihastab aeg-ajalt sellepärast ja põrutab, et kui palju ta mind tasuta aitab. Mina ei võta sellist väidet südamesse.
Kehtib reegel: sinu kodus ei toimu enam joominguid.
Oled sa siis ise üdini karske?
Muidugi mitte!
Alkoholi tarbimise viiside vahel on vahe. Martinit, oma lemmikveini, tahan Anne ja Kaupo seltskonnas vägagi limpsida. Kord aastas.
Aga mõnusa äraolemise juures on alkoholi tähtsus teisejärguline.
Ma ei ole iial osanud kujutleda, et hakkaksin jooma murede pärast. Minu harvad limpsimised toimuvad ainult lahedasti heas tujus – see ei ole pagemi-ne.
Hirmu joomingute ees, mis oli mitu aastat minu sees, ei saa iial, mitte iial unustada. Seda hirmu pole võimalik sõnadessegi panna. Vihavaenlaselegi ei soovi sellist jubedust.
Juba pudeli ilmumisel lauale teadsin, millega päev jälle lõpeb. Teadsin, et taas tuleb tunda peksu või on küla peal kaklus. Värisesin hirmust oma mehe ees. Sest ma ei saanud ära joosta ega enda ja laste kaitseks midagi muudki teha. Jäi üle kannatlikult oma kurba saatust oodata.
See oli õudus.
Olin pahane ka nende võõraste meeste peale, kes janunesid viina järele ja olid nõus seda ükskõik kuidas ja kellega jooma, mis siis, et teadsid Aivari agressiivsust.
Läilat lalinat sõpruse teemadel viinapudeli taga on vastik kuulata.
Aivar oskas ju ometi alguses piiri pidada. Oli vaid kord kuus või har-vemgi viinane. Esimesel aastal ei näinud sa teda kordagi purjuspäi. Pool aastat ei võtnud ta tilkagi alkoholi ja see oli ainus probleemivaba aeg su abielus.
Kerges joobeseisundis tundus mees õrnemgi. Armastavam. Aga see oli valelik mees.
Hiljem mõistis Aivar ka ise, et tarbib liiast alkoholi. Suutis paar nädalat, viimaks ainult päevakese kaine olla.
Ei saa öelda, et mu mees ei püüdnud lahendusi otsida.
Püüdis.
Ta käis salamisi isegi psühhiaatri juures. Ebaõnnestunult. Seal öeldi vaid, et abielukriise tuleb ette igas perekonnas. Sellest käigust oli rohkem kahju kui kasu kogu perekonnale, sest mees võis rääkida valet, jätta olulised asjad rääkimata.
Aivar sai teatud ajal sellest aru, et oleme mehe-naisena ülearu palju koos. Ta oli peaaegu nõus, et mulle palgatakse abistaja ja tema läheb tööle.
Aga ta nullis jälle ise kõik ära.
Kui olin vallavalitsust mitme aasta jooksul avalduste ja kirjadega pommi-tanud, leidis vald lõpuks minimaalse võimaluse rahastada minu isikliku abistaja pidamist,. Aga Aivar peletas oma ebasündsa käitumisega viimse kui abistaja meist eemale.
Olime endiselt ummikus.
Aivar hakkas ju metsas marjul käima, et sinust mõndagi aega eemal olla. Teatas, et selline tegevus on muuhulgas ka töö. Ja püüdis järjekordselt kõiki ära petta.
Mamma taluski tegi ta enda arvatus meeletut ja hinnalist tööd ning uskus, et on asendamatu tööjõud. Sina lipsasid sel ajal lastega koguni Tallinna, et vähegi õhuvahetust saada.
Mina tajusin kogu aeg, et see pole see, mis peaks olema.
Nüüd ei saa õnne enam kokku liimida, meie vahel olnud pahandused muudavad igasugused edasised pingutused mõttetuks.
Ei teadnud ma siis ega tea ka praegu, mis oleks võinud meie abielu päästa. Võibolla ainult Aivari olematu tahtejõud. Esimesel ebaõnnestumisel loobus ta kergemeelselt mistahes muredega võitlemisest. Ju ta ei soovinud olla keegi teine ega jaksanud kauem paremana esineda.
Aga siis, kui ema oli Lembituga õnnelik ja me lasime tal oma õnne nauti-da, kartsin lapselikult naeratava näo taga paaniliselt, mida ma siis teen, kui vanaema peaks öösel arstiabi vajama.
Oli öid, kui keeldusin magamast lukus uksega ja telefonita oma voodi ees põrandal. Oleksin häda korral naabrid appi kutsunud, sest telefonist poleks minu jutust aru saadud.
Arvatavasti ei tea ema sellest tänini midagi. See oli minu ja vana vaheline nukker saladus.
Ühel aprillikuu laupäeva hommikul oli mul naerutuju. Ema pani mind riidesse ja me kõndisime söögituppa. Ema läks kööki einet valmistama. Mina muudkui lõkerdasin, sest tahtsin vanatki oma hea tujuga nakatada.
Vanaema tundus võõrastavalt tõsine. Ma ei tahtnud seda näha, sest minul oli ju millegipärast kangesti lõbus.
Vanaema kõndis vaevaliselt, tuge otsides teise tuppa…
Ja suri.
Sellest hetkest ei olnud ma enam üheteistaastane naerune plikake. Must-tuhat muret langes mulle kukile.
Pidin ema säästma, sest ta oli rase. Poolteise kuu pärast sündis mulle ju vend.
Kuna vanaema oli iga päev rääkinud, et emmet on vaja raseduse ajal kur-buse eest hoida, olin talle nüüd enda meelest toeks.
Mind ennast ei lohutanud minu üksinduses aga keegi. Ma ei suutnud uskuda, et vana jättis mind nii äkitselt maha. Ma ei saanud öösiti magada ja ajasin ainuüksi selleks teki pealt maha, et oleks põhjust hüüda, et emme tuleks tekki peale panema.
Igatsesin ema lähedust ja paitust, kuid tema andis mulle hoopis laksu.
Ma ei nutnud kaotusvalu endast välja enne kui haual. Hallil lumesajusel päeval märkasin korraga keset kurba lumehange piilumas sinist õiekest. See oli nagu rõõmusähvatus. Pisarad kuivasid, ainult mu südamesse jäi süütunne, et mina ise olin vanaema surmas süüdlane.
Ma ei ole ju paha?
Või olen egoistlik paharet?
Uinu!
Sa pole parem ega halvem kui teised inimhinged.
Seda, et sind on tegelikult kaks, teame ainult sina ja mina kahekesi. Üks Tiia keelab saatusele alla andmast. See on see, keda kõik teavad. Teine, sala-Tiia, kes tahab ilmtingimata alla anda, on vaid meie kahe teada.
Miks ma ei tohiks kõigele käega lüüa? Ma häirin ju nii paljusid. Näiteks paljusid Eesti Vabariigi ametnikke.
Ah, tuleta parem meelde, kuidas sa tulid mõttele kasutada käte asemel jalgu. Kes õpetas?
Ju vist ikka Jumal, sest keegi inimestest ei olevat õpetanud.
Kolme- või nelja-aastaselt hakkasin proovima jalgadega mängida. Nii oli mugavam ja lihtsam.
Ei mäleta, et oleksin põdenud sellepärast, et ma kõike jalgadega teen. Ma ei kujutanud ennast toimivate kätega ettegi. Ega arvanud, et olen seepärast naljakas või ebanormaalne.
Ema pani neljakandilise taburetiga mänguasjad ja nukud minu ette, et saaksin neid tugitoolist kätega haarata. Mina loopisin asjad taburetilt põ-randale ja mängisin jalgadega. Nii sain palju vabamalt oma fantaasiad välja mängida. Mosaiike kokku panna. Nukke magama seada. Sõrmedega ei tulnud kõigega toime. Kätega oli igav mängida. Varvaste abil sain hakkama pisimategi asjadega.
Hea, et mind vähemalt ei keelatud niiviisi toimimast.
Ema räägib, et märkas lapse tahet käte asemel jalgu kasutada ja ei võtnud seda millegi iseäralikuna, kuigi ta ei aimanudki, et maailmas on palju teisigi inimesi, kelle käteks on jalad.
Nõukogude ajal ei räägitud ju puuetega inimestest.
Kummaline, kuid nüüd on hea mõelda, et keegi ei narrinud ega põlanud mind.
Sõbrannad nägid minus normaalset sõpra, kellega oli kihvt koos aega veeta. Me tülitsesime aegajalt, nagu lapsed ikka. Ent mitte kunagi ei öeldud mulle vihahooski halvasti sellepärast, et olen naljakam või abitum.
Kuidas hakkasin pliiatsit varvaste vahel hoidma, ei mäletagi. Kirjutamine tuli kuidagi iseenesest. Mäletan vaid, et püüdsin Anne moodi ilusasti joonistama hakata. Tänaseni on silme ees Anne joonistatud pilt, mis oli koos värvipliiatsitega punases joonistusalbumis, mille ta mulle sünnipäevaks kinkis.
Tahtsin joonistada samasugust kasepuud ja maja. Alguses see ei õnnestu-nud, olin õnnetu, aga jonni ei jätnud. Joonistasin tundide kaupa, sest mind ei lohutanud see, et näiteks Jana või Külli ei joonista minust paremini. Anne tase oli minu ideaal. Teadsin, et joonistamine on õpitav, seepärast tuleb pidevalt joonistada.
Küllap võiksin praegugi üle keskmise joonistada. Aga kasepuud ja maja ei joonista ma ikkagi nii hästi kui Anne, ja seepärast pole ma endaga rahul.
Parim tunnustus tuli mulle üsna narril viisil. Mu venna Urmase õpetaja avastas koolis, et poiss ei oskagi joonistada, ehkki kodutööd on tehtud. Urmas vastas siis ausalt: «Õde joonistab!»
Ah nii, et sa ei mäleta õnne? Või ei taha mäletada?
Ära hakka sinagi mind piinama, Tiia!
Kuidas saaksin mäletada õnne, mida tegelikult olemaski ei olnud? Ära käsi võimatut. Õnn, mis tundus kunagi olevat minul ja Aivaril, oli väl-jamõeldis. Pettekujutlus.
Tiia, kuid esimene suudlus?
Tahad, et meenutaksin seda, Tiia?
Oli jaanikuine päikeseline päev Tartus Ravila tänavas.
Istusime diivanil teineteise embuses.
Viskusin peaga Aivari sülle ja sulgesin silmad.
Aivar paitas mu juukseid. Soovisin, et see imeline hetk kestaks igavesti. Et aeg peatuks. Uskusin, et suudame lihtsat head hoida.

Tundsin Aivari hingeõhu lähenemist. Ta kummardus. Ma ei julgenud liigutada ega hingata. Tardusin. Aivar surus õrnalt huuled mu suule…
Pärast suudlust avasin silmad. Vaatasin armsamale otsa. Aivari silmad sädelesid.
Küllap minugi silmad, sest esimene suudlus tõotas palju, palju – mitte õnnetuid pisaraid.
Oli see tõesti sinu esimene suudlus? Ei usu. Olid siis juba kahekümne kahe aastane.
Tõesti esimene. Ära imesta. Sa ju tead, kuidas ma kartsin igasuguseid kehalisi kirgesid, kuigi hinges olin olnud paaril korral kõrvuni armunud.
Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas saan kedagi suudelda oma tõmblevate huultega. See kujutlus ajas paanikasse. Kartsin, et hammustan poissi juba esimese suudluse ajal. Või kui ei hammustagi, siis mu suu ei ole lihtsalt suudluseks sobiv.
Tagatipuks on mul veel hambaproteesid, sest lapsena saadud ravimid on mu oma hambad hävitanud. Pelgasin, et proteesid rikuvad kogu naudingu ja hea.
Nojah, Aivar on hiljem kaks korda mu proteesid puruks löönud. Selle mõttega, et siis ei lähe ma kodust välja sõprade juurde teda taga rääkima… Läksin ometi. Enam ei takistanud inetu hambutu välimuski minemast ja karile jooksvast abielust rääkimast.
Aga enne esimest suudlust oli ainult unenägudes minu jaoks kehaline armat-semine olemas olnud.
Võisin küll sõbrannadele oma lennukatest unistustest rääkida. Et leian kord armsama ja olen võrratu armastaja. Kuid sisimas ei kujutanud ette, et saan oma kehaga kellegagi magada. Selle jaoks on tarvis ideaalset naisekeha, mida minul ju ei ole.
Ah, sa oled üle mitme aasta esimene inimene, kes pärib minult seksi kohta.
Pean tunnistama, et seks meeldib mulle. See on nii normaalne elamise osa.
Aga seks on paraku puudega naistele õudne ja valehäbelik teema.
Minugi osa on viimastel aastatel olnud sõbrannadele nõuandmine ja oma enese ihade allasurumine. Mis siis, et vahel naljatame – mida ma veel ootan, aeg on peika otsida…
Sinus on alles naine, kes vajaks seksi, Tiia. Võibolla sa ei ole selleks lihtsalt veel valmis. Aga tead ju küll, et on hetki, mil igatsed taas naudin-gut, rahuldust. Vähemalt kallistusigi.
Jah, aga kas… Kas ma üldse suudan veel kellegagi seksida. Äkki tulevad kõik läbielatud õudused uuesti meelde.
Kas üldse leidub meest, kellele ma meeldiksin? Ja kas ma tohin lastele mõeldes üldse seksist unistada?
Kuna Aivar on ainus mees, kellega olen maganud, ei julge ma enam vist proovidagi, sest võibolla on iga teise mehega minu puuded takistuseks.
Iseennast rahuldada sulle ei meeldi. See pole ju see. Vaatamata sellele, et kahel viimasel abieluaastal oli seks täielik õudus, esitaksid sa nüüd partnerile ilmselt üsna kõrgeid nõudmisi.
Aga nüüd olen ma ise seksikam kui kunagi varem. Rõhutan seksikust riietega, kannan minit. Sõbrannad ei lubakski mul vanamoorina välja näha. Pesugi on seksikam kui varem – kallis sõbranna Anne hoolitseb selle eest.
Kunagi ei lasknud ema mul minikleite kanda, sest mul olevat koledad jalad… Ei ole! Mul on ilusad jalad!
Kui rikkaks saan, tahan teha püsilokid, püsimeigi ja ripsmed-kulmud ära toonida. Praegu värvib mind aeg-ajalt sõbranna Krista. See annab psüühili-selt nii palju…
Mäletan, haiglas, kui mu nägu hakkas pärast peksmisi taas inimlikke jooni võtma, puhus doktor Vaasa mulle eluvaimu jälle sisse. Psühholoog oli para-ku ainult unistus.
Pikaravihaigla kuudel elasin nagu luksussanatooriumis. Ravivõimlemise tüdrukud kammisid mind hommikuti, tegid soenguid. Käisid minuga koh-vikus. Teatris ka.
«Vanemuisesse» minnes võttis vanemõde oma kaelast kee ja pani mulle kaela. Et tunneksin end ühelgi õhtul daamina.
Ainult ema keeldus minu juurde tulemast, sest nüüd, kus ta oli minust lahti öelnud, oli poeg tema ainuke laps. Doktor Vaasa tuli seda kurba sõnumit edasi ütlema julgustava naeratusega, embas mind ja ütles rahulikult: «Ma tahan ise olla sulle ema eest. Nii hästi või halvasti, kui oskan.»
Aga ikkagi – sinu seksuaalsus, Tiia?
Oled sa mu ebakindluse unustanud?
Mäletan, kord vihastas Krista minu peale, kui julgesin arvata, et mitte keegi ei taha mind suudelda ega hellitada.
Krista nähvas: «Kui sa endast nii kehvasti mõtled, jäädki vanapiigaks!»
Uskusin, et vanatüdrukuks ma jäängi ja seksimislõbu ei koge. Teine pool minust uskus, et armastada tohin minagi. Seda enam, et lapsest saadik olen soovinud olla ema.
Mis puutub Kristasse, siis temata oleksin seal metsa sees, ema uue mehe talus telefonita ja sõpradeta elades olnud päris südamesõbrannata. Elasime teineteisest kilomeetri kaugusel. Ja – oi, kui palju jätkus meil ühiseid ru-malusigi! Olen Kristast vanem, sellepärast lubati ta minu järelvalve alla. Ja Krista lippas minu juurde üsna tihti. Ma ei usu, et ta valis mind sü-damesõbrannaks ainult sellepärast, et ka temal polnud metsas elades kuskilt sõpra võtta.
Krista on olnud mu elupõline sõbranna. On olnud aegu, mil me pole eriti koos olnud. Oli kool. Uued sõbrad. Armastus…
Niisiis – esimene suudlus aitas eelarvamustest vabaneda.
Hella ja pika kirgliku suudluse ajal põimisin käed Aivari kaela ümber.
Unustasin puuded. Mul ei olnud sel hetkel midagi teistmoodi. Ma isegi ei hammustanud peikat! Ja mu käed allusid minu tahtele.
Maa ja taevas keerlesid ringi, õnnes olime ainult meie kaks.
Lõpetame õnne meenutamise! Lahtikistud haavad hakkavad valu tegema, aga sina ei taha ega suuda enam kurbust ja valu kannatada.
Ma ei suuda Aivari peale heaga mõelda, kuidas ka ei prooviks.
Tean. Aga ei saa unustada tõsiasja, et su enese suur tahe suutis sind pan-na uskuma, et oled seksiski ebatavaliselt tavaline ja veel rohkemgi.
Jajah, aga on sul meeles, kui vaevaliselt see õnnestus? Ma polnud kergesti peibutatav. Esimese katse ajal, mis oli kaks kuud pärast kohtumist, sõitsin ratastooliga tagurpidi Aivari käte vahelt ära. Aivar oli pettunud, mina jah-munud ja pahane.
Siis polnud ma veel armunudki.
Samal ajal rääkisid kõik mulle peigmehest, abielust, teab millest veel. Sõbrannad. Ema. Tädid-onud. Aivar isegi. Seesugune suhtumine tegi mulle vaheldumisi nalja ja pahameelt. Keegi ei küsinud minult tõsiselt, mida ma ise mõtlen või tahan.
Esimene katse mind puudutada lõppes sellega, et Aivar pidi ära kuulama mu moraalijutu teemal, et ma ei taha haiget saada.
«Ma ei tee sulle kunagi haiget,» ütles Aivar.
Rääkisin veel: «Minult ära palju oota. Ma ei seo end kellegagi enne, kui pole päris kindel endas ja temas. Ja sina, ole hea, mõtle hoolikalt järele, en-ne kui mind püüdma hakkad.»
Ei tea, kas Aivar mind üldse kuulaski. Ütles järsku vaikselt ja veendunult: «Ma ootan sinu luba.»
Mina mõtlesin tahtmatult esimesele armastusele, hingevalule nimega Tarmo. Alati kui Tarmo meenus, tõotasin endale, et ma ei armu enam kunagi ja Aivarist saab mulle lihtsalt sõber.
Siiski reetsid tõotuse. Armusid uuesti. Ja said tuhat korda rohkem haiget kui esimesel korral.
Kahjuks on sul tagantjärele õigus. Armusin uuesti ja sain mitmekordselt haiget.
Aga ma ei reetnud ennast. Armumine ja armastus ei ole reetmine. Armu-mise vastu ei ole keeldu ega rohtu. Arm hiilib salapäraselt inimhinge. Luba küsimata. Ühel hetkel lööb vikerkaarevärve pea kohal kokku, ja kogu lugu.
See oli puhas ja siiras armastus.
Armastasin Aivarit, kuni kadus viimne jaksuraasuke. Kooselu jooksul ei petnud ega reetnud ma ainsatki korda Aivarit. Truudus püsis ligi üksteist aastat. Tundsin selle üle hoolimata kasvavast hingevalust uhkustki. Olin iseenda üle uhke seni, kuni Aivar andis mulle tappa selle eest, et olen ainult sellepärast talle truu olnud, et ükski teine mees ei tahagi mind santi.
Kahetsen, et Aivar juhuslikult mu teele sattus, sest minu truu armastus oleks väärinud pisut rohkemat. Sain aga kolki. Mille eest?
Ma ei saa su eksmehest aru. Ta ise võlus tasatasapisi sind armumiseni. Vaevalt oleksid temasse armunud, kui ta poleks sind kuude kaupa meeli-tanud.
Vaevalt. Ja minu suur armastus muutus suureks põlguseks.
Saladuskatte all võin öelda, et Aivari tuleku ajal mu ellu meeldis mulle tegelikult kirjasõber Andrei. Tema kirjadest õhkus seletamatut soojust. See oli rohkem kui viisakas kirjavahetus, oli see sügav sõprus. Mulle näis, et noormees usaldab mind.
Minu kirjades jäi miski poolikuks, sest ma hoidsin oma usaldust tagasi. Andrei on ainus kirjasõber, kelle pilti mul ei ole. Kahe aasta jooksul ei saatnud ta mulle seda. Alles on vaid väga korraliku käekirjaga kirjad. Kõigi nende kirjade hulgas, mille olen viieteistkümnendast eluaastast alates saanud ja alles hoidnud.
Ma ei unistanud Andreist. Ootasin tema kirju. Unenägudeski lugesin tema korrektses eesti keeles kirjutatud mõnusaid ridu.
Viimastes kirjades tunnistasime teineteisele, et oleme leidnud armastuse. Palusin, et lõpetaksime kirjavahetuse, ja panin viimase kirja ümbrikku, pisarad silmis.
Samas – Reinu, Indreku, Sandri ja teiste poiste armastuskirjad tüütasid mind, sest need olid läilad. Neile polnud vajagi pühendada viimset kirja-likku vastust.
Ohhoo, Tiia, sul oli siis austajaid jalaga segada?
Narrus, Tiia! Jää vait. Need mehed olid lihtsameelsed. Kergemeelsed. Neil mõlkus meeltes ainult üks põhiline asi. See polnud enam naljakas. Kurb oli. Kahju oli. Haletsesin neid, sest nad raiskasid oma aega mind taga ajades. Ma ei ole ööliblika tüüp! Ja nemad valisid lõbuks ja seiklusteks täiesti vale tüdruku.
Ju nad oskasid enda meelest ennast ainult sellisel pealetükkival viisil lo-hutada või rõõmustada. Või mind. Ainult et mind ajasid nende kirjad iivel-dama.
Ma ei olnud veel seksi kogenud, mis siis, et olin suhteliselt vanakene. Aga mul ei olnud nende juttude pärast piinlik. Ka ei arvanud ma, et kogemuse saamiseks on tingimata vaja üheöösuhet.
See ei saa olla tõeline romantiline armastus.
Mina igatsen tõelist kirge, mis ei taha ainult uudishimust mu erilist keha, vaid mind ennast minuna armastada.
Juba tirtsueas tõotasin endale, et intiimsuseks avan end vaid mehele, keda tõeliselt armastan. Nii oligi.
Sa siis ei kartnud, et Aivargi võib sinuga vaid korra mängida?
Tiiakene, ja kuidas veel kartsin! Ja ikkagi lubasin tal endaga mängida. Ar-munud olin. Naiivne ka.
See polnud ju patt, et ma igatsesin oma armastust jagada.
Aivar taipas oma pikaldasel vallutamisel, millist strateegiat minu juures kasutada. Ta kasutas kõiki kavalusi, et mind puudutamatagi mulle lähe-neda.
Mina mõtlesin huviga, kui kaua suudab mees sedasi ennast lollitada. Tajusin küll, et ta on minust sisse võetud, ent lootsin, et tal läheb see hoog üle. Ma ei uskunud, et mind võib päriselt armastada.
Oi kui palju aega kulutasin armununa Aivarile moraali lugemisele. Taht-sin, et ta mõistaks: see naine vajab elu aeg, päevast päeva abi. See ei ole tavaline naine. Aga tema lubas olla surmani mu abistaja. Oli ka nõus, et vajame armastuse ja abielu õnnestumiseks palju kõrvalisi abilisi.
Tegelikult ei tahtnud ta mu hoiatusi kuulata ega probleeme ette näha. Ta nagu ei viitsinukski tõelust mõista. Mina jällegi ei tahtnud, et ta hiljem kahetseks, olin valmis suhte sõpradena lõpetada, enne kui hilja. Ma kartsin.
Keegi ei aima seda.
Arglik Tiia jääb alatiseks minusse. Hirm elu ees nii õnneliku kui õnnetuna on osa minust. Tõsi, hirmud teevad mind jõulisemaks ja elujanulisemaks. Mis siis, et teised ei pea kartlikku Tiiat justkui üldse õigeks Tiiaks.
Täpselt nagu ka nutvat või vihastavat Tiiat ei tohi olemas olla?
Seesugust Tiiat ei ole tohtinud iialgi kellegi jaoks olemas olla. Pikki aastaid olen ainult ise sellist ennast teadnud.
Nutmine tundunuks teistele jonnimisena. Neid kordi on oi kui palju olnud.
Abielust lootsid, et su nutud lõpevad?
Igatsesin olla normaalse elustiiliga tänapäeva naine. Ma ei tahtnud jääda mehe kaela kodukanaemana rippuma. Soovisin pere kõrvalt oma võimetele vastavat karjääri teha. Tahtsin tingimata kõrgkooli minna.
Olen ise töökas peres üles kasvanud ja lootsin ka oma lastele töötava emana eeskuju anda. Lootsin, et mees täidab mehe rolli. Mehelik mees ei vedele diivanil.
Ja Aivaril oli ju ometi täitsa asjalik amet – vedurijuhi abi. Pingutanuks ta end veidigi, saanuks temast vedurijuht. Ma ei teadnud, et ta põlgab tööd. Võibolla algsetel kooselu aegadelgi ei läinudki ta tegelikult tööle? Kuidas temast muidu nii ootamatult tööpõlgur sai?
Tiia, sa kahtled nüüdseks igas Aivari astutud sammus!
Mis teha. Mu silmad avanesid liiga hilja. Viimane hetk mõistusele tulla olnuks siis, kui mul tekkisid esimesed küsimused Aivari käitumise kohta; siis, kui ta märkas, et olen temasse niigi armunud ja pole mõtet pingutada paremate külgede näitamiseks või teesklemiseks.
Naisekski palus ta mind siis, kui oli end vedurijuhi töölt lahti võtnud. Põhjendas oma töölt äratulekut sellega, et tahab minuga rohkem koos olla. Ehk lootis hoopis abirahadele, mis minusuguse naisega kaasas käivad?
Meie romantika nägi välja nii: kui tuled naiseks, lähen tööle tagasi. Kõik. Ei ainsatki suudlust.
Emalt minu kätt paludes ütles ta: «Tiia tahab abielluda.»
Minu ainuisikulist soovi hõõrus ta mulle tihti nina alla. Tema olevat en-nast ohverdanud!
Juba esimesel suvel ei olnud te kuude kaupa koos, vaid tülis. Raha pä-rast. Aivar vihastas, et sinu raha oli ikka veel ema, mitte tema rahakotis. Et tema pidi äkki oma raha ka sinuga jagama.
Sina karjusid ta peale ja ajasid ta minema – aga ikka igatsesid tema järele. Miks siis ometi?
Ma arvasin, et esimesed tõelise armastuse sädemed ei saa kuhugi kaduda. Ei uskunud, et inimene saab olla läbini halb ja mind lihtsalt ära kasutada.
Oled mõelnud, kas Aivar ei kasutanud su armastust lihtsalt ära?
Tundub küll sedamoodi. Minu selja taha oli imelihtne karistuste eest varjuda. Kui palju kordi pärast vangist vabanemist pani ta toime mingi huligaansuse või hullemagi teo, aga pääses alati tänu minu olemasolule karistuseta.
Politseinikudki ütlesid: «Vaat on väärt mees! Sellisele ei saa ju karistust määratagi. Mine koju ja hoolitse oma naise eest!»
Hea näide on meeles ühest Jõhvi baarist, kus mees lõi kedagi võõrast meest, kelle tuttav ei tahtnud Aivariga napsu võtta. Lõi noaga. Käisime politseis, aga Aivar lasti minu pärast vabaks. Politsei ei osanud minuga miskit peale hakata.
Kiitmine tegi talle ainult halba. Ta uskus, et kui ta on ennast ohverdav mees, siis on tal lubatud ka halba teha. Keegi ei julge tema peale kaevata ega teda karistada.
Kui esimestel aastatel ta kahetses kaineks saades oma kuritegusid, siis hiljem uhkustas nendega.
Kaagvere küla ja Mäksa vald olid hirmu täis. Kui Aivar tahtis, siis tema läks, kakles ja vehkis noaga, sest põhjuse leiab ju alati.
Ehk olid mehel alguses ikkagi kavatsused sind õnnelikuks teha. Või oli tarvis sind lihtsalt õnge püüda? Või võttis Aivar oma lapsepõlvest kaasa allasurutud iseenda ning elas seda teistele kurja tehes välja – nüüd kartke mind, inimesed!?
Kas mehe hingel polnud mitte mõni ammune kole jama, mida ta lootis sinu peal lunastada?
Ta oli tegelikult algusest peale minust erinev, vaatamata esialgsele õrnusele ja tähelepanelikkusele, mille otsa komistasin, oli ta algusest peale minust erinev. Madalama intellektiga. Tal polnud õpihimu. Koole ta ei sallinud. Tööd teha ei viitsinud. Töö olevat ainult rumalate jaoks.
Kohtu eeski seistes karjus ta, et tööle ei hakka ta enam iial. Et tema abi-elluvat uue rikka naisega, kes peab teda üleval. Ise tahab ta ainult metsas marjul ja seenel käia ja kala püüda. Raha andvat lastele ja muud muret polevatki.
Oma sisemist üleolekut temast tajusin juba esimestel kuudel.
Edasipüüdmatuse traagilisim tagajärg oli see, et tööle minemata ei võimal-danud ta endale vähimatki puhkust minust ja lastest, mida oleks väga vaja olnud.
Tööd oleks ta igal juhul leidnud ja minu abitus poleks küll takistus olnud. Mitte iial ei takistanud minu puuded Aivari eneseteostust.
Lapsed käisid lasteaias. Mamma ja teised oleksid aidanud. Väide, et minu kõrvalt ei saa keegi tööle minna, ei ole õige – minu kõrvalt on ema, vanaema, mamma ja teisedki tööd rabanud. Vajan abistavaid käsi, kuid ma ei vaja neid sugugi kakskümmend neli tundi järjest. Alati saab kätepaare asendada, et üks paar minust ei väsiks.
Ainult üks viga: Aivar tahtis mugavalt logeleda.
Majanduslik mõtlemine keelas Aivaril mind pekstes mind päriselt ära tapmast. Ta ütles ka ise, et teeks seda hea meelega, aga kaotaks sel juhul minu raha.
Kõik mu sissetuleku peitis ta oma rahakotti ja lõi selle mõnusalt laiaks, üks-kõik, kas lastel on sokid jalas või mitte.
Ainus töö, mida ta meelsasti tegi, oli salaviina müümine.
Oi, kuidas ma seda jama ei sallinud! Käisin isegi vallamajas selle äri lõpeta-miseks abi palumas. Laiutati ainult käsi: mida meie saame teha?
Kogu ametliku raha investeeris ta musta ärisse. Samuti mulle ja lastele kingitud ja annetatud raha.
Viinaäri ei röövinud mitte ainult kodu- ja unerahu, vaid ka hingerahu. Ning viimaks jõi Aivar koos minu isaga kogu kokkuostetud salaviina ise ära, sest kliente jäi järjest vähemaks. Aivar hirmutas oma julma olemusega ostjad endast eemale.
Aivari viimne töötahe uppus laiskusse ja alkoholi.
Küsid endalt mõnikord, kas sind ei vaeva süümekas, et andsid oma mehe kohtu alla. Küsi parem, miks sina kui kõige nõrgem ohver julgesid tema paljude ohvrite seast ainsana süüdistust esitada. Miks teised ei julgenud? Miks talle kõik andestati?
Sina ja lapsed olite kõige kaitsetumad. Oli päevi, mil mõtlesid, et enne ei avane kellegi silmad, kui esimene laip on olemas. Ja ka siis ei nähta mõr-va enne, kui laip ise kirjutab politseile avalduse – vabandage väga, mind löödi maha.
Juba alguses mässas mu hing ülekohtu vastu. Ent tema terrorist kujunes harjumuspärane eluolu, nii et ma ei taibanud mammale ega ämmalegi kae-vata. Eksämm pole eales minuga leppinud. Tema jaoks olen olnud vigane olevus, kes ei oska midagi teha. Just: ei oska, mitte ei saa. Ta ei tahagi minusse kui naisesse ja emasse süveneda. Loomulikult: ma ei olnud tema pojale vääriline, rikkusin ta poja elu ära.
Kes kelle elu rikkus? Kes on kelle ohver?
Kallis Tiia, arvan, et mingil moel olete kõik kellegi ohvrid.
Eksämma esimene reaktsioon sel puhul, kui ta kuulis, et poeg ootab minult last, oli: «Mis siis, kui laps on sama sant kui sina?»
Ei ainsatki õnnesoovi.
Kui lapsed olid beebid, armastas tema neid pühapäevavanaemana. Tittedega ta tegelda ei viitsinud. Nii uskumatu kui see ka pole: ta ei suutnud mähkmeid vahetada. Käskis vanaisal seda teha. Kuidas üks naine, kellel on olnud omal laps, ei suuda igapäevaselt beebide eest hoolitseda?
Ehk jättiski ämm Aivari unarusse? Miks ta muidu nii kalk on?
Praegu on ämmal lastega muidugi lihtne, sest nad on suured. Samas vaja-vad nad igas eluvaldkonnas praegu eriti suurt tähelepanu. Seepärast ma ei taha lapsi kelleltki «röövida» – minu põnnid vajavad oma paljude vaja-dustega meid kõiki.
Oma emale ei kaevanud ma Aivari peale ammugi mitte. Seda enam, et ema ja Aivari vahel valimine oli abielludes niigi raske olnud.
Loobuda ei soovinud ma kummastki. Mulle tegi valu, et kaks mu armas-tatuimat inimest kaklevad selle pärast, kummale ma kuulun.
Mind oli üksainus.
Iga lapse ellu saabub päev, mil ta peab emale meelepaha valmistades suu-reks ja iseseisvaks saama. Paljud emad ei soovi seda tunnistada. Enamus emasid andestavad selle paratamatuse. Minu ema mitte.
Ja võibolla oligi soov iseseisvalt, küpse naisena elada mu elu ainus, ent see-eest kohutav viga.
Päris alguses ei olnud ju ema teie abielu vastu. Ta isegi rääkis, et kui peaksid kunagi lahutama, on vähemalt midagi meenutada. Ta tahtis vaid, et abielu oleks platooniline. Ta keelas sulle seksi.
Ehmatasin hirmsasti ema agressiivsuse peale, kui ta nägi meid kord õhtul Aivariga köögis suudlemas. Uksed paukusid, kajasid sajatused – mis tsir-kus siin toimub!
Sundides mind esimest rasedust abordiga katkestama, käitus ta nagu ar-mukade naine, mitte kui oma lapsele head sooviv ema.
Olime niigi suutnud intiimsed olla ema ja vend Urmase eest salaja. Imestan tänaseni, kuidas meil õnnestus mitte vahele jääda.
Pärast seda juhtumit köögis hakkasin magama Aivari kõrval. Mul sai kõrini pailapse mängimisest. Kui Aivar sai minuga koos kõigi mu iseära-sustega hakkama, polnud ema keeldudel enam tähtsust.
Pereelu oligi teil ju alguses päris vahva.
Tundsin puudust kahest olulisest asjast: mehe töölkäimisest ja oma vaba-dusest.
Pereelus oli siiski minul kandev roll. Pidin suutma end naisena õigustada ja triikisin, kui Aivar vaatas telekat, koristasin, kui Aivar magas. Seda ei suudeta minu näilise abituse tõttu ilmselt uskuda.
Meelitused ja musid said pikapeale otsa. Mitte minu puuete pärast.
Ikka ja jälle tungis meie ellu mõni häiriv tegur, mis röövis järjest sageda-mini hingerahu.
Õhtuti tundis väsimust Aivar, mitte mina. Mina olen ju naine!
Kalalt tulles viskus mees põrandale pikali ja mina masseerisin jalgadega ta selga. Ta küsis väga harva, kas ehk mina olen ka väsinud.
Ma ei kurtnud kunagi, et mu jalad valutavad tööst. Arvatavasti sama-moodi nagu teistel naistel käed. Olin päev otsa laste pärast hirmul – mida nad teevad õues enam-vähem omapäi – ja see kurnas omakorda psüühiliselt. Lapsed hakkasid väga varakult iseseisvalt õues uitama ja ise bussiga lasteaeda sõitma. Jumal kaitses neid.
See teadmine ei vähendanud mu muret, kuidas nad liikluskeerises hakkama saavad. Hirmu tegid ka ahvatlevad veekogud, mis siis, et neil oli keelatud Emajõe ja tiikide juurde üksinda minna.
Nad kuulasid sõna.
Väsimusele lisandusid hiljem hirmud Aivari joomingute ees. Seepärast olid ööd vaatamata väsimusele unetud. Õige väheks jäi seda aega, mil olime õhtuti muretult lastega hunnikus müramishoos. Diivanil. Põrandal.
Küll ma igatsen selliseid hetki tagasi!
Päris alguses tegite ju ometi kõike Aivariga koos? Mees oli küll kehv kokk ja sina pidid teda õpetama isegi pannkooke küpsetama. Lugesite koos ajalehti. Voodisse laotas mees linad sinult nõu küsides.
Jäta, Tiia! Juba algus ei koosnenud ainult neist pisiasjadest. Ma ei saanud aru, miks jättis Aivar oma majakese aiaga ja kolis Kaagverre kitsasse korterisse. Oleksime võinud endale mugava ja ilusa kodu ehitada.
Hiljem mõistsin, et Aivar ei viitsinud. Kaagvere päästis lisaks teda ka ta süngest minevikust. Mina olin vaid ettekääne.
Samal ajal nõudis ema, et Aivar kirjutataks minu korterisse sisse – saaks neljatoalise korteri.
Olin kohutavalt väsinud kahe inimese omakasupüüdlikkusest, mis ei ar-vestanud minuga kummalgi juhul.
Kaagveres hakkas Aivar katlakütjana tööle. Lootsin, et teeme vähemalt korteris remondi – valime tapeete ja värve, rajame päris oma kodu. Nii see polnud. Aivari vanemad tegid remondi. Ja ma mõistsin, et meie elu saab olema raskem, kui ma kartagi oleksin osanud.
Ometi olid need kuud, mil sa Kaagverest lisaks ka Tartusse ülikooli käi-sid, su elu õnnelikem aeg. Aivar käis öösiti tööl ja sina õppisid öösiti. Mees käis katlamajast mõneks viivuks kodus – kui romantiline! Paari päeva kaupa tegusat puhkust teineteisest – ideaalne!
Ju siis oli seda õnne liiast.
Saigi otsa. Paar nädalat pärast toda õnnetut pealesurutud aborti loobus Aivar tööst katlamajas. Hea küll, sai tööle transana, aga mul oli ükskõik. Tahtsin vaid, et mind rahule jäetaks.
Ainus, kellega neil aegadel suhtlesin, oli Ly.
Urmas viis mu kirjad posti. Emale ei tohtinud neid anda, sest tal oli harjumus kõiki mu kirju kontrollida.
Kirjade pärast olen tundnud piinlikkust sõprade ees. Piinlik on olla kellegi, kas või oma ema omand.
Ometi vältisite Lyga keskkooli ajal alguses teineteisega läbikäimist. Sina mõtlesid, et Ly ei taha sinuga suhelda, et tema on uhke ja sina tema kõr-val eikeegi.
Ly omakorda mõtles, et sa solvud, kui ta sinu jutust kohe ja kiiresti aru ei saa. Nüüd naerate tragikoomilist sõpruse algust. Te kumbki ei oska enam seletada, miks tundsite teineteise vastu tookord eelarvamusi.
Kümnendas klassis istus Ly sinuga ühte pinki ja te saite päevapealt väga lähedaseks.
Viisteist aastat hiljem mõistsime Lyga, et teineteise asendajat sõpradena me ei leiagi. Vist tänu sellele, et me pole teineteisele kunagi midagi tõotanud. Oleme teineteisel lihtsalt olemas. Sisehääl ütleb meile mõlemale täpselt ühel hetkel: otsi ta üles! Telepaatia.
Sulle on öeldud, et sõbrannad keeravad sulle selja, kui leiavad oma ar-mastuse ja loovad perekonna. Eriti su ema oli selles väga kindel ja oleks neile nagu pahakski pannud, et nad seda ei teinud.
Mina ei muretsenud selle üle. Teadsin küll, et ma ei saa olla sõbrannade elumõte.
Mu hing kripeldas hoopis sellepärast, et mul ei ole võimalust uute tutvuste loomiseks.
Pärast aborti leppisite Aivariga lõpuks ometi ära.
Nojah, ehkki tülis ju otseselt polnudki. Ma lihtsalt ei tahtnud teda näha. Kuigi ta polnud abordis süüdi, kartsin taas hingehaavu saada.
Aivaril oli mind aga vaja näha, sest teda ähvardas oht korterist ilma jääda. Ja minust sai jälle loll pime armunu.
Aivaril aga läks abistaja ja mehe roll pikkamisi kapitaalselt sassi. Viimaks ei andnud ta endale aru, miks ta üht või teist asja teeb. Ja tappa sain selle eest loomulikult mina.
Sind ei lohuta kogu maailma kogemus, et abielud lähevadki sageli sel kombel sassi, et naine vajab abi, aga abistajat ei ole kusagilt võtta,?
Mina olen mina. Intiimsed argitoimingud hakkasid segama abielu. Seal-hulgas mõistagi suguelu.
Kui kirg lahvatas, tahtsime teineteist ega pannud tähele abistamise vajadust. Aivar tõstis mind embuses hoidmiseks enda kõrvale istuma. Aivar toitis mind. Alguses tundus abistamine nagu otsatu eelmäng voodisse jõudmisele.
Mäletan, kui esimest korda Aivari koju Kohtla-Järve lähedale sõitsime, oli kohutav kartus, et me ei tule toime. Aivar polnud proovinud minuga olulisi loomulikke toiminguid teha. Seni oli ju ema mind aidanud. Aga Aivar oli lubanud minu aitamise ära õppida.
Niisiis – oli juba hilisõhtu. Olime kokku leppinud, et magame teineteise kaisus. Aga enne seda ei julgenud ma kuidagimoodi öelda, et tahan pissile ka. Ka Aivar ise ei taibanud seda.
Kui oma vajadusest häbelikult teada andsin, jäi mees keset tuba seisma, käed ripakil, ega osanud musta ega valget lausuda.
Kohmetusest hoolimata tulime toime, kuigi läksime mõlemad näost tulipuna-seks.
Minu lahtiriietamine polnud eriline probleem. See oli osa armumängust. Eks minagi püüdsin varvastega armsama nööpe ja lukke lahti teha. Aivar kükitas, istus või lebas mu jalgade ulatuses.
Ent hommikune riidessepanek lakkas pikapeale olemast osa armumängust. Otsatuks paisuv pinge tüütas kohutavalt ja mõnu voodis hakkas kaduma. Olime liiga harjunud teineteisega kõige intiimsematel asjaoludel pidevalt lähestikku olema.
Enam ei teadnud, kuidas öösel olla, et päevane argine tunne ununeks. Olin mehe käte, keha ja hingeõhuga nii harjunud, et need ei erutanud mind enam. Usun, et ka Aivari jaoks olid vahekorrad automaatsed ja harjumus-likud.
Sellest saime liiga hilja aru.
Mõistsime küll, et vajame teineteisest hinge tõmbamiseks aega. Miks meil muidu enam miski ei klappinud.
Uskusin, et viga on abistaja puudumises. Aivar ei tahtnud seda uskuda. Talle kui mehele oli meelepäranegi, et naine oli igal hetkel käeulatuses ja sõltuv. Minust sai tema omand, kellega – õigemini millega – tohtis kõike teha. Mees unustas, et tema naine on elusolend, kellel on samuti tunded.
Aivar ütles: «Kui ma sulle muidu ka haiget teen, siis keppides teen sulle head.»
See oli vale. Keppimine tegi veel eriti haiget. Hingeliselt ja vaimselt.
Tajusin järjest enam, et Aivar ei hoolinud enam minust kui naisest. Ta oli ka turvaseksi asjus hoolimatu.
Minul kui naisel polnud arusaadavatel põhjustel võimalust meest õhtuti millegi uuega üllatada. Ma ei saanud osta hea tuju puhul seksikat öösärki ega seda salaja selga panna. Ometi on minu jaoks just detailid need kõige tähtsamad ja määravamad asjad.
Õnneks hoidis mamma sageli lapsi, et saaksime olla Aivariga kahekesi. Lõõgastuda. Puhata. Alguses tegimegi romantilisi õhtuid küünlavalguse ja vähese veiniga. Olime tõesti õnnelikud.
Mina tahtsin täita naise kohustust mehe ees – anda talle kõik, mida ta vajab. Minu meelest vääris Aivar palju head. Ma armastasin tõepoolest oma meest.
Aga see oli ammu, ammu, ammu…
Tuleta meelde, sa olid õnnelik järgmisel hommikulgi pärast õnneööd, mil said Aivari omaks. Mäletad, ärgates olid ikka mehe käte vahel ja ta so-sistas sulle kõrva: «Kas sa nüüd usud, et oled minu seksikas naine?»
Uskusid tol hetkel õnnelikult oma seksimisvõimekust.
Uskusin ja kogesin päris mitu head aastat nauditavat sekselu. Ma ei kahetse iial, et julgesin Aivari mõistva abiga ületada väärat ja arglikku eelarvamust oma seksikusest.
Armastuseplahvatus tuli minusse heleda leegina, siiski kartsin füüsilist kirgede möllu. Kartsin, et ei suuda oma tahtmatute liigutuste tõttu voodielu elada.
Aivar julgustas mind kannatlikult, üsna ettevaatlikult, kuid järjekindlalt seksuaalsuhteks. Kui ma keeldusin, siis ta ei lähenenud. Nii võitis ta mu usalduse ja veel suurema armastuse.
Ärgem unustagem, et ükskõik, millisel mehel oleks väga lihtne mind ilma igasuguse sissejuhatuseta jõuga võtta. Füüsiliselt olen ju täiesti vastupanuvõi-metu.
Minul ja mehel polnud seksimisprobleeme. Ma ei tajunud vahekorras olles oma puudeid. Seksida võisime igas asendis, sest mees hoidis mind kindlalt käte vahel, et ma ei kukuks.
Usun, et suutsin meest naiselikult rahuldada küll. Sest ta vastas igaühele, kes taktitundetult päris, kuidas ta minusugusega magab: «Magad nagu iga teise naisega, ainult et Tiiast paremat ma ei tea.»
Kuna Aivarile esitati seksiteemalisi küsimusi viinavõtmiste käigus, kuulsin aastaid neid vestlusi tahtmatult pealt.
Ja sina ise?
Mina ise olin esialgu ülirahul. Aivar tegi mind õnnelikuks. Ent mida rohkem tuli tülisid, seda enam kasutas Aivar voodit leppimiseks. Alguses õnnestuski see tal erilise vaevata. Ja mina olin naiivselt õnnelik, et vähemalt teki all suudan armsamale selgitada, et me ei vaja tülisid.
Aga siis tulid Aivari ellu eided, kes seletasid talle, et sant ei saa teda ra-huldada. Minu kuuldes, nagu ma oleksin nõrgamõistuslik. Oli kordi, kui pidin pealt nägema, kuidas purjus naised Aivarile külge kleepisid. Millega ta mõistagi nõustus. Tänaseni hakkab mul sellele mõeldes sees keerama.
Kord vihastasin sedavõrd – mul nimelt paluti silmad kinni panna või teise tuppa minna –, et ronisin tagumiku peal, jalgadele toetudes trepist alla.
Vajasin õhku.
Oleksin välisuksest kaugemalegi roninud, kui Aivar poleks mulle rahul-oleva näoga järele tulnud. Siis oli möödas kaks tundi.
Järgmisel päeval tuli vanaema Stella ja ma läksin lastega tema juurde suvita-ma. Ei tulnud poolteist kuud koju.
Kui ma oleksin mingi võimaluse leidnud, kuidas pärast lahutust toime tulla, oleksin juba siis lahku läinud, mis siis, et teatud määral soojendasin Aivarit ikka veel hinges. Ma ei suutnud uskuda, et ta saab mulle kui oma naisele ja oma laste emale nii palju haiget teha.
Aga kelleltki ei leidnud mingit abi.
Sotsiaalministeeriumist nähvati: miks ma lapsi tegin, kui nüüd abi palun.
Sobimatu võimalus mulle leiti – mina hooldekodusse ja lapsed lastekodusse. Keegi ei julgenud mulle peavarju pakkuda, sest kõik kartsid Aivarit.
Otsustasin olla edasi vapper abielunaine ja veelgi kannatada.
Ja nii veel kolm aastat.
Sa ei sulanud enam voodis Aivariga üheks. Õppisid järjest rohkem teesklema, mis on naiste juures seksis kõige hullem asi. Siiski oskas mees oskuslikult lepitust leida. Kui oli parajasti pisut rohkem raha, otsustas ta selle mitmel korral kulutada hotellis sinuga olemise peale. Iseenesest oli tema idee imevahva, aga Aivar ei muutunud pärast kauneid hetki raasugi paremuse poole.
Kõige rohkem on mulle hinge sööbinud jalgsimatk Taevaskotta. Käisime – mina muidugi sõitsin ratastooliga, hoides põlvedel matkakotti telgiga – sada kilomeetrit viie päevaga. Oli augustikuu lõpp. Miski minus ütles, et tookord elustunud kirg jääb viimaseks. Ja nii see oligi. Neil päevil olime nagu uuesti armunud. Ühtegi lahkheli ei tulnud meelde.
Hiljem aga peksis Aivar mind matka eestki. Et ma olevat sundinud teda valutavate jalgadega käima. Kõik ilusa rikkus ära.
Minulgi valutas ju selg ratastooli rappumisest, kuid ma ei süüdistanud kedagi ega midagi. Olin lihtsalt õnnelik.
Viimasel koosolemise kuul muutus asi hullemast hullemaks. Aivar peksis sind ja karjus: «Ma ei ole sinuga ühtegi korda rahuldust saanud! Lapsed ei ole ka minu omad!»
Pärast vägivallatsemist võttis ta sind ikkagi ja rahuldas julmalt oma bio-loogilisi mehelikke vajadusi. Ta ei hoolinud sinu peksmisest valutavast näost ega kehast.
Tiia, tunnista endale, et Aivar on sind mitmel korral vägistanud. See on valus ülestunnistus, kuid see tõde ei muuda kunagi olnud armastustki ole-matuks.
Sa ei armastanud selleks, et valu tunda, vaid selleks, et olla naine ja lapsi saada. Ja rasedus meeldis sulle ju väga.
Ausalt öeldes meeldis jah. Emotsionaalselt kohe tohutult.
Püüdsin iga last juba esimestel raseduskuudel paitada, sest minu jaoks olid nad juba siis olemas. Aivar naeris mind, kui ma pisikestega läbi kõhu rääkisin.
Minu hellust jätkus kõigile kolmele. Merli kandmise ajal oli küll juba kaks põnni, kes vajasid õrnust ja tähelepanu, majapidamine oli minu hoida, tülid Aivariga tülitseda. Ikkagi jäi mul aega päevas kümneid kordi oma kõhukest paitada.
Iga lapse põtkimine on eriline ja isemoodi. Teadsin põtkimise järgi, millises meeleolus me mõlemad parasjagu olime. Püüdsin iga hinna eest säilitada rahu ja head tuju, et pisikesed pätud kasvaksid ja areneksid minu sees suures rahulolus. Püüdsin anda igale lapsele tohutult palju armastust.
Merili, esimese lapse kandmise ajal püüdsin veel päevalgi pikutada, et olla rohkem sirges asendis ja mitte ratastoolis kössitada. Silveri ja Merli tuleku ajal enam vedelemiseks aega ei olnud.
Ma ei oska öelda, kas ratastoolis oli rase olla raskem kui harilikult. Bio-loogiliselt on ratastoolis rase olla kõige tavalisem asi. Võimalik, et güne-koloog oli alguses mind kui naist läbi vaadates hämmingus.
Aivar rääkis, et pärast esimest keisrilõiget ei osanud õed mind raamilt voo-dissegi tõsta, nii et Aivar ise tõstis.
Kaalumist õpetasin arstidele mina. Alguses seisis Aivar mind süles hoides kaalul, seejärel seisis minuta. Esimestest kilodest lahutasime teised – ja see olingi mina koos beebiga. Imelihtne!
Minu suhteliselt väike kõht oli üllatus. Keegi ei oodanud normaalse kaaluga laste sündi. Poeg ehmatas mind ennastki oma mõõtmetega: pikkus viiskümmend kaks sentimeetrit, kaal kolm kilo ja seitsesada kaheksa grammi. Tüdrukud olid küll väiksemad, aga ikkagi tublid titad. Merili kaalus kaks kilo ja seitsesada kaheksakümmend kaheksa grammi ning Merili kaks kilo üheksasada üheksakümmend üheksa grammi.
Kõik on meeles!
Muide, miks su tütardel nii sarnased nimed on?
Laste nimede valimisel olime nende ootamise ajal kõige kihvtimas üksmeeles.
Kolmel korral olid meil valmis mõeldud nii tüdruku kui poisi nimed juba enne lapse sündi. Me ju ei teadnud, kumb sünnib, sest mitte ühelgi korral ei näidanud ultrahelis nad oma sugu.
Merili ja Silveri ja Merli puhul lihtsalt teadsime esimesel hetkel, et see nimi on kõige õigem ja armsam. Ei vaielnud. Mulle tundus, et minu kõhus jäi põnngi rahulikuks, kui oma nime kuulis. Teiste nimede peale nad niimoodi ei reageerinud.
Raseduse ajal oksendavad ja tujutsevad paljud naised.
Ürgse naiseliku õnnega kaasnes jah masendus ja kartus. Iga rasedusega tuli läbi elada mingi kohutav jantlik probleem. Oma lapse sünniõiguse eest võitlemine oli kõige raskem.
Ei ole ühelgi lapsel meeldiv kuulda, kuidas vanaema planeerib salajas aborti, või teada, et isa lööb küla peal teiste inimeste silmi siniseks. Või kogeda kogunisti enne sündi ise isa raskeid rusikahoope.
Imestan, et lapsed olid väiksena hästi rahulikud ja rõõmsameelsed.
Usutavasti mõjutas neid ka rinnaga imetamine. Küllap see rahustas mind ennastki. Mõnus oli lebada ja tunda suukest rinda imemas. Mis sellest, et keegi kolmas pidi alati selle juures viibima. Minu käed ju…
Esimese tüdruku toitmise juures aitas alati issi. Pojat ja teist tüdrukut aitasid imetada teisedki.
Kolm rasedust väga väikese vaheajaga oli siiski meeletu eneseületamine ja tohutu risk. Tean, et sa armastad lapsi üle kõige maailmas ning tänu neile ei mõtlegi enamasti pahameelele, mis sul Aivari vastu olnud on.
Uskusin Aivari siiraid sõnu, kui kõnelesime lapse saamise teemal. Ideaalne kolmekümneaastane noormees suudab ju kõike mõista. Ja ma ei tahtnud lasta teda pettumuse osaliseks saada. Olin ebakindel, kas suudangi talle last kinkida, ehkki mõlemad soovisime last.
Targem olnuks küll oodata, kuni oleme abiellunud ja mina ülikooli lõpe-tanud. Ent sellist aega, mil meil oleks olnud raha kondoomide ostmiseks, ei paistnud Aivari meelest saabuvat.
Ma ei suutnud uskuda, et abordikartus ei lasknud mehel mind raseduse alguses günekoloogi juurde viia. Sõbrad keeldusid abist sellepärast, et kartsid Aivari sõimu. Mina muretsesin tulevase lapse pärast ja teesklesin muretust. Muud ei jäänud ülegi.
Armastamisrõõmust sai armastamismure, kuid Merili, Silver ja Merli on kõige parem, mida elu mulle kinkinud on.
Sa ei oleks kunagi uskunud, et abielu viib edaspidi lapsed sinu juurest ära. Et sa ei saa neid ise kasvatada ega näe nende sirgumist.
Ma olen kõiki kolme last võrdselt armastanud. Armastan surmani. Tin-gimusteta. Olen kõigi nende pärast muretsenud rohkem kui keegi teine. Ja nüüd julgevad ametnikud, kohtunikud ja mu oma emagi öelda, et ma pole võimeline emarolli täitma.
Emaga viimati kohtudes, kui otsisin temalt lihtsalt emalikku toetust ja mõistmist, ütles ta: «Abielu võid ju lahutada. Lastest jääd kindlasti ilma. Ma ise aitan sellele kaasa.»
See ei oleks nagu enam minu ema olnud.
Mõistsin, et pean suutma üksinda oma laste eest võidelda. Võibolla mul ei saa olema mingit füüsilist ega majanduslikku toetust, kuid kallistusi ja mõistmist ka eksimuste puhul jätkub kõigile kolmele.
Tahan olla oma lastele eeskuju, et ka nemad õpiksid kõigist muredest hoolimata oma tulevasi lapsi vähemalt sama palju armastama kui mina.
Pelgad, et lapsed ei andesta sulle, et nad üksinda jätsid. Et hooldekodus-se läksid ja nüüd neid eks-ämma-äia käest mingi vahendiga kätte ei saa. Kardad, et nad hakkavad sind süüdistama.
See on karjuv valu su sees, sest vanavanemail on kõik võimalused sind laste ees maha teha.
Eksämm on sind kogu aeg sarjanud. Minusugune – ja laste kasvataja! Lapsed ei saavat su kõnestki aru. Lisaks on Aivari vanematel põhjust sind vihata sellepärast, et sa pistsis nende poja jälle trellide taha. Eks neil ole see õigus, Aivar on nende poeg.
Keegi ei küsi, mida sina oled läbi elanud.
Kui juhtub ka hullemast hullem, ei hülga ma lapsi. Ootan neid alati koju, oma koju tagasi.
Mu põngerjad aitasid ise juba väikesest saadik kaasa, kui vajasin millekski abi. Nad said väga hästi aru, et saan kõigega hakkama, kui nad mind aitavad.
Kuna ma ei saanud oma käte pärast lapsi sülle tõsta, hakkasid nad ise mulle sülle ronima. Julgustasin ronijaid helluse poole jala ja põlvega nende pepusid toetades.
Kallistada saan ikkagi kätega.
Lapsi olen söötnud ka. Lusikaga. Loomulikult lusikat varvaste vahel hoi-des. Minu meelest olid lapsed juba enne sündi harjunud, et nende emme tegutseb jalgadega. Minu puuded pole olnud lastele ebameeldiv probleem.
Meil tekkis vahepeal hoopis naljakamat laadi probleem. Lapsed tahtsid, nagu kõik teised normaalselt kogemusi otsivad ja elu pisiasju avastavad lapsed, mind ka füüsiliselt matkida. Püüdsid jalaga joonistada, sest emme ju joonistab jalaga. Soovisid käte abita sööma õppida. Taldrikult suuga süüa võttes, nagu mina.
Kui nad pooleteise- või kaheaastased olid, suutsin neile õnneks selgeks teha, et füüsiliselt nad mind jäljendada ei tohi. Minu käed lihtsalt ei tööta nii nagu nende ilusad, armsad ja töökad käekesed. Lapsed mõistsid seda hästi.
Samal ajal, kui nad õppisid ise sööma, hakkasid nad mindki söötma. Üksteise võidu pistsid kolm kätt tihtilugu ühe korraga mulle midagi suhu.
Mõnikord lausa vihastasin Aivari peale, kui ta käskis järjest tihedamini enda asemel lastel mind aidata. See oli laste suhtes väga ülekohtune. Nad abistasid mind niigi rohkem kui oleks olnud kolmeaastase kohustus. Soo-visin kogu südamest, et lapsele jääks aega olla laps.
Mul on tunne, et minu lastel, eriti Merilil, sai lapsepõlv liialt vara otsa. Mul on seetõttu hinges okas. Merili oli kolmeaastasena justkui väike ema, kes hoolitses täie tõsidusega pisiõe eest. Ta pühendas end tervenisti Merli hoidmisele. Merili jagas minugi eest Merlile hellust ja armastust. Mähkmeid vahetas väga oskuslikult. Pesi õekese näokest. Müras temaga. Oli öid, kui Merili võttis Merli enda kaissu, sest isa ja vanaisa olid purjus.
Mina juhendasin Merilit ja usaldasin Merli rahumeeli tema hoolde. Paraku muutsid eluraskused mu tüdruku suletuks. Ainult minule avas ta end vahel harva.
Püüdsin lastele hea ja halva vahe rahumeelsete sõnadega selgeks teha. Te-gelikult süüdistan ennast, et see ei õnnestunud kuigi hästi. Lõpuks oli kodune õhkkond liiga katasroofiline. Aivarita olime lastega palju üksmeelsemad.
Sa oled lapsi karistanud. Mäletad, kui Merili läks sinu kisa peale nurka ning järgmiseks hommikuks oli aru saanud, et karistasid teda õigusega ja nurgas seismine kuluski ära. Lubas enam mitte paha laps olla.
Ent karistamise ja tutistamise eest jooksid lapsed siiski ära, sa ajasid neid mööda elamist taga. Lastele oli see nagu kullimäng. See laps, kes juhtus parasjagu pai olema, aitas sul paharetti taga ajada. Rääkis, et emme saab selle, kes on paha olnud, igal juhul kätte.
Sul endal oli last karistades ikkagi väga valus. Õnneks keerasid lapsed halva sageli naljaks.
Ausalt öeldes mind häiris kohutavalt teiste inimeste sekkumine, kui ma tahtsin ise otsustada, kuidas laste heaks tegutseda. Oli hetki, kui küsisin keset teisi otsustajaid, kas mul üldse ongi lapsi. Teised teadsid, mida lastele selga toppida ja üleüldse mida kuidas vaja on.
Aivar kaitses mind esimestel aastatel, öeldes kõigile, kes mind lastest eemale tõrjusid: «Tiia on emme, kuulake teda!» Ise küsis ka minult pidevalt soovitusi ja arvamusi.
Lapse puhkuserahaga tuli probleem. Millegipärast ei saadud seda toetust minu nimele teha, sest ma olen invaliid, ei tööta ning mul on niinimetatud hooldaja. Ametlikult oli ema siis veel minu eest vastutaja.
Mulle tundus vastutusevärk juba siis imelik ja ebameeldiv. Vajasin abis-tamist, mitte hooldamist, ammugi mitte vastutamist.
Rase olin mina, mitte keegi teine!
Kiire abielluminegi tuli dekreediraha pärast. Siis sai selle vähemasti abi-kaasale vormistada ja toetus jäi perre. Muidu oleks raha emale jäänudki.
Vajasite raha lapse riiete ostmiseks. Neid oli nõukogude aja lõpus kohu-tavalt raske hankida. Poeriiulid olid mäletatavasti tühjad.
Saime osta naistenõuandla toetuse alusel pudipõlled ja papud.
Mamma otsis laka pealt minu lapsele oma laste kunagised riided.
Aivar oli lapsepuhkusel.
Merili on tundnud kõige rohkem meie kahe ühist armastust ja hoolt. Käisime kolmekesi koos igal pool. Merili oli alles paarikuine, kui käisime Tallinnaski. Aivar kandis tütart kõhukotis. Sedasi olid käed minu abistamiseks, ratastooli lükkamiseks ja minu tõstmiseks vabad. Mõnikord lükkas Aivar korraga nii ratastooli kui lapsekäru. Kui plika istuma hak-kas, oli ta mul süles.
Kõndima hakates lükkas ka Merili mu ratastooli. See meeldis talle väga. Kui lapsi oli juba kolm, siis nad isegi kaklesid selle pärast, kes mind aitab: «Mina! See on minu emme!»
Olen tundnud kahe ja kolme lapse üheaegset sõelumist oma süles. Reisi-päevade õhtuteks olin alati väsinud, sest rabelevaid põngerjaid tundide kaupa põlvedel hoida on väsitav. Surisevatest jalgadest-kätest hoolimata olin õnnelik ema.
Aivargi tundis väsimust. Temal oli topeltkoormus. Minu eest hoolitsemine ju ka kukil. Minu arvamuse peale, et ka mina olen talle nagu suur laps, ütles ta: «Laps on laps. Naine on naine.»
Kui tahtsime pisutki kahekesi olla, sõitsime paadiga järvel või käisime kinos. Lapsi hoidis sagedasti mamma.
Merili ja Silveriga käisime kogu aeg õues, jõe ääres kalal. Mina olin küll kalamehe elust tüdinenud. Armununa ja veel lasteta olime kogu aeg jõe ääres olnud. Nüüd aga pidi keegi ka pingsalt lapsi valvama. Issi ju õngitses vaikselt kalakesi. Lapsed kuulasid põhiliselt mind ilusti, vahel pidi isa siiski appi tulema – laps on ju laps.
Merli pole mingit issi hoolt tundnud. Kogu perega, viiekesi, käisite ainult üks kord linnas.
Aivar oli tüdinenud beebidega jantimisest.
Merli eest aitas hoolitseda vanaisa, sinu papa. Ja muidugi vanem õde Merili.
Samal ajal tekkis veel kohutav probleem, mis tekitas Merilis ja Silveris vastuolulisi ja segaseid tundeid. Aivar keelas purjuspäi ära, et nad mind kuulaksid ja aitaksid, sest emme on invaliid, vigane, keda polegi vaja aidata. Mindki ajas hirmule.
Sinnamaani oli Aivar lastele sisendanud, et emmet on vaja alati aidata, sest neil on maailma kõige parem ja erilisem emme.
Nüüd tõmbus hirmutatud Merili issi nähes minust eemale. Proovis teistviisi abistada. Silver sõdis issile vihaselt vastu. Poiss abistas mind meeletuseni kohusetruult ja hellalt. Armastusega. Ta püüdis ka õdedele selgeks teha, et emmet tuleb julgelt, isa kartmata aidata.
Tiia, mõtle ausalt, Aivar ei teinud enam kodus õieti midagi. Päeval ma-gas, poole ööni vaatas telekast või videost tapmisfilme.
Kui isa midagi ei tee, on perel halb.
Kas sa mäletad kolme-nelja kuud, mil toidunõud hallitasid kraanikausis, kuna Aivar lihtsalt ei viitsinud neid pesta?
Arvad, et olen oma elu koletisega sidunud?
Esimest korda nutsin end tühjaks kaks aastat tagasi mamma pool tolle päeva õhtul, mil Merili lõpetas lasteaia. Ah jaa, mamma on minu parima sõbranna Krista ema. See oli meeletu nutmine. Istusin autos maja ees äikesevihma ajal, trampisin jalgu vastu autopõrandat ning ei kuulnud kõuemürinatki, mida harilikult paaniliselt pelgan. Ülitugevat vihmasadugi ei näinud. Või nägin.
Röökisin nuttes hingepõhja kogunenud valu välja. Muust ei hoolinudki kui tõsisest nutmisest. Äkki sain aru, et kui peaksin veel sekundigi kauem teesklema, et elan kaotusvalu jälle naeratades üle, siis oleksin jäädavalt katki rebitud.
Mammale olen tänulik, et ta ei keelanud nutta, muidu ikka keelitatakse, et ära nuta. Krista tütrele Triinukesele tegin siiski liiga. Laps püüdis sü-damest mind lohutada, aga mina nutsin meeleheitlikult edasi. Triin tõi kõik mänguasjad mulle, pühkis mu nina, andis juua ja rabarberikooki, laulis ja tantsis ja kallistas ja palus hästi tasa: «Tädi Tiia, luba ma olen sulle sinu kolme lapse eest. Ma tean, et sa tahad olla praegu ja alati oma lastega…»
Kallistasin Triinut nii kõvasti kui ma saan. Viieaastane tüdruk oli mind nii vapralt ja osavalt lohutanud. Kui armas. Ja siis nutsin ma juba ka liigutusest ja nii ei saanudki mu pisarad otsa lõppeda.
Järgmisel päeval kurtis Triin emale: «Ma ei osanudki tädi Tiiat lohuta-da…»
Vaene väike tüdruk, kui ta aimaks, et just tema aitas mul kriisist üle saada.
Oma puuete pärast pole sa ainsatki soolast pisarat valanud. Sind ei saa füüsiliselt normaalsemaks teha.
Aga miks ma ei tohi normaalselt elada sellisena, nagu ma olen? Miks mulle keelatakse emadust ja naiselikkust? Minu keha vead ei peaks ka mu hinge vigaseks tegema. Isegi siis, kui mind kiidetakse, tõstetakse mu puuded kõrgele taevasse: Tiia on küll nii ja naa kehvakene, aga näe kui tublikene. Minu füüsilisi puudeid kasutatakse nii heas kui halvas mõttes lihtsalt ära.
Ma tahan elada võrdväärse ja tavalise noore naisena. Seda ei ole ju palju tahetud? Mina olen oma füüsilise minaga harjunud. See ei ole minu tä-helepanu keskpunkt. Sellega tuleb ainult füüsiliselt, mitte vaimselt arves-tada.
Loomulikult on minu tegemistes takistusi, aga need ei sega mind elamast. Kui takistustest ei pääse mööda ühtpidi, siis teistpidi kindlasti. Leidlikkust on tarvis.
Ma ei ole kunagi ei heas ega halvas mõttes oma puuete varju pugenud. Kui olen laisk, siis olen laisk. Ja seda mitte puuete pärast. Kui olen vihane või õnnelik, siis ma olen vihane või õnnelik oma kehast hoolimata.
Nüüd juba üksteist aastat pole mulle oluline, milline mulje minu tõmblevast kehast esmapilgul jääda võib. Tean, et see keha on minu loomulik osa, millega ma ise saan suurepäraselt läbi.
Enne abiellumist püüdsin sirgelt ja tõmblemata istuda, kuid see oli paraku ema soovitus, et ma inetu välja ei näeks. Mammagi õpetas mulle muumia moodi istumist. Mitmeid aastaid istusin väljaspool kodu kõikjal, vehklevad käed selja taga või põlvede vahel ja püüdsin olla igati viisaka istumise ja käitumisega. Tundsin seetõttu miskipärast end ebamugavalt. Suletuna. Olin kogu aeg krambis. Veel ei suutnud ma ka ennast lepitada asjaoluga, et mu keha polegi võluvalt seksikas.
Praegu istun vabalt. Enam ma käsi ei peida. Las nad vehivad, nagu ta-havad. Vabalt istumisega olen neid samas õppinud ka rohkem enda tahtele allutama.
Kui ennast haletseksid, mõtleksid ainult elust, mis oleks olnud ilma ra-tastoolita. Pühendaksid end sellele, mida ei ole. Õnneks pole sa õppinud enese maha matmist.
Sind on maailmas üks. Täpselt selline, nagu sa oled. Sul on õigus elada oma ainus elu nende sügavate puuetega koos ikkagi normaalselt.
Esile tõsta oleks tarvis hoopis erivajadusi. Vajadusi, mis praegusel hetkel kedagi ei huvita, ent mis teevad sind ikkagi teistest naistest erinevaks. Eestis peaks erivajadustest arusaamine ja eriteenuste võimaldamine olema sama eelarvamustevaba ja inimlik kui arenenud maailmas.
Enne millegi saavutamist ja kättesaamist pean alati pisaraid valama. Terve elu on tulnud kellegagi millegipärast maid jagada, et midagi võita. Iga minu iseseisev uus samm tundub kellelegi väär ja õigustamatu. Ikka ja jälle leidub mõni mõnus inimene, kes hoiatab mind, et ma ei saa üle oma varju hüpata. Iga kord arvab keegi, et minu soovis normaalselt elada on liiga palju ebamaist ja kättesaamatut. Ikka ja jälle tuleb mul kõiki veenda nende ebaõigluses.
Nutt enne. Pärast naer.
See võiks olla minu elu moto.
Mis sa virised! Sul on praegu enam-vähem iseseisev elu, mida sa veel vajad?
Edasi liikumist vajan. Kui ma nüüd kordki veel kuhugi kinni jään, ei jaksaks ma end uuesti üles upitada.
Ometi annab kivi südames vähemalt kord päevas end tunda.
Oled sa kordki mõelnud keelust armastada? Et värdjana ei tohiks armas-tada, sest haige inimese armastus ei too õnne.
Rumalus! Esiteks ei ole armastus mitte kunagi haige. Armastades ei ole keegi värdjas.
Armastus pole kellelegi keelatud ega kästud. Armastus lihtsalt saabub sa-laja inimese hinge, hoolimata ratastoolist või nahavärvist. Imeline on ta ka siis, kui on ekslik. Armastus vajab ja annab mitmekordse elujanu. Kaunis on ta ka üksildasena. Isegi õnnetu armastus võib kas või ainus kord õnnelik olla.
Mul ei lähe meelest, kuidas üks tüdruk Tea, kellega kolmeteistaastasena järjekordsel ravil Haapsalu lastesanatooriumis kohtusin, nähvas: «Meie-sugused haiged ei tohiks armastusest unistadagi.»
Mu hingamine seiskus. Ma ei vastanud Teale musta ega valget. Mul oli oma haiglasõbratarist hale. Kuidas ta võis endalt elutahte aluse röövida?
Armastuseta jääb pool elu elamata. Armastus ei ole lõbusate ja naudingu-liste seikluste otsimine, vaid kogum muresid ja kurbust, rõõmu ja õnne.
Puueteta emad teevad ränga vea, kui ei räägi oma puuetega lastele armas-tusest ega seksist. Lapse füüsiline puue pole ju südames, seega süda saab tunda armastust ja armastada elutervelt. Emad peaksid ka puuetega lastest kasvatama teistega võrdväärsed inimesed, seega ei tohiks välistada ka armu-suhteid.
Ka minu ema ei rääkinud neil teemadel. Armuteema oli tabu. Imestan praegugi, et ema hakkas minuga üldse abielust Aivariga rääkima, kui ta ei olnud kunagi varem rääkinud suhetest, mis võiksid minul mehega olla. See hämmastas mind. Iga laps vajab igas eluperioodis vastuseid kõigile küsimustele just emalt ja isalt, mitte teistelt lastelt.
Emad vist arvavad, et puudega laps ei hakka nagunii seksuaalelu elama. Tobe mõtlemine.
Sa tahaksid töötada lastega – ja tegelda naistega. Rääkida, rääkida, rää-kida naiste probleemidest ja rõõmudest. Eelkõige vägivalla ja seksuaalsuse teemal. Neist kahest teemast on puuetega naistel ülimalt raske avalikult kõnelda. Sina suudaksid.
Vaikimise ja valehäbi koormat tead oma kogemustestki.
Vahet puudega ja puudeta naiste vahel pole mõtet teha. Naine on naine. Mu salasoov on näha kord kõiki puudega naisi ühises liidus tervete nais-tega. Puuetega naised ei vaja tingimata omaette liitu, ehkki alguses peaks seegi vist olemas olema. Siiski pole füüsilised parameetrid naise elus mää-ravad.
Kas seepärast, et tõrgud puuetega inimesi tervetest eraldamast, polegi sa liitunud Eesti puuetega naiste ühinguga?

Arvatavasti.
Olen toonitanud, et mulle pole kunagi meeldinud end puudega inimesena määratleda ja end ainuüksi saatusekaaslastega siduda. Maailm tundub mulle vikerkaarevärvilisena mugavamana.
Oli periood, kui käisin emaga tihti invaüritustel. Tundsin, et tuhmun, kui tavamaailm minust sel kombel eraldatakse.
Mulle öeldi, et invamaailm on minu ainus väljaelamisviis. Ma ei leppinud sellega. Ei lepi praegu ka. Kunagi ei lepi. Mul on kurnav kuulata puuetega inimeste hädaldamist, et neil on häbi avalikult väljas käia, sest neid ei võeta omaks. Selline suletud ühiskond peab kaduma.
Su lapsepõlves võttis ema mitmel aastal sinu ravimiseks ette reisid lõuna-maale.
Vahel reisisime Mustamere äärde paar korda aastas. Ema energiline tahe oli minna lapsega, kellesuguseid teised emad peitsid ja varjasid, tundma-tusse.
Mereõhk, liiv ja päike mõjusid mu toonusele rahustavalt. Sanatooriumides olles sain ka meditsiinilist ravi – võimlemist ja vanne. Masseerimise ostis ema iga kord ravituusikule juurde.
Et mind nii vajalikku avatud maailma viia, kasvatasime sigu ja pulle, kelle müügiraha kaduski Ukraina-sõitudesse.
Mulle meeldis lihtsalt rännata ja maailma avastada.
Ma ei mäletagi, et oleksin reisides soovinud paraneda. Liikuvasse ja muutuvasse maailma kuulumine oli minu jaoks palju tähtsam. Ma ei mõelnud ega tajunud, et mereõhk on mu tervisele kasulik – mere ääres oli lihtsalt kihvt ja mõnus.
Rongid. Lennukid. Taksod. Trammid. Bussid. Kogunisti rippraudtee, mis sõidutas mäe otsa. Tundmatud ilusad lilled. Puud. Ravivõimlemisruumi aknast paistev hiilgav Elbruse mägi. Tühja sest võimlemisest.
Ma ei unusta esimest muljet Mustast merest. See oli pettumus. Emme ja papa olid ju rääkinud mustast merest. Uskusin, et meri on musta värvi. Suur oli mu kimbatus, nähes takso aknast helesinist taevatükki maapinnal laiumas. See oligi Must meri, mitte alla sadanud pilvitu taevakild. Tundsin end petetuna.
Võisin siiski tundide kaupa jalgadega liivakooke teha ja merevees ujuda. Enne und käisime õhtuti lõbustuspargis, mis oli nagu muinasjutt. Karus-sellide piletitädid hakkasid mind juba ootama.
Ainus, millest ma juba esimese reisi ajal puudust hakkasin tundma, oli Eesti must leib. Jäätised, marjad, puuvili ja kommid seda ei asendanud.
Esimeselt reisilt tagasi tulles põikasime sisse Riia loomaaeda, mille ela-mustest mäletan vaid kaht. Poniga sõitmist. Uduselt. Kohvikut, kus sõin ainult musta leiba sinepiga ning käskisin ilma häbenemata leiba ka papa püksitaskusse pista. Olin siis umbes kuueaastane.
Küllap võid seepärast õnnelik olla, et oled suhteliselt palju maailma näi-nud. Igast reisist on sul meeles tuhandeid mälestuskilde. Paljud tervedki tüdrukud võisid olla sinu peale kadedad, et sina said nii palju maailma näha. Käisid kontsertidel, teatris, tagatipuks veel kaugel reisimas.
Sõbranna Anne – see, kes mulle jõuludeks musta minikleidi kinkis ja mind ööklubisse viis – rääkis, et kord ei võtnud vanemad teda Haapsalu sanatooriumisse mind vaatama kaasa. Anne jäi nurga taha nutma. Rohkem kui mind, tahtis ta kas või Eestimaad näha.
Ära unusta – sa käisid ka ülikoolis. Mida paljud naised pole endale lu-bada saanud.
Minu unistus ülikoolist täitus tänu kolmele härrale. Peeter Tulviste, Jaan Kaplinski. Mihkel Aitsam. Nad kõik andsid oma panuse, et pääseksin alma materisse.
Sain härra Aitsamilt suunamiskirja, et ta on nõus pärast ülikooli mind invaühingusse psühholoogina tööle võtma. Töökoha olemasolu määraski minu pääsu kõrghariduse juurde.
Ülikooli sain sisse eksamiteta. Sellegi pärast, et keskkooli lõputunnistus oli päris hea.
Loomulikult õppisin kaugõppes ja see õnneaeg oli päris ammu. Üksteist aas-tat tagasi. Õigupoolest veel sügaval stagnaajal.
1989. aasta sügis, laulva revolutsiooni aeg, oli mu elu kõige õnnelikum aeg. Olin tudeng. Armunud olin. Mulle oli tehtud abieluettepanek. Tulevane töökoht oli kindel. Mida võis noore naise hing veel tahta?
Emagi näis olevat õnnelik minu õnne pärast, mille nimel tema oli kõik need aastad sõdinud.
Tiia, sa ei tahtnud mitte ühel tingimusel õpinguist loobuda.
Tahtsid õppida.
Just psühholoogiat, mõistes, et see on sinu kutsumus.
Lootsid kord puuetega lastega töötada.
Olid olnud kaua segaduses, teadmata, mida täpselt õppida tahad. Sulle pakuti eesti keelt, ajalugu, matemaatikat… Oleksid õppinud mida iganes, et vaid ülikooli pääseda. Samas ei julgenud südagi sosistada, et vajad mi-dagi hingele.
Kuni psühholoogia plahvatas äkitselt nii meelele kui keelele.
Rumal oled olnud. Mitmeid aastaid oled talunud oma mina vaigistamist. Vastuolu märkasid ainult ise. Teiste ees vaikisid.
Ma ei tundnud oma kursuse toetust, ja see sai nii saatuslikuks, et mind eksmatrikuleeriti. Kümme aastat elupõline üliõpilane olla ma ei tahtnud. Tundsin end üksiku ellujäämise eest heitlejana keset kõrbe.
Esimene kursus lõppes edukalt.
Õppejõud käisid kodus eksameid vastu võtmas.
Ma ei tundnud ühtki kursusekaaslast. Nii et keegi ei aidanud mul õppe-materjale kätte saada. Ainus tõeline toetaja oli esimene juhendaja, kes paraku lahkus ülikoolist.
Minu valulik armastus Aivari vastu ei kahandanud õppimistahet. Ja siis puutusin üha rohkem kokku kooliskäimise raskustega. Raske oli nii õpikuid hankida kui füüsiliselt kooli pääseda.
Mind kurvastas ka ema ülekohtune arvamus, et mehega koos elades ei vaja ma enam tema abi ja toetust. Kuna ma enam tema omand ei olnud, loobus ta mind koguni oma koju sisse laskmast. Kuid linnakodu oleksin vajanud ennekõike õppimise jaoks.
Aivar hakkas alguses mind eksamitele viima, kuid see ei olnud enam see, mis pidanuks olema. Varsti küsis ta juba, miks mind peaks ilma rahata aitama. Ometi sai ta viimaks selle eest vallalt raha.
Armastamine vajas järjekordset kinnimaksmist. Jälle arvutas lähedane inime-ne minu tänu rahasse ümber.
Isegi ema hõõrus minu peale vihastades mulle nina alla, mitu autot ma talle hoolitsemise eest võlgu olen.
Unistad ikka veel tööst inimestega, kellel on füüsiline puue, eriti ratastooli-lastega. See soov on sinus teadlikult kogu su elu olnud.
Kindlamast kindlamalt usud, et lapsepõlv mõjutab tugevalt ka puuetega inimeste arengut ja eneseväärikust. Kui puuetega lapsed kasvavad nor-maalses elukeskkonnas ning neil on sellest tingitud enese mina väärikas hinnang, siis saab ühiskondki ideaalilähedasemaks muutuda.
On asjatu loota ühiskonna muutumisele sallivaks, kui puudega väikesed ja suured ei salli end ise. Mõttetu on teha puuetega inimeste heaks seadusi ja teenuseid, kui puudega inimesed ei julge neid kasutada ega tahtagi.
Mina ei oleks praegu mina, kui mul poleks olnud minu lapsepõlve.
Tahaksin aidata ka teistel puudega inimestel olla lapsepõlves lihtsalt lapsed. Puuded ei tohi takistada lapsel olla laps. Tahan, et kõigist õnnelikest puudega väikestest inimestest kasvaksid suured inimesed, kes ei karda puuete pärast elus õnne otsida ja muredele vastu seista.
Ma ei kardaks lastega töötada.
Mul pole kunagi olnud probleeme lastega kontakti saamisega. Kui, siis pigem täiskasvanutega. Põngerjad saavad kiiresti mu hääldushälbest aru.
Kahjuks jäi mul õppimine pooleli ja töökoha leidmisel on see mõistagi takistus. Mis sellest, et sotsiaaltöö dotsent Henn Mikkingi leiab, et olen teiste psühholoogidega võrdväärne laste nõustaja.
Olen tööd küsinud lastekodus «Käopesa». Minu meelest oleks mul sobilike töötingimuste loomise korral seal väga kohane töötada. Loomulikult vajaksin töö juurde ka isiklikku abistajat.
Kummaline oli lastekodu direktori vastus: mul puudub nende raskete puuete-ga lastega töötamiseks närv.
Sellist äraütlemist ma ei oodanud. Minul on närvi rohkemgi kui vaja.
Oleksin mõistnud, kui kaheldakse minu tööalases kohusetruuduses või muud sellist. Seda enam, et Eesti töörahvas ei ole harjunud nägema endi hulgas erivajadustega töötajaid.
Lisaks psühholoogiale õppisid ülikoolis eripedagoogikat. Töö tarvis peaks sul esmane haridus olemas olema, mis siis et kõrgkooli diplomini sa abis-tajate puudumise tõttu ei jõudnud.
Mõtled edasi õppida, kui tööd saad.
Tööle pääsemist oleks sul kõige enam tarvis. Majanduslikku olukorda oleks viimane aeg parandada. Sa ei soovi ju kogu elu elada ainult riikli-kest toetustest. Tahad teenida oma lastele elamis- ja taskuraha.
Üleüldse tahad elada pisutki paremini. Hubane kodugi nõuaks palju rohkem raha.
Kümned inimesed on sulle palju andnud, sinu eest võidelnud. Nüüd peaks olema sinu kord ühiskonnale tõestada, et oled usaldust väärt. Sa võiksid töötades endast kõik anda.
Hooldekodust tagasi ellu tulles oli kõige keerulisem ja vaevarikkam prob-leem isikliku abistaja leidmine. Paradoks oli see, et minu abistamise projekt, mille koostasin ise hooldekodu juhtkonna rahustamiseks, rahuldatigi. Rahastati ka.
Juhataja Vaike soovis, et mul oleks ka hooldekodus oma abistaja. Tege-likult poleks mul temaga seal midagi teha olnud. Linnas käimiseks poleks mul nagunii raha jätkunud. Mina – ja palkan isikliku abistaja? Naerma ajate või?
Olin järjekordses suluseisus.
Krista ja tema ema mamma aitasid mind alguses, ent kadusid siis seetõttu, et nendel polnud aega minu elu minu eest elada. Nad elasid oma elusid. Päe-vast päeva rääkisid nad, et peaksin abistaja leidma.
Krista ja tema mamma rääkisid mulle kogu aeg, et mul on vaja füüsilist abistajat. Minu projektil ei tohtinud lasta lörri minna.
Krista ütles ilusti, et tema on nagunii mul alati olemas, raha eest seda kui tööd teha ta ei suuda.
Tundsin vastuolu. Ühelt poolt teadsin, et Krista ja mamma olid igasuguse kahtluseta igal ajal minu jaoks olemas. Teisalt ei saanud ma neid sundida ennast veel rohkem aitama, sest see oleks olnud juba sõpruse kuritar-vitamine. Kolmandaks: soovitused helistada ja töökuulutusi avaldada ei viinud mind raasugi edasi.
Päästeingel oli Ly. Ta oli nõus sinuga tööle hakkama. Ta oli töötu, kolme lapsega kodus. Soovis sind iga hinna eest jalgadele aidata. Ly sai aru, et vajadki põhiliselt ainult füüsilist abi.
Teie sõprus oli kestnud aastaid. Linnatänavail polnud Ly sind siiski va-rem abistanud. Läbi sinu avastas ta nüüd veel ennastki.
Ly on kleenukene noor naine, kes tundub ka endale jõuetu äpuna. Kuid sinu tõstmine õnnestus tal suurepäraselt. Trepid olid küll tõesti igal pool jalus, aga sellest tuli üle olla, kui tahtsid kuhugi sisse pääseda.
Leppisite kokku, et sõprus ei või kannatada tööandja ja töötaja suhte tõt-tu. Sa olid hellaks tehtud. Sul oli juba valus kogemus, et abistamine ajab suhted lähedaste inimestega sassi. Ema. Aivar. Polnud mingit tahtmist samal põhjusel ka sõbratari kaotada.
Kaks ja pool kuud koostööd Lyga hoopis tugevdas meie sõbrannasuhteid. Ly südameasjaks sai minu üleandmine uuele asjalikule isiklikule abistajale. Teatepulk ei tohtinud kukkuda ega jooks katkeda. Ly lootis ja loodab kogu südamest, et ka tulevikus on abistajad usaldusväärsed.
Isiklik abistaja Ly või Vampsi kehastuses võiks olla näidiseksemplar. Nad on tulnud toime iga olukorra ja tegemisega. Veel enam mu uus abistaja Kadi, kes ei ole nii hajameelne kui Vamps. Ka Vambola sõber Rainer.
Suur ja pikk ja pika patsiga Vambola ehk Vamps on ülikooli sotsiaal-teaduskonna üliõpilane, kellega meil on täiesti eelarvamustevaba sõbralik töine suhe.
Vamps abistab mind peamiselt väljaspool kodu, kuid ei häbene mind kempsuski abistada. Nii et saame hakkama ka hügieeni asjus.
Vamps leiab igast koomilisest või kriitilisest olukorrast väljapääsu. Ta on minuga ja oma tööga nii harjunud, et ei küsigi enam, mida või kuidas teha. On hetki, mil Vamps peab kõike ise otsustama ja õigesti käituma. Siin päikese all on paljud situatsioonid ettearvamatud.
Mõnikord on Vamps kogu nädala jooksul peale papa ainus inimene, kellega saan suhelda. Sellepärast olen talle usaldanud kõik oma hingemured. Vamps on mu nõuandja, ehkki see pole üldse tema töökohustus.
Suurim katsumus on praegu hoopis rahapuudusega toimetulek.
Ennast majandada ja üksnes naeruväärselt väikse riikliku toetusega oma elu järjele saada on imetegu. On imekspandav, et elan siiski suhteliselt normaal-selt. Kroone on vähe. Aga kroone ikkagi jätkub.
Isa teeb mind pahaseks, sest ta on oma lohakuse tõttu rahata. Tööl ei suudaks ta tervise pärast käia, aga invaliidsuse asja ei viitsi ajada. Niisiis kasutab ka tema mind ära. Annan talle iga päev suitsuraha. Suitsu ostmine ongi ainus mure, mille üle ta üldse pead vaevab.
Isaga on keeruline, sest ta ei hooli endast. Ei viitsi või ei taha hoolida. Paps oleks justkui elust võõrdunud. Vanuse poolest on ta ju ometi pari-mates aastates mees.
Olen närvide säästmiseks ammu loobunud papaga rahaliste probleemide arutamisest. Sel pole mõtet. Kui inimene arvab, et tal ei olegi raha tarvis, siis las tema arvab niiviisi.
Ma ei mõista iial, miks inimesed, kellel on füüsilised võimalused endaga hästi toime tulla, ei kasuta neid võimeid sugugi. Annavad saatusele lihtsalt alla.
Mina oskan iga väikestki võimet hinnata. Aga raha on ikkagi vähe.
Mis sa virised!
Sul on pangas oma kontogi olemas. Mõtle positiivselt!
Sa pole paadialune ega kerjaja. Oled korralike elukommetega Eesti Va-bariigi kodanik, kes pürib aina edasi ja kellel on küllalt abistajaid ja toe-tajaid.
Tiia, kallis Tiia, mitte kunagi varem ei ole sa kogenud sellist materiaalset tuge kui selle aasta jooksul, mil oled iseseisvalt elanud. Vanaema Stella saadab kommiraha, Anne pere teeb «väikseid» kingitusi. Ole õnnelik inimeste usalduse ja hoole üle!
Aga hubane kodu?
Tahaksin sobimatu korteri muuta vastavalt mu puudele sobilikuks. Et saaksin kõike jalgadega toimetada. Ja samas peaks see kodu stiilne olema. Rohelises köögis peaks kõik asuma põranda ligidal. Valamu ja elektripliit kaasa arvatud.
Kirsipunases elutoas oleksid madalad riiulid ja kapid – siis ei peaks ma isiklikke abistajaid vaevama töödega, millega tuleksin rahumeeli ise toime.
Olengi hakanud sobilikke ümberkorraldusi tegema. Laetulede lülitid on minu käe kõrgusel, nii et saan oma elamist ise valgustada.
Korter pole veel täiesti sinu. Kui Aivar vangist tuleb, on sinu ja sõprade rabelemine korterit paremaks teha asjatu.
Pean ma siis käed rüpes ootama, mida homnepäev toob või ei too?
Kui mul oleks kusagile mujale oma kodu luua, ei oleks ma praegu siin keerdsõlme keskel.
Kui hakkasin korterit endale taotlema, ilmnes, et seda ei tunnistanud omaks ei erikool ega koduvald. Korter rippus kusagil Eestimaa õhus. Teda pole olemas siiani.
Aivari üüri- ja elektrivõla olen suutnud ära maksta. Ja nüüd teatab Aivar kohtus, et toob siia uue naise. Kas minust saab siis majapidajanna? Maksu-de maksja?
Laske mul ometi mu korter endale ja lastele erastada!
Ärinaine!
Ei. Võitlusvalmis ja iseseisev naine.
Ma ei tea, kas minu emagi teadis, et unistasin juba lapsena iseseisvaks naiseks ja emmeks saamisest, oma perest ja kodust. Riidusid ei kujutanud ma kunagi ette, sest olin tüdinenud papa ja ema tülidest, mille põhjuseks oli isa joomine. Unelmais ei kannatanud minu lapsed kunagi.
Oi, kui helge unistus! Siiras ja puhas muidugi. Täis tahtmist olla oma las-tele väga hea emme.
Mulle ei tulnud pähegi mõte, et ma ei saa või ei tohi sünnitada. Mu lapsepõlve sõbrannadki meenutavad, et olen algusest peale igatsenud olla normaalne ema.
Kas usud Aivari armastusse, mis alguses tundus olemas olevat ja mille pärast paljud sind kadestasid?
Kallis, tahaksin nii väga uskuda Aivari armastusse minu vastu, kuid ma ei suuda enam seda uskuda. Halb on ülekaalus. Kardan, et kõik oli algusest peale pettus. Aivar ei armastanud ealeski mind tõsiselt. Kasutas lihtsalt ära. Minuga koos oli tal kasulik elada. Minu kõrval ei süüdistatud teda pättuste pärast. Minu selja taha oli end mõnus peita.
Ja kui palju võib tal olla hingel kuritegusid, mida mina ei teagi? Õnneks ei tea. Niigi on raske endale tunnistada armastust allakäiva inimese vastu. Mina olen Aivarit armastanud, tema mind mitte.
Karm kindlus! Proovid õnnelike mälestuste eest põgeneda? Et kaotusvalu oleks kergem kannatada. Et saaks jälle naeratada. Saa nüüd aru, Aivari närvisüsteem lihtsalt väsis sinu kantseldamisest.
Kas sellepärast pidi oma tundeid peksmisega näitama? Väsimus ei vabanda vägivalda.
Nii mu abielu kui lahutus olid ainulaadsed. Nende ümber on olnud va-lupisarate ojad ja meedia huvi. Eks minu pisut ebatavalise isiku pärast. Ometi ma ju armastan ja vihkan oma naiseliku hingega täpselt samamoodi kui kõik teisedki naised.
Teistelgi naistel on olnud miljoneid õnnehetki, mis lõpevad katastroofiga. Ma ei saa oma füüsilisi puudeid süüdistada selles, et püüdlused õnne poole lõppesid krahhiga.
Vihkamine ei ole sinu põhiomadus. Pigem oled täis otsatut kurbust.
Miks ma ei suuda vihata, kui mulle on tohutult palju valu tehtud? Aivar on nüüdseks mu elus tühi koht, keda ma ei salli. Kahtlen, kas tahaksin talle vihaselt kätte maksta. Jumal seab tema teele teenitud kannatusi, minul pole tahtmist temaga iial enam tegemist teha.
Kui oleksin kuulanud hoiatavad häält enda sees, mis tuletas meelde, et selle mehe minevik on täis musti plekke, oleks kogu elu teisiti läinud.
Aga mismoodi?
Mul ei oleks siis tõenäoliselt lapsi olnud. Ainult õppimisele pühendudes poleks ma ilmselt hingerahu leidnud. Mina tahtsin ka olla kellegi ihaldatud allikas. Mina tahtsin ka meest. Ja see mees ütles mulle meie loo alguses: «Õige mees ei löö naist.»
Tegid talle mitu aastat ettepanekuid minna heaga oma teed. Mõistsid ammu, et kooselust ei tule midagi välja. Rääkisid lahkuminekust nii halva kui hea tujuga – ja rääkisid nagu seinale. Ometi sa ei tahtnud, et kumbki teist haiget saaks.
Tahtsid sõpradena lahkuda ja lastele ikkagi võrdväärselt emaks ja isaks jääda.
Aga lõpuks said sa lihtsalt iga kord peksa, kui ütlesid, et tahad lahutust. Selle eest, et sa olevatki selleks abiellunud, et lahutada.
Milline plikatirts mängib kodu mängides lahutust? Missuguses mängus on lastel tegelasteks armukesed? Või milline mänguema paneb oma lapsed neile vale isa valides niimoodi kannatama nagu mina?
Ära süüdista ennast jälle!
Kuidas teisiti. Ma lasksin lastelt iseenda ära võtta. Tean pärast seda, kui ema minust lahti ütles, mis tunne see on. Mina vajaksin ka oma ema, mis siis veel minu väikestest lastest rääkida.
Isegi kui mul ei ole oma lastele anda muud kui kallistusi, ei ole ametnikel õigust neid minult ära võtta. Tervete ametnike pähe ei mahu, et jalutu-kätetu inimolend saab olla ema, kui tal oleks veel üks abistaja. Ma ei taha kuud ja tähti, tahan lihtsalt oma lapsi ise kasvatada. Loetletakse kõike, mida oma lastele võimaldada ei saa, mõtlemata sellele, kas lastele sobib heaolu ilma emata. Millest peaksid lapsed ema kallistuste ja manitsusteta turvatunde saama?
Merili ütles kaks aastat tagasi: «Emme, ma tean, et sa tahad meid aidata. Kuni keegi sind ei aita, peame leppima.» Lubasin tütrekesele, et teen kõik, et saaksime koos elada. Ja Merili tõotas, et nad hakkavad mind kolmekesi abistama, kui vaid issit enam ei oleks.
Merili sõnad ja pisarad ei ununune hetkekski. Nad annavad mulle jõudu võidelda.
Kas lapsel endal on see jutuajamine ja minu lubadus meeles? Kui ta seda meenutab, võin ma talle petisena paista, ehkki ma pole saanud midagi parata, et nad on endiselt mu eks-ämma-äia juures.
Ehk ongi parem, kui ta mu lubadused unustab.
Tants sinu ümber on olnud narrilt kogenematu. Ametnikud ise on eba-kindlad. Püüavad sinu ainulaadse olukorra ja raskete puuete peale näida-tes varjata oskamatust sind ja lapsi aidata. Riigi abitut sotsiaalsüsteemi nimetatakse sinu jonnakuseks. Sul on praegu tunne, et sa oled maailmas ainus naine, kes ei tohi enam ema olla.
Sulle peaks nagu piisama sellest, et oled mitu aastat saanud lastega koos olla – sa polevat nagunii nendega ise tegelenud.
Sa ei tahtnud ometi lapsi ainult raseduse ja sünnitamise pärast. Sa pole tahtnud olla ema ainult dokumentidel. Sa ei taha olla neile ainult püha-päevaema. Oled igapäevaema. Ei ole lapsi kellelegi teisele kasvatamiseks sünnitanud.
Paraku pead kuulma arvamusi, nagu sa ei oleks mõistusega mõelnud, kui lapsed said.
Ma ei ole nõrgamõistuslik!
Ma tean. Usu, lastel on vanavanemate juures praegusel hetkel hea.
Kaks aastat – hetk? Lastele hetk ilma ema helluse, hoole ja karmuseta?
Ära unusta, et lastel pole ka isa.
Tõsi. Ka isa ei ole. Aga ma ei usu, et põngerjad igatsevad isa järele, kes on vangis nende ema peksmise eest. Lastele oleks isa eeskuju vaja. Aga mis ees-kuju see selline on?
Muidugi ma ei tohi laste eest otsustada. Võibolla on see mees nende jaoks maailma parim isa. Väike inimene unustab ju halva väga kiiresti. Eks laps igatseb alateadlikult kõigest hoolimata oma isa.
Aga mina ei saa Aivarit enam isaduse vääriliseks pidada. Pole midagi põlastusväärsemat kui oma laste ees nende ema peksta. Mees armastab oma lapsi siis, kui armastab nende ema. Seda lugesin üliõpilasena ühest venekeelsest psühholoogia õpikust juba esimese kursuse esimesel semestril.
Ja siis ma mõtlesin: muretsen lapsi ainult mehega, kes mind elu aeg ar-mastab ja tänu sellele ka lapsi armastab. Ei tulnud välja.
Oleksid võinud jääda Kastre hooldekodusse, mitte siia murede keskele tagasi tulla. Voodikohakene sul oli. Kõhukene oli üle mõistuse täis. Kommiraha oli. Mida veel!
Mida? Elada!
Hooldekodu probleemivaba elu ei ole minu jaoks, Tiiakene. Sellises kohas ma närtsin lihtsalt ära.
Elus peab olema vabadus. Tegutsemine. Kas või muretsemine ja üüri maksmine, peaasi, et ise enda eest vastutamine.
Ma ei talu, et mittepuudelised otsustavad minu eest, milline seep ja menüü mul peaks olema ja millist telekanalit ma peaksin vaatama. Eluvõõraks muutumine hirmutab mind. Isegi kui elu on raske ja valus. Õudne tunne on, kui sinust saab veel abitum Tiia.
Liiatigi kui depressioonist ei ole kellelegi rääkida. Alguses, kui algasid õhtused hirmuhood, arvasin, et vajan psühhiaatrit. Siis sain aru, et pean oma hirmudega ise toime tulema. Ent hirm ei ole minust lahkunud. Olen õppinud teda lihtsalt alla suruma ja temaga koos elama.
On öid, mil ärkan higisena ja mõtlen, kas keegi võib mulle jälle haiget teha. Õudne painaja. Näib, nagu oleks vägivald taas siinsamas. Hirmude eest pole kusagile põgeneda. Nad tulevad igale poole kaasa.
Peksmiste tagajärgi ravides ei suutnud ma haiglas mõeldagi, et lähen tagasi korterisse, kus olin elu eest surma vastu võidelnud. Mu huuled tõrkusid seda kohta koduks nimetamast. Sellest oli saanud õudusunenägu. Oli tunne, et vägivald on selle korteri seintesse jäänud.
Siin ma nüüd elan, sest kuhugi mujale ei ole mul minna.
Ja ma aiman juba, mis saab, kui Aivar sügisel vangist vabaneb.
Ei aita sind seegi, et oled olnud filmitäht.
Ära aja naerma. Ma olen muretäht. Varju vari.
«Ratastoolitantsus» osalesin selleks, et teisi inimesi harida. Seiklust otsisin ka. Mu elu oli ju tollal üksluine.
Nõukogude Liidus ei räägitud avalikult ja avameelselt puudega inimestest. Soovisin, et ühiskond hakkaks filmi vaadates meiesugustesse normaalselt suhtuma.
Mingile kuulsusele ja aule ma ei mõelnud. See polnud mulle tähtis.
Mul oli seni alati enam-vähem õnnelikult vedanud. Mind ümbritsesid normaalsed inimesed, kelle jaoks ka mina olin normaalne inimene. Ma olin üles kasvanud normaalses elukeskkonas, kuid teadsin, et maailmas on tuhandeid kätetuid-jalutuid noori ja vanu, kes on minust palju õnnetumas olukorras. Neile mõeldes olingi nõus filmis kaasa tegema.
Hagi Šein tuli Tallinna lauluväljakul mingil üritusel minu juurde ja küsis: «Kas sa oled see Tiia?»
Nüüdseks olen pidanud sellele küsimusele juba väga palju jaatavalt vasta-ma.
Tookord sattusin segadusse. Loomulikult see Tiia, kes kirjutab jalgadega, ning jalad teevadki Tiiast selle, keda teatakse ja meedias kirjeldatakse.
Hagi kutsus mind filmi füüsiliste puuetega inimestest. Ema istus minu kõrval, kuid ei mõjutanud mu otsust mingit pidi.
Stagnaaja kohta oli see film esimene julge ja otsustav samm puuetega ini-meste elutahet ja probleeme ühiskonnale tutvustada. «Ratastoolitants» pidi meid ülejäänud ühiskonnaga ühendama.
Tiia, sinu puhul ei saanud kuidagi väita, et sind üheksateistkümne elu-aasta jooksul poleks ühiskonda vastu võetud. Tavaühiskonna mõistmatus oli sulle endale õnneks võõras. Sind oli pigem avasüli vastu võetud.
Tahtsid julgustada raskemategi puuetega inimesi teistega võrdselt elama sellises maailmas, nagu see maailm parasjagu just on.
Filmimine oli seiklus. Kaadrite taga oli Hagi käpuli ja kõhuli põrandal mu jalgade kõrval, et jälgida, kuidas kaadrid välja tulevad. Ta oli tohutult kan-natlik ja tore.
Tegelikult ma lootsin filmist paremat tulemust. Mina ei olnud ekraanil mina. Näisin abitum, kui tegelikult olen. Ema rääkis minu eest, kuigi mina oleksin tahtnud absoluutselt muud kõnelda. Oleks ju võinud mu jutule lihtsalt subtiitrid alla panna. Saanuks ausam ja loomutruum mina.
Filmi materjali läbivaatusel ma ei käinud. Ema ei leidnud võimalust mind Tallinna telemajja kaasa võtta. Leppisin sellega, ehkki tundsin end pete-tuna. Tahtsin inimestele oma sõnumit kuulutada, aga mis sellest välja tuli, seda ei saanudki ma ise vaadata.
Nägin seda alles filmi osavõtjate omavahelisel esitlusel.
Praegu olevat «Ratastoolitants» puuetega inimestele koolitusel õppemater-jaliks. Kindlasti oli vajalik töö, kui vaid mina oleksin ise rääkida saanud…
Pärast filmi olen pidevalt meediaga suhelnud. Ajakirjanike külastused ei üllata enam ammu. Ei üllata ka see, et ajakirjanikud pööravad mu tegeliku elu oma kirjatöödes pea peale. Nad on mind ka ülearu haletsenud.
Mulle pole kunagi haletsemine meeldinud. Vastik. Nii mõnelgi puueteta inimesel võivad olla minust veel hullemad probleemid. Puuded on sama-sugune eripära nagu silmade värv. Mina ju ei haletse kedagi sellepärast, et tal on rohelised silmad. Nõme ju.
Lapsena Musta mere ääres läksid närvi ühe mammi pärast, kes jõllitas sind. Küsisid emalt luba keelt näidata. Esimest ja viimast korda ema lu-baski lapsel ebaviisakalt käituda.
Keele suust välja ajamine, ise veel ema süles olles, oli vahtijatele ja halet-sejatele tõhus vastumeetod. Nad läksid näost punaseks ja keerasid pilgu ära.
Ma tean väga hästi, kuidas peaksin ja tahaksin oma lapsi kasvatada. Hooldekodus aga hakkas psühholoog mind hoopis õpetama, milline vastutus on laste kasvatamine, ja proovis ebaõnnestunult mulle selgitada, et mina ei suudaks kunagi laste eest nii palju vastutada kui üksik, ent puueteta ema.
Sa olid ja oled praegugi veel nukker, mitte vihane, et kõik kahtlevad su vastutusvõimes. Sa oled tark naine. Ja füüsilisest probleemist aitaks sind üle abistaja.
Millega sa siis toime ei tule? Riidesse ei saa. Kätega süüa ei saa. Isikli-ku hügieeniga on ka pahasti.
Ma ei oleks iial arvanud, et minu alahindamine võtab minult emaduse. Kulla kallis Tiia, ma olen ära hellitatud, sest lapse ja neiuna mind ei alahinnatud. Ema säästis mind asjatust haletsusest. Sellepärast ongi nüüd selline tunne, nagu oleksin kõrgelt kukkunud.
Ma ei lepi sellega. Ma ei ole nii halb, et mind võiks maha kanda. Oma lapsi tahan!
Neid lapsi, kes on põrandal üles kasvanud. Tekkide peal. Ka mamma lapselapsed ja minu vend on põrandal kasvanud, et saaksin jalgadega nende eest hoolitseda.
Venna Urmasega sain üheteistaastaselt oma esimese lapsehoidmise koge-muse. Ema usaldas poolteise kuu vanuse vennakese minu hoolde, kui sur-nuaiapühale läks.
Imestan tänini ema julguse üle poeg minu valve alla jätta. Mul ei olnud siis ühtki kogemust. Olin Urmasele paaril korral üksnes lutipudelist süüa andnud. Ühtäkki istusin diivanil, jalge ees paksul tekil väikevend tudumas. Olime kahekesi kodus.
Emale ei öelnud ma piiksugi, et tegelikult pabistan ka – kuidas saan hak-kama elava lapsega, mitte nukuga.
Kaks tundi möödusid õnnelikult, mu jalad ei vedanud mind alt. Urmas, kes oli emaga üsna rahutu titt, oli minuga väga leplik. Sõime. Vahetasime mähkmed. Võtsime õhuvanne.
Uhke tunne oli.
Minust oli ometi päriselt kasu.
Seda rohkem jahmusid suurena ema arvamuse peale, et sina ei saa kuidagi lapse eest hoolitseda. Su ema ei tahtnud mäletada, kuidas sa juba lapsena vennaga hakkama said.
Soovisin oma last – kolmest ei osanud ega julgenud ma alguses unistadagi – ise kantseldada. Ratastoolis on võimalik lapse eest hoolitseda. Venda hoides ma ise tubades ei liikunud. Ratastooli ei olnud. Kui tool oleks olnud, oleksid talumaja lävepakud ikkagi seganud.
Ema arvas, et minu osaks on üksnes vennalaste hoidmine. Mina ei tahtnud olla üksnes tädi, vaid ema. Kõige kallimgi tuttavate laps ei ole nii armas kui oma.
Heas mõttes hämming oli, et sõbrad annavad sinu kätte, õigemini jalga oma lapsukesi hoida. Sa ei uskunud, et keegi soovib oma last su jalaula-tusse jätta. Ikkagi lapse näokene…
Sul on lihtsalt normaalsed sõbrannad, kes ei keskendu su varvastele, vaid isiksusele. Seda enam, et lapsed on sinuga väga rahulikud. Mitte keegi neist ei karda su erisust.
Lastele pole tooliga ka mitte raske järele jõuda, sest ma olen ratastooli alal prof. Mitte üks beebi pole mu oskamatuse pärast ratastooli alla jäänud. Kõrvalseisjad on mõnikord küll kisanud: «Vaata taha, laps!»
Asjata. Tunnetan seda isegi.
Üldse usun tunnetusse ja ettemääratusse.
Kord sirvisin vana nimederaamatut. Oma nime ma tähestiku järjekorrast ei leidnud. Tiia pärineb hoopis vanast kreeka nimest ja tähendab «kingitus Ju-malalt».
Kui emale ütlesin, kes ma oma nime järgi tema jaoks olen, kähvas tema, et ma loen igasugust jama. Aga ta ise pani ju mulle selle nime.
Teie kodu ei olnud kahjuks usklik. Jumalast ei räägitud, Piiblit raamatu-riiulis ei olnud. Sa ei osanudki usu suhtes seisukohta võtta, sest sel teemal ei tahetud või ei juletud nõukogude ajal rääkida.
Olin neliteist, kui mind ristiti. Imearst soovitas ristida, et muidu tema võimed ei mõjuvat. Kõik tuli nii kiiresti, et ma ei saanud õieti arugi, mida ristimine tähendab. Tundsin end reeturina, sest ei teadnud Jeesusest ega kirikuasjandusest mitte midagi. Kõik ajas naerma – protseduur tundus naljakas. Aga kirik mõjus püha ja rahustavana.
Olen ka Jumala mitte uskumise eest tappa saanud. Sest Aivari usk oli vägagi iseäralikult vildak. Ta püüdis väevõimuga mindki oma usku keerata. Temalik usk oli mulle vastuvõetamatu, sest ma mõistan Piibli tekste hoopis teisiti kui Aivar.
Kümnes käsus ei luba Taevaisa tappa.
Minu tollane mees ütleb, et lausa käsib. Just vägivallale rajas ta vääras-tunult Piibli olemuse enda jaoks.
Kui me kohtusime, polnud ta raamatute raamatut lugenud. Piiblit kingi-tuseks saades hakkas seda aegamisi uurima, et leida oma negatiivsele käi-tumisele õigustust ja julgustust.
Nüüd vanglastki saadab ta mulle agressiivseid, kontekstist lahti rebitud piiblikatkeid, mis kõik ennustavad mulle surma, kui ta kord vabaks pääseb.
Nüüd aga nutad oma kurva elu pärast. Ise oled ta umbsõlme sõlminud. Iseennast samuti.
Hea on tagantjärel tark olla. Ma ei mäleta, kas mind lapsena peeti targaks. Täiskasvanutel oli küll komme naljatamisi küsida: mida sa sööd, et sa nii tark oled. Mina vastasin ausalt ent tobedalt: kartuliputru ja kakaokisselli.
Niisiis on su elu olnud kartulipudrune eksitus!
Ma ise olen suur eksitus. Vahel tunnen, et kas või kaudselt olen ma süüdi kõigis maailma ebakõlades. Juba lapsest saadik.
Mis jama sa nüüd ajad?
Mis sa hädaldad!
Sest ma ei saa midagi selleks teha, et oma olukorda parandada. Ma ei saa lapsi kätte, sest minu jaoks ei ole Eestis tööd. Ma saan oma hädapätaklusest ainult rääkida ja kirjutada. Lõpuni ma end neile, kes ei pea päevast päeva ühel ja samal kodupõrandal jalgadele lootma, nagunii selgeks teha ei saa.
Tead, Tiia, mida ma kardan?
Ei, Tiia.
Kardan inimeste keskel üksi jääda. Kardan, et varsti ei lähe ma enam kellelegi korda. Ühel päeval sõbrad enam ei tule ja lapsed ei mäleta.
Jääb üksindus, mille keskel on ehk heal juhul keegi, kes mind söödab-joodab ja mu seljas ja voodis pesu vahetab. Oleksin elav laip. Kohutav!
Hetketi tunnen, et see olukord on väga lähedal.
Usu ometi, su sõbrannad tahavad sind õnnelikuna näha ja seda ei juhtu kunagi. Nad jäävad su kõrvale ja toetavad su elutahet.
Aga nendel kõigil on oma elu. Isiklikud elud ei tohiks sõprussuhteid segama hakata. Minu füüsiline pidev abivajamine lämmataks sõpruse, kui nii palju abi nõuaksin, kui tegelikult vajan.
Ka minu probleemide pidev kuulamine vaevaks sõpru. Neil on endalgi probleeme küllalt. Nii nagu mulle on minu umbsõlmed, nii on neile nende umbsõlmed kõige olulisemad. Teadmine, et ka teistel on raske, ei lohuta su-gugi.
On viis lähedast sõpra. Ja hulk hea sõna ütlejaid, kes isegi tänaval jaksu ja võitlusvaimu soovivad. Mõrus tujus peab mõtlema kõigile, kes mind südameski toetavad. Siis ei ole tuju enam nii räbalalt masendunud. Sajad eestlased soovivad ju mulle mu soovide täitumist.
Olen hingelt vaba naine vabal maal, mis siis, et vajan pidevalt teiste ini-meste käsi ja jalgu oma asjade ajamiseks. On see meeldiv või mitte – ma olen teiste tõugata-lükata.
Sõbrannad ei põe sinu abistamise pärast raasugi.
Nad segavad endastmõistetavalt ja automaatselt sinu kohvisse suhkrut. Nad ei pane tähelegi, kui sind aitavad. Nad kinnitavad, et ei märkagi sinu puudeid, oled lihtsalt neile armas inimene.
Ma tean, et minuga esimest korda kokku puutudes tuleb inimestele ahastus peale. Tundun abitu, saamatu ja väeti. Ma ise ka ei tea, kuidas võõraga käituda. Tajun, mida võõras minust mõtleb. Tänu sellele laheneb ebamugav olukord alati positiivselt. Kui arglikult küsitakse, kuidas minuga käituda, pahvatame alati lõpuks kergendatult naerma.
Mulle ei tundu piinlik, kui minult küsitakse, kuidas mu kätt suruda. Kui mõnd arusaamatult hääldatud sõna palutakse korrata, on mul parem meel kui siis, kui häbenetakse öelda, et minust aru ei saadud.
Ma ei teeskle.
Nututujud surun küll enda sisse. Sest ma eelistan olla rõõmus ja kärsitu. Abivalmis tahan ka olla. Minu parim omadus on naljasoon – oskan enda kulul nalja teha ja nalja mõista.
Ausalt öeldes tunnen end just puuetega inimeste seltsis üleliigse ja kohatuna. Sest puudega inimesed on oma puuetele keskendunud. Elavadki oma puue-tele.
Mina elan elule. Mis siis, et ma kõndida ei saa.
Hooldekodust koju tulles olid hulljulge. Teelahkmel seisid ju üksipäini. Kõhklesid kohutavalt, kas hooldusõdedeta toime tulen. Ma tean ju su vii-maseid kahtlusenädalaid Kastres, enne kui selgimise laine sinust läbi käis.
Selginesin jah.
Mõistsin, et kui ma ei riski, kaotan oma lapsed igaveseks. Mulle oli Kastres räägitud, et ühe hooldusaluse tütar, kes on õpetaja, ei käi emal külaski, sest ema pole teda kunagi kasvatanud. Ometi rääkis see naine vaatamata oma imelikule olekule kogu aeg oma tütrest. Ma ei tahtnud ettegi kujutada, et mind tabab tema saatus.
Lastel, kelle ema on end hooldekodusse matnud, on õigus täiskasvanuna öel-da, et teda ei olegi olemas. Ma ei tohtinud endalt oma lapsi võtta.
Tüdinud olin ka meediast, kes aina jahvatas, mida ma tegelikult soovin ja vajan, samal ajal kui ametnikud ei teadnud, kuidas mind kui sügavapuu-delist ja kangekaelset abistada.
Hooldekodusse panekuga olid nad enda arvates minu heaolu jaoks kõik ära teinud. Koos lastega oma kodus elamine olevat üle oma varju hüppamine. Eriti pahaselt arvas seda valla sotsiaalnõunik.
Ainult ma ise sain tõestada, et ma saan hakkama ka siis, kui mind ei aidata. Kui ma oleksin hooldekodusse jäänud, oleks varsti ametnikud mind unustanud. Seda nad muidugi lootsidki. Et oleksin kadunud hing, kelle kohta on dokumendid korralikult täidetud. Ühiskond oleks minust kui kasutust nuhtlusest väärikalt lahti saanud.
Ma ei kavatsenud pakkuda enda elusalt matmise rõõmu. Rabelesin koju ja käivitasin isikliku abistaja projekti – esialgu oli tema töötasu viiekümneks abitunniks kuus olemas.
Mind toetas sõbranna Krista, kelle pool esialgu ööbisin. Ta patsutas mind õlale: «Lõpuks ometi tulid mõistusele tagasi.» Tema sirgjooneline kindlus veenis mind lõplikult, et mul peab seisma ees pikk üliraske tee oma isikliku elu poole. Elu poole tuleb seista näo, mitte seljaga.
Enne kui Soome koolitusele sõitsin, lõikas Krista mul juukseid ja lubas mulle vastu tulla, kui tagasi Eestisse jõuan. Lubasin endale, et ei uputa end kunagi enam ühtegi hooldekodusse.
Ja sa ei olegi enam päevagi hooldekodus olnud. Sind läbib tänini jõnks, kui keegi ütleb hooldeasutuse kohta kodu.
Kodul on kodu lõhn ja hõng, mis tungib juba ust avades ninna ja hinge. Igal kodul on see oma. Oma kodu oma on oma. Tehiskodu ei ole oma. Praegu külalisena «Härmalõnga» minna on koguni meeldiv. Oleksin valmis seal töötama.
Ent hooldekodust küsiti minu lahkudes: «Lähed kuuks ajaks mamma juurde puhkama, jah?» Vastasin: «Ma lähen elama.»
Oli alandav kirjutada avaldust isikliku elu taasloomiseks. Mul kästi kir-jutada, kuhu ma lähen ja kes minu eest vastutab. Istusin kaua, kaua, pastakas varvaste vahel ja vahtisin kord lage, kord paberit. Lõpuks kirju-tasin: «Lähen koju ja vastutan enda eest ise.»
Täpsemini end väljendada poleks saanud.
Ma ei ole vastutusvõimetu.
Mulle aitab poolikust vabadusest.
Aitab ebavõrdsusest tervete inimestega.
Olen olnud kuulekas emale, Aivarile, kellele iganes. Nüüd on küllalt.
Kahtlusi on tekitanud see, et minu isiklik abistaja Vamps on mees. Et kuidas mees minuga nii intiimseid toiminguid toimetab. Aga mind on vaja treppidest tassida. Ja Vampsi puhul oli kohe näha, et ta ei kohmetu ega häbene midagi.
Kuna kellegi kätel viibimine on minu liikumisviis, sain kohe esimesel korral Vampsi süles olles aru, et ta on turvaline ja normaalne inimene.
Kas sa oled hooldekodu juhataja Vaike peale pahane? Mõtled aina hal-vasti. Ta ju võitleb praegugi sinu eest. Ta on kogu südamest sind aidata tahtnud.
Vaike on töökas ja tubli ametnik, kes ei lase end teiste arvamusest kõigu-tada. Ta on sama kangekaelne kui mina. Erineme teineteisest ainult füüsise poolest. Erinevalt temast pean mina muretsema iga sammu, täpsemalt öeldes ratastooli manööverdusvõimaluse pärast.
Kui mul on kõrval inimene, kes mind esimesel vajadusel tõstab või lükkab, unustan pisiasja, et ma ei saa käia.
Aga vihastades ei saa ma püsti tõusta ja värsket õhku hingama minna nagu teised inimesed.
Vaike kasutas ära oma võime joosta. Lõpuks iga kord, kui mind hoolde-kodu koridoris lähenemas nägi. Keeras kanna peal ringi ja kadus. Neil kordadel tundsin end hirmsa majakollina.
Samas õpetasid lahkhelid Vaikega mulle, kuidas enda eest seista. Õppisin ütlema seda, mida varem öelda ei julgenud. Olema kõikjal ja igas olukorras mina ise. Kastres olles mõistsin, et olin elanud pooliku minaga.
Tiia, miks sa armastuses kibestunud oled?
Oled küll valusalt pettunud, aga kõik tunded ei saa nii sünged olla. Kas sa ei võiks uskuda, et armud veel kunagi kellessegi?
Sa oled ju naine, kes vajab mehelikku hellust ja tunnustust.
Stopp!
Ära enam seda teemat puuduta! Segi oled või? Milleks mulle veel uusi pisa-raid, kui ma ei suuda vanugi hingepiinu endast välja saada?
Mul on kolm last, kes vajavad kogu mu armastust. Loodetavasti saan kord ennast jagada paljudele, paljudele lapselastele.
Aga sina ise?
Lapsed kasvavad suureks rutem, kui me arvata oskame. Loovad oma pe-red ja kodud ja isikliku elu. Soovid neile parimat iseseisvat elu. Tahad olla hea nõuandja. Ema, kes ise neil kukil ei istu ja nendest ei sõltu. Sa ei sünnitanud endale tulevasi hooldajaid. Emaks, mitte hooldatavaks taht-sid sa saada.
Olles jälle õnnelik, oleksid igal juhul hea armastav ema. Sul on õigus luua uus suhe, tunda veel armastust. Ära suru endas naist alla.
Oled veel noor.
Kes sooviks mind armastada?
Jälle mõni hull vägivaldne kaak, kes suudaks ainult alguses lahket nägu teha.
Ei. Teist korda ei jaksaks ju kogu seda hirmsat õnnekaotust üle elada. Tar-gem on õnnetundest eemale hoida.
Kardan uue õnne leidmisele mõeldagi. Kuigi vahetevahel igatsen sõpra, kellele raskel hetkel toetuda. Vajan sõpra, keda pimesi usaldada. Sellist sõpra – just sõpra, mitte sõbrannat! – pole mul veel olnud. On heagi, et ma rohkemat ei ihka. Minu puuded peletavad normaalsed mehed minust eemale. Ebanormaalset austajat ma aga armastama ei hakkaks.
See tähendab?
Üksteist aastat tagasi panin küll aegajalt tähele Aivari iseloomu musti plekke, kuid olin nii armunud, et ei tahtnud neid näha. Pelgasin armas-tamisrõõmust alateadlikult ilma jääda.
Lootsin pimesi, et minu armastus muudab ka Aivari paremaks. Sulgesin lisaks silmadele südamegi, et mitte armastatu halbu külgi näha.
Tiia, sa oled võimatu. Aina virised, et elu on rämps. Tegutse! Selleks on sul nüüd ju ka isiklikud abistajad olemas. Tööta end oma võimetele vasta-valt tippu! Ära oota, et keegi õnne kandikul sinu ette kannab. Ela!
Oh, Tiiakene, sul on lihtne öelda: ela!
Võin mõelda mingite kursuste läbimisele ja töökoha leidmisele, aga ühel hetkel öeldakse mulle kardetavasti: homsest pole enam raha isikliku abistaja teenuse ostmiseks.
Just see ebakindlus mind laastabki. Isiklik abistaja on praegu mu elu alusmüür. Mulle ei sobi muud sotsiaalhoolduse liigid. Minu mõistus ei vaja ju hooldamist. Isiklik abistaja peab mulle käsi-jalgu asendama nii, et ma ei tunneks end hädapätakana.
Praegune 80 abitundi on mõistagi parem kui esimese poolaasta 50, ent kunagi peaks see muutuma kõigil füüsilise puudega inimestel ööpäevaring-seks. See oleks meie kõigi turvaline tulevik, mis lubaks ennast teostada ja hoiaks pereelu korras. Piisab minu näitest, eks?
Ametnikud peavad aru saama, et füüsilise puudega inimesel on vaja sõl-tumatust perekonnast ja lähedastest, siis on nende elus kõik muud suhted paigas. Pole vaja rääkida, et peale minu on veel tuhandeid abivajajaid: Eestis on nii palju töötuid, südamlikke ja võimekaid inimesi, et see oleks üks tänuväärne võimalus neile tööd leida.
Ühe korraga muutuksid ühiskonnale vajalikeks, ennast teostavateks nii füüsilise puudega inimesed kui ka nende isiklikud abistajad. Meie riik on küll vaene, ent mitte nii vaene, et lasta tuhandetel eestlastel kasutuina raisku minna.
Ma tahan oma riiki teenida.
Ja teised puuetega inimesed ka.
Täna ja praegu. Mitte siis, kui tekivad mingid abstraktsed võimalused. Seda enam, et kellegi arvates on mistahes raha alati vähe. Ka minusugused saavad seda raha ja rikkust juurde luua, kui meil tingimused oleksid.
Miljonär on enda arvates vähe kindlustatud. Kümne krooniga elav inimene tuleb toime. Ainult iseenda pärast muretsevad mõlemad, mõtlemata sellele, et nad koos moodustavad ühise ühiskonna.
Rahapuuduse taha on viitsimatust ja mõistmatust mugav varjata. Mind ei aitaks tuhanded kroonid arvelduskontol – palgalise abistajata ei saa ma neid lihtsalt kasutada.
Ma ei taha olla maailmanaba. Tahan olla see, kes oma isikliku eeskujuga julgustab ka teisi puudega inimesi. Isikliku abistaja teenuse järele hakkavad küsima vaid tugevad, elu jaatava hoiakuga inimesed.
Tahan selgeks teha, et riigile on isikliku abistaja palkamine odavam kui minusuguste hooldekodus pidamine, sest oma elu elades pole me enam ülalpeetavad.
Las ma siis olen oma tööd tehes aeglasem kui teised, sisimas olen kohuse-truult lennukas ikkagi.
Mis sind siis takistab?
Ma ei saa tervet kalendrikuud kaheksakümnesse tundi kokku suruda. Kui kasutaksin praegu Vampsi töötunde ainult oma töö tegemiseks, jääksid mu kodutoimetused unarusse.
Ja mis seal salata, ka mina tahan vahetevahel lihtsalt lõdvestuda ja sõb-rannadega kohvikusse minna. Kõik peab nende õnnetute tundide sisse ära mahtuma. Nende tundide optimaalne kasutamine teeb närviliseks, sest midagi väga olulist lükkub ikka edasi või jääb sootuks tegemata.
Eestimaal on isikliku abistaja teenus igatpidi jube segane, kord räägitakse tundide arvust vastavalt vajadusele, kord… Õpitagu ometi sellest, kuidas asi on korraldatud mujal maailmas.
Ka sina pole päris kõike ära õppinud. Suudaksid jalgadega palju rohkem, kui praegu teed.
Kahetsen, et ma ei hakanud lapsena jalgadega sööma. Mulle endale tundus see loomulik, aga ema ei lubanud. Olevat ebaviisakas. Vahel pistsin salaja kommi või küpsise varvastega suhu. Kui oleksin sellisele söömisviisile täielikult pühendunud, saaksin sellega ja ka toidu valmistamisega vabalt hakkama.
Mul ei lubatud. Ma ei õppinud.
Mis siis, et ellujäämisinstinkt õpetas mulle, kuidas kahvliga kartulit suhu panna. Nuputasin, kuidas tassi sangast varvastega niimoodi hoida, et jook suu juurest sülle ei loksuks. See jäigi lahendamata, sest ema keelas jalaga joomise ebaviisakuse pärast ära.
Olin sõnakuulelik laps ja ei julgenud rohkem proovida. Kusjuures emal võis tolle kähvamise hetkel lihtsalt paha tuju olla, võibolla ta ei tahtnudki minult ise söömise lootust röövida.
Oledki tahtnud ikka kukupai olla ja sellepärast oled alailma liiga kergelt alla andnud. Nüüd ei ole sul enam kaduma lastud oskusi võimalik õppi-da, sest jalg ei paindu enam suu juurde.
Minu meelest on mu kutsu moodi toitumine, suu ja ninaga taldrikus son-kimine palju jubedam ebaviisakus, kui puhaste varvastega kahvlit ja kommi hoida. Ikkagi saan ise kõhu täis süüa, ei ole vähemalt üksi olles näljas.
Võtan kas või külmutuskapist oma toidu jalaga välja, panen taldrikule ja söön sealt koera moodi. Sedagi on taunitud, aga ma ei lase end sellest häiri-da. Ka iseseisev söömine on oluline toimetuleku osa.
Pealegi mulle meeldib üksi süüa. Aegamisi toidu maitset nautida. Haiglates ja hooldekodudes on söömaajad ebainimlikud. Kümne minutiga tuleb kõht kiirmeetodil täis ahmida, mis on rohkem kui ebameeldiv.
See-eest oli su koolitee meeldiv. Lausa vikerkaarevärviline. Ära seda unusta!
Lõunamaa reisidel olles saime emaga teada, et on olemas koduõpetus. Venelased ja ukrainlased imestasid, et minusugune terve mõistusega laps ei käi koolis. Nõukogude ajast oli vaatamata selle siunamisele minule vähe-malt nii palju kasu, et me saime teada, et ka mina võin hariduse saada.
Nõukogude Liidus kehtivad seadused vedelesid sageli kusagil ametnike sahtlites. Kuulnud lõunas, et on ette nähtud lapsinvaliidide koduõpe, kulutas mu ema Nõukogude Eestis uksi minu kooli pääsemise heaks. Ük-sikasju ma ei tea. Ilmselt öeldi emale kaks põhjust, miks ta peaks lapse kooli panekust loobuma.
Esiteks polevat mu vaimne areng tasemel.
Teiseks polevat Eestis õppeasutust, kuhu mind vastu võetakse, sest ma ei ole suuteline koolis enda eest ise hoolitsema.
Ma ei julgenud kooliteemat puudutadagi, sest teadsin, et koolis õppimine jääb minu jaoks kättesaamatuks. Tahtsin kangesti kooli. Kõik mu parimad sõbrad ja teisedki lapsed käisid juba koolis. Mul oli nende ees piinlik, sest mind ei lastud nendega koos kooli, kuigi oskasin neist pareminigi matemaati-kat ja tähti tundsin ka.
Ma ei mõistnud sõbratare, kes ütlesid, et kooliskäimine on täielik tüütus. Mina tahtsin targaks saada.
Tiia, kas sa oled siis nüüd tark? Su soov täitus ju mitmekordselt, said ülikooliski õppida.
Rumal küsimus. Inimene õpib surmani ega saa iial päris targaks. Nüüd tean minagi seda lihtsat tõde. Iga elukogemus on tarkus. Koolid on tarkuse omandamisest vaid üks osa. Uus tarkus tuleb nii läbi hea kui halva kogemuse. Ta tuleb igal hetkel, igal sekundil.
Minu himu targaks saada näitab, et ma ei osanud end lapsena teistest halvemaks pidada. Pidasin end võrdseks ja olin enda meelest kõige tavalisem laps. Juba enne kooliminekut olin ma ju kooli mänginud.
Tark inimene peaks vist õnnelik olema, peaks oskama end hingevalust eemal hoida. Sina komistad nagu rumaluke ikka ja jälle hingevalude ja murede otsa.
Sa ei ole tark.
Ühel suvepäeval tuli ema poest töölt koju lõunale ja ütles mulle juba esikus: «Kui sa oled hea laps, lähed sügisel kooli.»
«Olen küll!» hõiskasin köögis pisikesel punasel pingil istudes. Olin siis üheksa-aastane. Hing rõõmust tulvil: viimaks ometi kooli!
Õpetaja Püssim nõustus mind kodus õpetamas käima.
Arstide jaoks oli see samm uskumatu. Sul oli vaja neile oma arukust tõestada.
Nägemise kontrolltabelile oli joonistatud tobeda lapiku palli moodi elevant. Nägin kummalist kujutist selgelt, aga ei saanud aru, mis see on. Nähvasingi siiralt: «Ei saa aru, halvasti on joonistatud!»
Psühhiaater käskis mul neljast kuubikust pildi kokku panna. Emme käte abiga sain õunakese pildi välgukiirusel kokku. «Kas teil keerulisemaid pilte ei olegi?» küsisin tohtrilt solvunult.
«Ei ole,» naeris psühhiaater ja pöördus ema poole. «Tiia on rohkem kui kooliküps.»
Paar päeva hiljem kuulsin kogemata, kuidas emme jutustas tädidele minu vaprusest «hullumajas». Imestasin: mispoolest ma vapper olin? On ju loomulik solvuda, kui tulevasele koolilapsele antakse titeülesanne.
Sinu uhkemaid päevi elus oli esimene koolipäev. Sind saatis kooliteele vanaema, kellega koos läksid üle kooliläve. Kaheksa klassi viis klassiju-hataja ise sind süles esimesse ritta. Sel esimesel päeval koolikella saatel. Tundsid uhkust ja hirmu.
Õpetajate jutte ja manitsusi sa loomulikult ei mäleta – olid sedavõrd ärevil, et ükski sõna ei jäänud meelde. Kartsid, et äkki õpetaja unustab sind ära…
Õpetaja ei unustanud kedagi. Ta tuli mööda koolisaali minu juurde ja asetas kuke pildiga aabitsa ja astrililled mu põlvedele.
Ohkasin kergendatult – nüüd olin tõepoolest päriselt kooliõpilane. Mängi-miseks ei jää enam liiga palju aega.
Koolist koju läksime kolmekesi. Mina vankris, vanaema ja Külli mind lükates. Hoidsin astreid terve kolmekilomeetrise kodutee peos. Oli päike-seline septembripäev. Metsavaheline tee tolmas. Taevas oli pilvitu ja he-lesinine. Mõned kollakad puulehed langesid tasa teele.
Kandsin seljas õhukese läbipaistva pluusiga koolivormi. Koolimüts oli mul peas. Juukseid ehtis kaks suurt kroogitud valget lehvi. Jalas olid mustad lakk-kingad.
Olin õnnelik. Elu näis korraga nii kerge ja lihtne. Mul oli kõik, mida laps õnneks vajas – kool ka.
Ainult papa ei näinud mind. Igatsesin jälle, et võiksime olla rõõmus ja terviklik pere. Sellest salamõttest vaikisin ema ees. Ei tahtnud emmet kur-vastada.
Koolist viis vanaema mind otse ema juurde poodi. Istusin jalgu kõigutades ostukorvide laual ja jutustasin emmele koolimuljetest.
Juba esimese koolipäeva õhtul tuli õpetaja sulle tundi andma. Ema oli ainult sel esimesel korral ühtlasi viimast korda õppetunni juures, sest õps kartis, et ei tule sinuga toime.
Pidin jutustama aabitsapiltide järgi. Fantaasiarohkelt. Minu arvutamis-oskusest oli pedagoog keeletu. Ütles kohmetult: «Ja mida me sinuga üldse esimeses klassis õppima hakkame?»
«Kõike!» nõudsin mina.
Ema naeris.
Varsti ilmnes, et matemaatikas oskasingi tõepoolest kõike. Meie klassis ainsana oli mul arvelauaga arvutamine sulaselge. Võibolla selle pärast ka, et ema oli poemüüja.
Matemaatika olidki selgeks saanud ema poekeses tööl kaasas olles. Käisid üsna sagedasti koos emaga tööl. Emal polnud sind mõnel päeval kellegi hoolde jätta, sest ka vanaema käis Tartus vahetustega tööl. Ise tahtsid ka poodi kaasa minna, sest seal oli põnev.
Maapoes oli palju vaba igavat aega, sest ostjaid ei käinud iga minut ja uut kaupagi ei olnud kogu aeg riiulisse panna. Vaba aega kasutas ema minu harimiseks ja kasvatamiseks. Arvutamine sai õpetamatagi selgeks. Istusin mõnusasti poe ahjunurgas, silmad ja kõrvad pärani, et uurida ja jälgida väikseid ja suuri arve ja muud poeelu. Arvutasin emaga mõttes raha kokku.
Arvelauanuppe ei suutnud ma alguses endale kuidagi selgeks teha, küsisin emalt. Ema lubas mõnikord pärispoes päriskaubaga poodi mängida.
Pisut vanemaks saades tegin emale raha ülelugemisel ülekontrolli. Veel pisut suuremana usaldas ema mul arvestada saatelehtede teisi eksemplare.
Tahtsid kindlasti poemüüjana tööle hakata, Tiiakene?
Kujuta ette, ei tahtnud. Soovisin alati lastearstiks õppida. Tahtsin kord olla sama tore nagu minu kõige suurem sõber arstitädi. Unistasin, et mina ei pane kunagi ühtki last ülekohtuselt haiglasse. Ma oleksin tahtnud terveks ravida kõik lapsed, kes on tõesti tõbised. Mitte kõndida saamine pole ju raske haigus… See ei vaja ju pikki haiglakuid.
Seepärast sooviksid praegugi lastega töötada, et oled eluaeg sellest unista-nud.
Väikesed lapsed meeldivad sulle väga. Sa oled alati lastega hea kontakti leidnud. Lapsed on sind uskuma pannud, et klapiksid nendega, kui sul lastaks nendega töötada.
Võibolla tõesti ulatub mu kangekaelne tahe lastega töötada lapsepõlve. Psühholoogiat õppida tahtes mõtlesin, et minust peab saama laste psüh-holoog. Psühholoog on hingearst. Seega oleks täitunud lapsepõlveunistus. Olin endale aru andnud, et meditsiini õppimine kõrgkoolis oleks olnud mulle vastunäidustatud, sest ma kardan surnuid ja ei salli veriseid haavu.
Kaks aastat Tartu 10. keskkoolis on mul ununenud – ma lihtsalt ei taha mäletada neljanda ja viienda klassi üksluiseid ja igavaid aastaid. Alles tagantjärel mõeldes mõistan: olen ehk kaotanud koolielu rõõmu.
Tol ajal olin tohutult õnnelik vaid selle üle, et ma üldse õppida sain. Aru kool, minu armas esimene, suleti ju igaveseks.
Kümnenda keskkooli majas pole ma iialgi isiklikult käinud. Teadsin vaid oma õpetajat Soopõldu, kelle juures käisin kaks korda nädalas Maarja-mõisa haiglas tundides, sest ta töötas ka seal, logopeedina. Ma ei tundnud ühtki klassikaaslast ega kogenud ainsatki koolivälist sekeldust.
Ei ütleks, et selles oli keegi süüdi või keegi ei täitnud oma ülesannet. Mina tuupisin, õps õpetas ja hindas, mamma leidis oma elu kõrvalt vaba aega mind Tartusse tundidesse sõidutada. Kõik näis hea. Korraldatud oligi ju hästi.
Võimalik, et kui sul poleks olnud sellistki võimalust õppida, ei oleks sa mitte kuhugi jõudnud ega kõrgkooli pääsenud.
Tiia, ei ole halba heata ega head halvata.
Ema lohutas mind kümme aastat järjest igal kevadel: «Kui sa sügisel enam ei suuda koolis käia, mõtle, et oled ikkagi mitu klassi lõpetanud.»
Krista ema mamma oli üheksa sügist järjest päästeingel, öeldes: «Ma aitan sul kooli lõpuni käia.»
Mamma ei lubanud mul kooli pooleli jätmisest mõeldagi. Olen kindel, et mamma enese kolm last tundsid selle võrra vähem ema hellust ja hoolt, mida ta jagas tingimusteta ka mulle.
Tingimusteta?
Jah. Mamma pole minu aitamise eest mitte iial mingit tulu saanud ega tahtnudki. Ainus, mis talle head meelt tegi, oli minu tubli õppimine. Mamma ütles alati: «Sinu parim tasu mulle on viis.»
Mammata ja tema autota ei oleks ma keskkooliharidust saanud.
Miks siis ema on pahane, et rõhutad mamma pühendumist sulle? Ema võiks kartuseta ja valehäbita mõelda, et Elle-tädist oli lihtsalt suur abi su isiksuseks sirgumisel.
Üksinda poleks ema sinuga nii palju aastaid hakkama saanud, kuidas ta ka püüdnud ei oleks. Ta ju vajas enda kõrvale abistavat inimest. Tema oma elukaaslase venna abikaasa oligi see pühenduja, kes ei jätnud teda rasketel hetkedel iialgi hätta. Elle käis isegi kuude kaupa päevast päeva oma talust sind pissitamas, kui ema käis poes tööl.Ema võiks seda mõista, mitte mossitada, kui rääkisid seoses kooliskäimisega rohkem mammast kui temast.
Kaheksanda klassi lõpuaktusel ütles direktor Loost: «Tiia ei teinud koolile häbi. Tegi hoopis koolile nime ja au.»
Hetk, mil tundsin enda üle uhkust, tõi pisarad silma.
Olin endale ennast tõestanud.
Olin emale tõestanud, et võitlus minu koolipaneku eest polnud asjatu.
Olin tõestanud, et suudan enda eest vastutada ja mind usaldavaid inimesi mitte alt vedada. Seda enam, et peale õppimise täitsin ka paljusid teisi kohustusi. Tõestamisi oli kokkuvõttes liigagi palju.
Olin õnnelik, et õnn ei olnud mind maha jätnud.
Nõukogude-aegsel kirjandusvõistlusel võitsid parima koha, ise lootmatagi midagi saavutada. Kirjandusõpetaja palus sul kirjutada jutustuse teemal «Autojuhimäng», ehkki teised saatsid sinna võistlusele hoopis luuletusi.
Sul läksid põlved nõrgaks, kui õps soovis äkitselt õnne.
Sillaotsa kool oleks võinud omal ajal olla ideaalilähedane kool, kus õpib puuetega õpilane. Kolm õppeaastat, kuuendast kaheksanda klassini, on olnud mu kooliteel kõige väärtuslikumad. Ma mitte ainult ei võtnud koolilt, vaid andsin ka vastu.
Kaasõpilastele selgitustöö tegemisel nägid õpetajad kindlasti vaeva. Direktor olevat teinud poistele ja tüdrukutele eraldi kogunemise, kus palus minusse mõistvalt suhtuda.
Krista on rääkinud, et on pidanud vahel minu eest võitlema ja mind kaitsma, ma ise aga ei kogenud Sillaotsal ainsatki ebameeldivat hetke. Keegi ei narrinud.
Käisin oma tunniplaani järgi kahel päeval nädalas koolis. Õpetajad õpe-tasid mind oma vabade tundide ajal või pärast tunde. Minu tund oli nende jaoks lisatund. Pikkuseks ikka akadeemiline kolmveerand tundi. Sellest hoolimata pidin kogu nädala õppematerjali omandama.
Koolis kirjutasid õpsid minu eest nii, nagu kontrolltööd kirjutades neile ette vuristasin. Kolmandas klassis, enne operatsiooni, oli mul isiklik madal pink ja ma kirjutasin jalaga ise.
Vahetundides tuli alati mõni õpilane minu juurde. Klassiõhtutest ja koo-lipidudest võtsin ka osa. Sillaotsal viis klassijuhataja Kruus mind ka siis koolisaali, kui olid kirjanikega kohtumised.
Kooli ajal ma ratastooliga ei liikunud. Mul lihtsalt ei olnud ratastooli. Mind tassiti süles üles-alla ja edasi-tagasi.
Ainult keskkool, Tallinna kaugõppe-erikeskkool, oli mu elus erikool. Seda ei ole praegu enam olemas. Seal õppisid nägemis-, kuulmis- ja kõ-nehäiretega noored.
Mina olin see kõnehäirega tüüp.
Esimest korda sain üheksandas klassis kogemuse, mis tunne on käia ühes klassis ainult ühe kaasõpilasega. Ly oli peale minu ainus õpilane selles klassis. Samas: kaheksanda klassini olin ju tundides päris üksinda olnud. Ma ei saanud vastamisel kunagi pinginaabri selja taha varjuda ega kuulata klassikaaslaste mõtteid ja arvamisi.
Õpetajatega silmitsi olemine tunnist tundi sundis mind endast kõike andma. Ma ei saanud end iial lõdvaks lasta, mitte ükski õpetaja sõna ei läinud mul kõrvust mööda – uusi reegleid, valemeid ja fakte seletati ainult mulle. Ausalt öeldes õnnestus mul sellest hoolimata aegajalt mõttes minema ujuda.
Füüsikatundides oli kõige parem rumalusi välja mõelda, sest füüsikaõps ei osanud ainsana mind õpetada. See ätt läks kergema vastupanu teed. Lõpptulemusena ei saa ma füüsikast mõhkugi aru, tuupisin ainult hinnete pärast.
Teiste õpetajate puhul tundus vahel, et minult nõuti rohkemgi kui teistelt. Ma ise tundsin jällegi sageli, et ei õigusta õpside ootusi. Eks minagi olin vahel koolist tüdinenud. Oleksin tahtnud tegelda kõige muu kui õppimisega.
Kas sa ei tunnista, et sulle kingiti häid hindeid? On mitmeid inimesi, kes seda väidavad.
Ma ei saa neil keelata niimoodi arvata. Mõned neljad-viied on muidugi kavalusega välja teenitud, aga milline laps poleks seda teinud? Spikerda-nud olen minagi. Ja kolmed olen saanud iseenda lohakuse pärast.
Mäletad esimest kolme esimeses klassis?
Mäletad, milline šokk see oli, kui said mängutuhina tõttu eesti keele harjutuse alla suure punase kolme?
Sa ei julgenud seda emmele öeldagi, palusid teistel oma vihiku ära peita.
Kartsin, et ema ütleb: «Oled nii halb laps, et sul jääb nüüd kool pooleli.»
Ma tõesti ei tahtnud halvasti õppida. Kõrvus kumises ema ütlemine: «Kui oled hea laps, lähed kooli.»
Teadsin, et ka sõbrannad said kolmesid, aga endale ma neid lubada ei võinud. Halb hinne ei sobinud hea lapsega kokku.
Nõudsin endalt rangust iseenda suhtes.
Uskumatu, et sa oled elus kõigest hoolimata nii palju kogenud.
Inimese päästmistki. Mamma elu oli sinu kätes.
Ära seda parem meenuta. See oli õnnelik õnnetus, mida ma parema mee-lega oma kogemuste ritta ei sooviks.
Oli tavaline koolipäev keskkooli ajal enne jõule, mil sõitsin õhtul tädi Ellega tööle kaasa. Lehmalauda juurde kolhoosis, sest mamma oli see-mendustehnik.
Ühel laudauksel mamma karjatas, tuli autosse, ütles: «Peni hammustas.» Sõitis umbes pool kilomeetrit, peatas auto ja minestas.
Olin täiesti üksi. Kõrvalistmel abivajaja. Ümberringi lage lumine väli, lähim talu poole kilomeetri kaugusel. Pime. Külm.
Hetkeks tabas mind paanika. Avasin põlvega autoukse ja hakkasin appi karjuma. Pole aimu, kui kaua karjusin. Minu hääl toibutas mammat niivõrd, et ta suutis jälle autot juhtida. Mina pidin teda juhendama, kuidas sõita, sest ta ei suutnud mõelda ega näinud muud kui udu. Ta käskis mul endaga pidevalt rääkida, et ta teadvusel püsiks.
Sõnalise roolikeeramisega tulin toime. Elus esimest ja viimast korda juhtisin autot ligi kolm kilomeetrit esimese majani, kust saime abi. Kiirabi viis mamma Maarjamõisa traumapunkti, kus selgus, et koer oli hammustanud jalaveene. Vererõhku polnud enam ollagi.
Keegi proua viis mind koos mamma autoga koju. Oli hilisõhtu. Alles ema käte vahel sain sellise šoki, et ei suutnud juhtunust mitu tundi üldse rääkida.
Mamma ütleb tänaseni, et ma päästsin ta elu. Eks iseenda oma ka.
Samas ma ju lihtsalt röökisin täiest kõrist ja juhendasin hirmunult, kuidas sõita.
Ikkagi olen õnnelik, et ka mina olen suutnud kedagi abini viia. Et keegi on olnud minust veel abitum ja ma olen saanud teda aidata. Sain tänu sellele ka endaga lähemalt tuttavaks.
Veel teinegi katastroof jäi tänu sinu olemasolule olemata. Siis, kui lõid ühel varahommikul silmad lahti ja avastasid, et sinu kõrval olevast venna voodist oli vatitekk põrandale libisenud, vastu elektrisoojendust vajunud ja põles. Tuba oli lämmatavat suitsu täis.
Tänu sinu kisale ei juhtunud midagi hullemat.
Koolipäevadel sõitsid sageli mammaga tööle kaasa, see oli aja kokkuhoiu mõttes kasulik. Puhkasid õppimisväsimusest, sõid autosõidu ajal saia ja jõid limpsi. Nägid autoaknast maailma, millest olid niiväga puudust tundnud.
Rääkisid mammale nendest probleemidest, millest emale ei julgenud rää-kida.
Mamma on olnud sulle ema aseaine. Teine ema.
Kui praegu küsid, kumb naine on mul emana rohkem südames, on vastus üks: mamma, mitte ema. Mamma on olnud kogu mu elu mu kõrval. Nii heas kui halvas. Imestan, et ta mässab minuga olenemata hirmust, mida Aivar temas tekitab, ja ema halvakspanust.
Mamma pole mulle kunagi tänamatust või eksimusi nina alla hõõrunud.
Mamma on lihtsalt mind armastav hing.
Ta on suutnud olla mu lastelegi vanaema. Merili hakkas tädi Ellet loo-mulikult mammaks kutsuma. Kolmeaastasena oli ta täiesti veendunud, et mamma ongi minu ema, kuidas ta saaks muidu tema vanaema olla.
Lapsel polnud aimugi, et päris-vanaema käskis tal öelda endale tädi. Keegi ei näinud sel hetkel mu valusmõrusid pisaraid.
Valusmõrud olid pisarad ka selle pärast, et sa ei suutnud ülikoolis lõpuni õppida.
Abistaja puudumise tõttu. Üheksast aastast, mil olin Tartu ülikooli üli-õpilaste nimekirjas, kulutasin vähemalt kuus koolimineku võimaluste otsi-misele, abistaja leidmisele. Energia kulus sellele, mitte õppimisele.
Pisikesed lapsed ei seganud mind absoluutselt. Päeval kantseldasin lapsi, hilisõhtust ööni ja varahommikuni õppisin. Lapsed käisid ju lasteaias ka.
Minu jaoks oli ülikoolis õppimine töö. Ma ei mõelnudki, et põnnide pärast peaksin ülikoolist loobuma. Enamus emasid käib jõuliselt laste ja pere kõrvalt tööl. Miks mina ei peaks seda suutma?
Ma ei unistanud suure karjääri tegemiseks. Polnud selleks valmis ega ihalenudki seda. Unistasin töökohast, kus tegeleksin füüsilise puudega lastega ja teeniksin oma pere jaoks raha. Suurest ja ilusast unistusest on järele jäänud kurb tegelikkus.
Diplomita ja lõpetamata haridusega on raske tööd leida. Mind ei võeta tõsiselt. Arvatakse, et ma ei suuda kohusetruult töötada. Et miks ma muidu kõrgkooligi pooleli jätsin. Tööandjaid ei huvita, miks tegelikult. Tööandjad ei kujuta ette, mida tähendab füüsiline sõltuvus õppehoonetesse, loengutesse sõidutajast.
Emagi on rääkinud, et vanavanaema, keda ma vaevu mäletan, olevat minu hoidmiseks nõudnud kolme asja: raamatut, pissipotti ja mind ennast. Ta olevat mulle meeleldi ette lugenud.
Sulle loeti hästi palju lastekirjandust. Sul olid lapsepõlves kõik tollal il-munud lasteraamatud olemas. Olid rahumeelne kuulaja. Püsisid tundide kaupa nihelemata paigal. Vanavanaema ilmekat ettelugemist oli ka neli tundi ühtejärge nauding kuulata.
Ma ei lugenud enne kooli iseseisvalt. Arvatavasti ma ei viitsinud lihtsalt sõnu kokku veerida, kuigi tähti ma tundsin ja oskasin veerides lugeda ka. Nii mõnus oli kuulaja rollis olla.
Esimeses klassis meeldis mulle juba rohkem piltide järgi jutustada kui lu-geda.
Mispärast sa kirjutama hakkasid?
Üksinduse tõttu. Ja veel tahtsin oma hingevalu, millest keegi teada ei tahtnud, paberil välja karjuda. Igatsesin vanavanaema vaikseid ja mõistvaid ärakuulamisi. Oli probleeme, mida mul ei olnud kellegagi jagada. Teismelisena ei olnud mul endaealist südamesõbrannat, sest Krista oli minust mõned aastad noorem. Mulle tundus, et ma ei tohi teda oma suure tüdruku muredega vaevata. Kõnelesime armumistest, emadest, oma lollus-test. Krista sisendas vaatamata oma noorusele mulle eneseusku. Ent Kristagagi ei rääkinud ma oma nutulauludest. Ta poleks vist suutnud mind virisemas kuulda. Või ma eksin?
Oled pool elu päevikut kirjutanud. Mäletad, sul ei tohtinud ema ees mingeid saladusi olla? Esimesi päevikulehti luges ema solvumisega. Ta leidis nendelt lapse, keda ta ei tundnud ega tahtnudki tunda.
Minagi olin läbinisti solvunud: ma ei tohtinud isegi ruudulisel paberilehel olla päris ise. Ma poleks tahtnud, et ema neid ridu luges.
Sest ma ei tahtnud neid ridu kirjutades kellegi meele järele olla. Neiuea päevikud ja luulekaustikud on praegu kõik ema käes. Nende päevikuleh-tedega lehvitab ta nüüd võõraste ees ja räägib, kui halbade tunnetega ma tema head teod vastu võtsin. Ajakirjanikudki on ema uskuma jäänud.
Oli aegu, mil ema uhkeldas, et kirjutan palju.
Nüüd see teda enam ei rõõmusta. Eriti praegu, mil ilmub mu aus raamat.
Aivar on mind päevikupidamise eest peksnud, kuigi alguses kirjutasime koos oma abielu kroonikat.
Sellest hoolimata on päevik tänaseni mu parim kaaslane. Paberile söandan endast kõike rääkida. Märkmikulehed taluvad mind just sellisena, nagu ma sel hetkel olen.
Luuletada ma enam ei taha. Ma ei taha enam mäletada ei oma ilmunud luuletusi ega ka neid, mis on luulekaustikutes. Iga armunud tüdruk võib selliseid asju kirjutada. Pärast saab teada, et eksis.
Oma lootustega eksis ka mu ema, kes katsetas minuga kõikvõimalikke ravimeetodeid. Operatsioonist imeravitsejateni. Tema lootus oli ennastsal-gav. Paraku tulemusteta.
Lapsepõlves, ise veel emaks saamata, ei mõistnud sa ilmselt oma ema muret sinu pärast. Väikesel lapsel on omad lapsikud probleemid.
Sa uskusid tõemeeli, et sinust saab tavaline suur inimene oma tavaliste argi-muredega.
Kas ma olen seetõttu parandamatu vea teinud?
Ei.
Olen jah sirgunud tavaliseks naiseks, kelle argimured ongi tavalised.
Usud imedesse?
Kuueaastaselt käisin ema-isaga kuskil Venemaa urkas imearsti juures. Ma ei mäleta muud kui hirmu väga vana naise ees, kui ta paitas mu käsi oma pihkudes ja pobises mulle silma vaadates midagi. Ta ütles, et seitsmendal päeval lähevad mu sõrmed, mis olid kangelt rusikatesse surutud, lahti.
Nädal aega uurisin igal hommikul ärgates oma käsi.
Seitsmendal hommikul hüüdsin emmele: «Näe! Näe!»
Ema ei saanud esialgu aru, mida peab nägema.
Mu sõrmed olid – ja on tänase päevani – lahti.
Vene vanatädi kutsus mind siis, kui sõrmed on lahti, nädalaks ajaks tagasi, et mind kõndima panna. Mul on meeles ema kurbus ja pahameel selle pärast, et isa mängis sõiduraha maha, ja kui oleks olnud võimalik järgmine kord minna, oli imetegija surnud.
Ma ei tea, mida vana kühmus eidekene tegi. Kas see oli ime või…
Käisime emaga veel mitme ravitseja juures. Neist ükski pole enam imesid teinud. Kui neil ka mingeid oskusi oli, siis minule need ei mõjunud. Olid inimesed, kes ütlesid mulle näkku vaadates, millised on mu iseloomujooned – ja kõik.
Aga kohtumine Aivariga tundus sulle ometi muinasjutuna. Prints ilmus ootamatult su ukse taha, käes kolm punast nelki.
Seda imet ma nüüd tagantjärele öeldes poleks oma ellu tahtnud. Ma us-kusin, et ta armastab mind siiralt, aga nüüd on kogu loo kohal sünge suur küsimärk.
See oktoobrikuu pilvitu päev oli üsna argine. Molutasin niisama oma nurgas, mõtlesin raamatu kirjutamisele ja kahtlesin, kas mul on millestki kirjutada. Kust ma teadsin, et kohe saabub teema, millest võib kirjutada mitmeid raamatuid. Oleksin võinud õppida, aga ei viitsinud. Olin sel ajal Tallinna majandustehnikumi õpilane. Sellepärast, et üks Tartu ülikooli eesti keele professor pelgas, et minu õpetamine kõrgkoolis on asjatu vaev, kuna erialast rakendust ei leia ma nagunii.
See oli valus tagasilöök, sest hea õppeedukusega olin tõestanud, et ma suudan. Ma ei uskunud ega mõelnudki, et kord saabub taas aeg, mil pean oma inimlikku väärtuslikkust tõestama.
Otsustasin proovida õppida juurat. Ema toetas ka seda ideed tulevasest leivaraha teenimisest. Ja majandustehnikumi kasuks otsustasin meeleheit-likult ja vastu tahtmist. Ma ei kujutanud ennast kuivade seaduste ja numbrite hunnikus ette. Nii ma ei täitnudki kohusetruult lubadust kohu-setruult õppida.
Ma ei tahtnud oma arvestustöidki posti panna, ehkki kaks esimest arves-tustööd olin korralikult valmis teinud – ühe neist Marxi lugedes, muuseas. Ma ei suutnud end pingutada selle nimel, mis mulle ei meeldi. Tehnikumis suhtuti minusse hästi, aga selles majas ma seda küll ei väärinud.
Mulle ei meeldinud ka posti teel õppida: jäi selline mulje, et mind ei taheta näha. Koolis olin õpetajatega ju vahetult suhelnud.
Tol hommikul kogusin ennast, et õppima hakata. Mu poolvend Urmas lebas järjekordselt palavikuga voodis. Ta oligi sagedasti haige.
Ema oli sellepärast kodus.
Äkki helises uksekell. Ja oligi Aivar mu ellu tunginud.
Õhtul lahkudes ütles võõras noormees: «Kui lubad, tulen veel.»
Ma ei uskunud, et ta tuleb.
Kolme päeva pärast oli ta tagasi.
Ajakirjast «Noorus» leidis Aivar su. Ostis ajakirja päris juhuslikult, veduri peal töötades igavuse peletamiseks. Teda jäi kummitama sinu unistus luua oma pere ja kodu. Tema tahtis sedasama.
Aivar ei osanud välja lugeda, et mina tahan luua ideaalset kodu. Ma ei palunud tülisid ega vägivalda.
Kas sa ei mõelnud, et vanglast tulnud Aivari must minevik võib tulevikus korduda? Teadsid ju, et ta on vangis olnud, ja ikkagi ei mõelnud, kas ta siiski on see kõige-kõige.
Tiia, ära süüdista mind ülepeakaela Aivariga sidumise pärast. Alguses, kui ta tunnistas, et on olnud kohtu poolt karistatud, mõtlesin, et ma ei suuda talle midagi head pakkuda, kui tema ei soovi midagi muuta. Tema aga küsis: «Kas ajad mind nüüd ära?»
Olin segaduses ega teadnud, mida öelda. Õhtul, kui ta oli lahkunud, otsustasin, et pean temaga ettevaatlik olema. Tahtsin, et meie teed ei ristuks. Ehkki lootsin, et ta ei ole tegelikult süüdlane.
Ta tahtis elu uuesti alustada ja kahetses kaotatud aja pärast.
Ema käitumine üllatas mind. Rääkisin talle Aivari minevikust. Tema lohutas mind: inimesed eksivad ikka, sellepärast ei saa neid kohe hukka mõista. Ja ta hakkas Aivari eest hoolitsema. See jättis mind leigeks, ehkki oli momente, mil vihastasin sisimas nii ema kui Aivari peale. Ema täitis kõik tema soovid, mida mina poleks iial täita tahtnud.
Keegi ei usu tagantjärele, et su ema suhtus Aivarisse niimoodi. Kas sa ise ka usud, et su ema soosis Aivarit?
Ei usu. Aga ligi aasta aega nägin oma silmadega, milline väärt poiss Aivar mu ema jaoks oli.
Proovisid aru saada, et ka Aivaril on nii head kui halvad iseloomujooned. Kord küsisid temalt otse, kas ta on tüdrukut löönud. Ta vastas: »Õige mees naist ei löö.»
Ma arvasin seepeale, et võin meest usaldada.
Ometi oli mul õigus temas kahelda, sest meestega oli ta rääkinud liiga palju rusikate ja noaga. Mul polnud tahtmist end siduda sõbraga, kellega ei ole turvaline. Seda enam, et ma olen füüsiliselt kaitsetu.
Aivari lubadus end muuta sundis mind teda uskuma.
Kui kallis sa Aivarile ikkagi olid?
Kolm kopikat. Minu aadressi hankimiseks pidi ta aadressibüroos kolm kopikat maksma. Aivar ise naeris alati küsimuse peale, kui kallis ma talle olen: «Kolm kopikat täpselt oledki kallis!»
Ja mulle meeldis nii odavalt kallis olla – see oli omapäraselt õrn ja hinge-soe.
Nüüd on kolmest kopikast saanud odav praht, mis rikkus terve elu ära. Keegi üks peab abielu lagunemises süüdi olema, mitte kaks… Teil oli patuoinas Aivari meelest sina, mitte iialgi tema või te mõlemadki.
Eks ma olen süüdi küll, et ei osanud purunevat õnne karilt tagasi juhtida. Võibolla olen süüdi ka selles, et üldse Aivarisse armusin. Aga armusin tõepoolest meeletult. Armastasin puhtalt ja siiralt, sest Aivar ise veenis mind meie õnne võimalikkuses.
Meie abielu algusaastatel ta ju kaitses, hellitas, mõistis ja abistas mind. Mi-nevikust hoolimata oli ta mehelikult mõistlik.
Mina aga püüdsin armastuseplahvatuse keskel mõistust säilitada, samal ajal kui südamehääl karjus soovist olla õnnelik. Nii mu süda mõistust ei kuula-nudki.
Sa siis usud, et teie vahel oli tõeline armastus?
Ma ei tea, oli see tõeline või ekslik või valelik. See on ju olnud minu elu ainuke armastus. Mul pole aimugi, kuidas võib välja näha armastus kellegi teise vastu.
Sel hilissuveööl, mil seinalambi valguses keerlesid seintel ja laes varjud ja raadios kõlasid vaiksed armastuslaulud, sa olid täis magusat valu, kui said tema omaks, ja ta sosistas sulle kõrva: «Minu Tiia, sa jääd igavesti minu Tiiaks!»
Su ema kannatas pikki aastaid õnnetut abielu isaga. Kindlasti oli neilgi alguses õnn olnud. Hea ja õnn kadus isa joomisse.
Mäletad ema kurbi silmi ja ohkamist, kui taas ja taas lõppes ilus päev õhtuse tüliga isa joomise pärast.
Jah, aga isa ei löönud ema. Tõsi, ma ei sallinud enam pikki õhtuid täis busside ootamist ja kella vaatamist, isa nägemusi ja karjumisi ja ema hir-munud pilke. Süüdistasin ennast, et ei oska emmet ja papat omavahel lepitada.
Siis purunes ema ja isa abielu. Sulle ei olnud nende lahkuminek ootamatu. Ema valmistas mind ette ja küsis minult selleks lubagi. Andsin oma nõusoleku, sest soovisin emmet jälle õnnelikuna näha. Uskusin, et suudan ise kodu ja emmet hoida.
Olid üheksa-aastane.
Hingesopis oli mul kahju, et papa ei tule enam ja ei ole minuga. Kui papa tuli pärast lahutust oma riiete järele, lootsin ja uskusin, et ta võtab mind sülle. Ta andis mulle vaid sulanud šokolaadi.
Solvusin.
Külalapsed palusid sellest šokolaadist tükikesi, vanaema ei söandanud neile öelda, kustkohast ja mispuhul see pärit on.
«Teie isad ostavad teile iga päev midagi, Tiia isa ei osta enam…»
Nutt kriipis kurku.
Nutma ma ei puhkenud.
Pärast ema ja isa lahutust ei näinud ma isa kuusteist aastat.
Teadsin, et papa polnud ideaalne isa, ent keegi ei tohtinud temast hal-vustavalt rääkida. Sest ma ise pole kunagi tahtnud temast halvasti mõelda. Mul olid ju küll meeles lapsepõlve vestlused, mida isa tõsiselt ei kuulanud. Meeles olid ka episoodid, mida ma mäletada ei tahtnud.
Vaatamata kõigele tahtsin väga temaga kohtuda.
Unistasin näiteks, et isa ilmuks kooli lõpuaktusele. Üksi olles igatsesin isa lähedust. Ehkki vahel kahtlesin, kas üldse tahan hoolimatu isaga kokku saada. Oleksin talle tahtnud vaid öelda: «Ema kasvatas minust üksipäini inimese. Ema on sinust vapram.»
Emale ei kõnelnud ma papast midagi. Ma ei soovinud ema oma sisemise segadusega vihastada ega kurvastada. Soovisin talle rahu ja õnne. Südames soovisin sama isalegi.
Merili ja Silver olid sul olemas, kui isa üles otsisid. Tahtsid talle öelda, et ta on juba paar aastat vanaisa. Arvatavasti ei olnud papa lootnud sind emana näha. Tahtsid nüüd, et su lastel oleks tõeline vanaisa. Lootsid, et lapsed saavad temalt selle hoole, millest sina ilma jäid.
Esimesel taaskohtumisel oli külm talveilm. Papa lõhkus talusulasena su sugulaste juures, kes sinuga eriti suhelda ei taha, õue peal puid. Su ees seisis vana mees, kes ei olnud enam unistuste isa.
Olid pettunult õnnelik.
Tiia, sa oled paremini kõnelema hakanud. On see ravi tulemus?
Päh, ma ei taha küll logopeedidele ülekohut teha, aga ma olen mõelnud, et parim kõneravi on head õnnelikud suudlused. Paljud tuttavad tõdevad, et mu hääldus paranes pärast laste saamist. Sest suudeldes on kõik näolihased töös, suudlus on näo ja keele lihaste massaaž, mida mulle mitu korda päevas just vaja oligi.
Ja mis jäi üha harvemaks.
Õige hääldustaastusravi avastati liiga hilja, kui olin juba üheksateistküm-neaastane.
Esimest korda pani logopeed Anu siis rõhku mu hingamisele, mis pole siiani küllaldaselt korrapärane kõnehäälduseks. Mu kopsumaht on väike, seepärast hingan rääkides liiga palju.
Esimest korda elus õpetas tema mind hingama. Tänaseks on need hinga-misreeglid kahjuks ununenud.
Mugav inimene oled sa ka veel! Unustad enese vormis hoidmise kohustu-se lihtsalt ära. Paha, paha! Endast lugu pidav daam hoiab ennast hea meelega vormis ja ei lükka enese eest hoolitsemist tagaplaanile.
Loomulikult tahan ka mina enda eest hoolitseda. Hoolitsengi. Kuid taastusravi mind enam suuremal määral ei parandaks. Nüüd oleks vaja oma füüsilist vormi lihtsalt praegusel tasemel hoida, et mitte lõplikult kängu jää-da.
Minu jaoks oleks katastroof, kui ma ühel hetkel ei saaks enam jalgadega tegutseda ja kõikjale ratastooliga sõita. Kui jääksin voodisse lakke vahti-ma… siis oleks see võrdväärne kõndija jäämisega ratastooli. Kogu elu tuleks siis uuesti alustada. Raskeim on alustada tundmatut abitut elu.
Muide, väiksena ei saanud ma oma hääldusdefektist arugi. Kuulsin ja kuulen tänaseni end lihtsalt lobisemas, arvates, et häälikud häälduvad mu suust kristallselgelt. R ja S ütlen enda meelest kena põriseva ja susiseva kõlaga.

Paraku on R minu häälduses «änn», S-i kuidagi ikka susistan. Igapäevasel rääkimisel ma hääldamist tähele panna ei viitsi. Miks ma peaksingi ennast kogu aeg jälgima? Hääldushälvet ei pane argielus tähele, see meenub ainult võõrastega suheldes.
Ja ma olen kaval – väldin sihilikult R-i ja S-iga sõnu. Sellepärast ma issile papa ütlengi.
Logopeedide juures ma aga lõpuks lihtsalt igavlesin. Tahtsin õhinal nende juurde minna, aga juba kolme–nelja-aastasena tundus mulle veider peegli ees istudes vahet pidamata A-sid ja O-sid korrutada. Püüdsin hoopis pilte ja tabeleid uurida ja trummi lüüa.
Mäletan, et logopeed määris mulle ülemisele huulele mett ja käskis mul selle keelega ära limpsida. Narris mind või? See ülemeelik käsk meeldis mulle siiski. Võisin nägu mökerdada, ilma et keegi oleks keelanud. Mina ei saanud ju aru, et tädi mängis minuga sellepärast, et panna mu keel rohkem painduma.
Suudlused… Pulmapäev oli vist su õnnelikem päev. Nüüd sa selles muidugi enam nii kindel ei ole. Armastuse nimel ja selle päeva eest oli tulnud liiga palju võidelda. Patja nutta.
Olid õnnelik õnnetuna.
Kõige raskem ja lahkhelilisem küsimus, kas sina tohid üldse lapsi ilmale tuua, oli õnnelikult lahenenud. Sinu raseduse ja sünnituse vastu vaidlejaid oli oi kui palju. Sind solvati, hirmutati ja sõimati pidevalt.
Ainus tugi, kelle najale toetuda, oli Aivar. Ma teadsin, et olen veel noor ja lapse saamisega oleks aega veel küll. Aga mu hingerahu oli kadunud esimese raseduse lõpuga, ülekohtuse abordiga.
Käisime Aivariga Tallinna arstlikus perenõuandlas. Suvepäeval oli tööl psühhiaater Herodes. Küsisime, kas võime last saada ja ega ta minu puu-deid ei päri.
Väideti ekslikult, et sünnitad vigase lapse. Sa ise püüdsid küll kahtlejaid uskuma panna, et sinu puue pole pärilik ega saa kuidagi lapse tervist mõ-jutada. Kindlust sisendas teile Aivariga psühhiaatergi.
Õnn, et ämm leppis normaalsete lastega ja hakkas neid vanaemalikult hoidma. Mitte nagu minu ema.
Suvepäev Tallinnas, mil veendusid emaks saamises, oleks võinud olla sinu elu õnnelikem päev. Teadsid, et emaks saamisega kaasnevad igasugused riskid. Sa ei hoolinud neist. Iga naine riskib ju rasedaks jäädes paljude etteaimamatute pisiasjadega. Sinagi julgesid endas neid naiselikke riske kandma hakata.
Sel päeval oli Aivargi elevil ja õnnelik. Täitis kõik mu soovid ja enamgi veel. Hellitas ja julgustas mind.
Mõtlesite abiellumisest, kuid nüüd oli selle ees takistus: su dokumendid olid ema käes ja ta ei andnud neid sulle kätte. Passita pole teatavasti võimalik abieluavaldusi esitada.
Ma ei tea, kas ema soovis dokumentide enda käes hoidmisega mind kiusata või püüdis mind õnnetuse käest päästa.
Mina aga ei olnud enam väike sõnakuulelik neiuke. Olin ema silme all sirgunud nooreks naiseks, kes soovis luua oma iseseisvat elu ja perekonda. Looduse loomulik seadus! Selle seaduse täitmiseks vajasin isiklikke doku-mente. Ja kui ema mind halvast säästa püüdis, siis seda tegi ta iseäralikult võimukalt.
Pulmaeelne nädal ja pulmapäev olid erilised siiski. Olite Aivariga mõle-mad närvis. Mõtlesite tulevikule kumbki omaette. Kas suudate teineteise-ga kogu elu seotud olla…
Olite juba üle pooleteise aasta koos elanud, üldse tõusude ja mõõnadega kaks ja pool aastat koos olnud.
Pidite pulmaeelsete sekeldustega kahekesi toime tulema, sest otsustasite täiesti kahekesi abielu sõlmima minna. Hoidsite pulmapäeva saladuses. Kui viimaks said emalt dokumendid kätte, edenes abiellumine linnutiivul.
Ja käisitegi kahekesi õnnepalees.
Meie abiellumisel polnud ühtki tunnistajat.
Oli külm ja lumine jõulueelne detsembripäev. Hommikune bussisõit Kaagverest Tartusse. Täiesti tavaline talvepäev. Ometi tundsime selles päe-vas midagi eriliselt imelist. Olime maailmas otsekui kahekesi.
Tiia, pulmapäev polnud üldsegi unelmate pulmapäev.
Puudus palju pisiasju, mis on sellisel päeval pruudi jaoks olulised. Kuid mina olin siiski õnnelik. Ma ei tahtnud pisiasju tähele panna. Kui ma vaid aimanuks, milline sünde lahkuminek tuleb üheksa aasta pärast…
Aivar küsis siis, kui saime pulmapäeva teada:» Kas sa oled õnnelik, kal-lis?»
Surusin end tugevasti tema rinna vastu ja vaikisin kaua. Olin liiga õnnelik, et rääkida. Mul oli nii suure õnnetunde ees hirm.
«Jaa,» sosistasin vaevukuuldavalt. «Hoia mind!»
Aivar paitas mu juukseid ja ohkas tasa.
See oligi ainus kord, mil Aivar midagi sinu tunnete kohta küsis. Vahel hiljemgi lootsid, et ta sinu emotsioonide vastu huvi tunneks. Ei.
Tõsi, Aivar hoolis sellest, kas mul on vahekorra ajal hea. Mulle oli enamat tarvis. Minu õnnetunne ei piirdunud üksnes voodieluga… Ja lõpuks ei hoolinud ta minust enam ka voodis. Olin mehele kaltsunukk, kelle ülesanne on teda seksuaalselt rahuldada.
Meie kooselu viimane vaatus koosnes peksust ja seksist.
Tiia, kui vastik oli pärast peksu olla veel voodisuhetes… Need ei olnudki mingisugused suhted. See oli võimalus ellu jääda.
Laes põles tuli. Öö oli vaikne. Olid jõuetult ja uimaselt voodis. Tahtsid midagi sosistada, kuid väsimuse tõttu ei suutnud. Sul oli külm ja halb, kuid siiski tundsid end ülimalt rahulikuna ja väga, väga õnnelikuna.
Aivar kummardus sinu kohale ja ütles tasa: «Tiia, meil on tütar. Kõik on hästi. Puhka nüüd.»
Ta suudles mind vasakule põsele. Kohendas mu tekki ja istus uuesti mu voo-di ette.
Tahtsin Aivarile naeratada, kuid ma ei jaksanud.
Olin meeletult õnnelik: tütrekese ema.
Imekene oli sündinud.
Sa ei unusta iialgi seda õnneööd majas, kus olid ise kakskümmend neli aastat tagasi oma sünniõiguse eest võidelnud. Elu valimine oli sulle kinki-nud kõige pühama õnne – olla ise uue elu looja.
Laste sünde meenutades oled alati õnnelik olnud. Kolm võimalust õnne meenutada!
On kolm õnnehetke, mida ma ei vahetakse isegi terve olemise vastu, sest üks-ki õnnelik hetk pole nii õnnelik kui need hetked.
Kolm korda oled emaks saanud. Minagi ei tea suuremat õnnistatud õnne. Midagi enamat ei saa soovida. Emaks saamine on naisele alati kõige pü-halikum ja kangelaslikum õnn.
Iga lapse suukese tundmine oma rinnal on kordumatu õnn. Kolm erinevat armastuse imet. Väike, alles päevavanune lapsuke tunneb oma ema juba hääle järgi ära, teeb talle imelisi vigureid.
See on midagi nii ülevat, et sõnad selle kirjeldamiseks lihtsalt puuduvad.
Aivargi tundus olevat õnnelik.
Pärast keisrilõikeid hoolitses ta sinu eest vapustavalt hästi. Ta ei lubanud õdedel ega sanitaridel sind näpuotsagagi puudutada, et nad sulle haiget ei teeks.
See polnud ainult hoolitsus, vaid ka armastuse väljendus. Esimest korda sünnitusmajas olles üllatas Aivar mind ennastki. Ma ei aimanud, et ta võib olla nii hoolitsevalt hell. Sünnitusmajas oleks ta võinud asja vabamalt võtta, õed oleksid minu hügieeni eest ise ka hoolitsenud. Kuid Aivar andis endast palju rohkem kui mehelikku armastuse tuge.
Tundsin õnne ja uhkust oma armastava abikaasa üle.
Seejärel hakkas kire leek tasapisi tuhmuma.
Võimalik, et Aivar ei märganudki, et meie suhtes on midagi viltu. Kus-tunud. Mina aga nägin, kuidas õnn kaob. Sulgesin küll silmad, et mitte halba näha ja armastav naine olla. Praegugi suudan Aivarile vähemalt pisutki heaga mõelda. Ja üldsegi mitte ennast selleks sundides.
See mees on olnud mu elu ja armastus. Kõigest hoolimata.
Mõtle parem põngerjatele!
Nii paljudest lastest ei osanud sa unistadagi. Neiuna pelgasid sa rohkem rasedusega kui lapse kasvatamisega seotud riske. Sa ei julgenud mõeldagi, kuidas tuled toime raseduse ja sünnitamisega. Selle kohta küsida ei julge-nud sa kelleltki. Häbelikkus keelas sul mõelda nii oma seksuaalsusele kui võimalusele last saada.
Ema rõhutas iga kord, kui püüdsid meheleminekust rääkida, et Tiia ei tahagi mehele minna, kõik mehed on ennast täis egod. Oma võimalikust vanaema tiitlist ei rääkinud ema kunagi naljatamisi. Uskusin, et see on minu poolt talle rõõmus üllatus, kui teen temast õnneliku vanaema. Et ta on tuhandekordselt õnnelik, kui kuuleb minu rasedusest.
Tiia, sa eksisid.
Just siis, kui vajasid kõige rohkem sooje südameid enda kõrvale, ei tund-nud ema sind su õnnesäras ära. Sa ei uskunud ealeski, et su ema ei taha vastu võtta vanaemaks olemise rõõme. Et ta ei hakka sinu lapsi poputama, armastama ja omaks pidama.
Sinu rasestumine oli emale šokk. Vihapurse, mis kestab tänaseni. Sa ei looda enam, et see kunagi lahtub. Liiga kaua on sinust lahti ütlemine juba kestnud.
Tiia, kas sa ei arva, et lepitust otsida pole kunagi hilja? Mina andestaksin. Ema on ja jääb emaks. Aga… kas minu tüdrukud ja poiss andestavad vanaemale, kes on neile öelnud, et on nende tädi ja keda pole nende jaoks olemaski olnud.
Merili tegi juba kolmeaastasena mulle selgeks, et mul ei saa olla teist ema kui mu sõbranna Krista ema mamma. Ma ei osanud köögilaua taga istudes talle teisiti vastata kui ohates. Mamma jääb minu laste hinge alatiseks. Ta on meid kõiki tingimusteta armastanud.
Mõistan hästi ema ehmatust mu raseduse pärast. Olin ju ise ka veidi jahmunud. Kuid teadsin tol esimesel korral ka kohe, et soovin seda last. Mulle ei tulnud mõttessegi aborti teha. Lootsin, et ema annab andeks ja lubab, aitab ja on lapselapse üle õnnelik.
Ema ei kuulanud mind.
«Ma ei hakka vigast last kasvatama,» ütles ta mulle.
Keelas mul endale emme ütlemast, sest ta polevatki minu ema. Ja mu ema laskis mulle vägisi abordi teha.
Narkoosist aeti mind üles. Lamasin raamil. Olin õnnetum kui kunagi varem olin olnud. Minult oli alandavalt röövitud suurim õnn, mis oli toonud mu hinge enneolematu elutahte. Ma olin lasknud sellel vastupanuta juhtuda.
Või kuidas ma saaksingi vastu panna?
Minu liikumine sõltub ainult teise inimese soovist ja tahtest, mul ei olnud oma väikese õnne kaitsmiseks mingit võimalust.
Oksendada tahtsin.
«Kõik on hästi,» ütles narkoosiarst.
Röögatasin hääletult, mitte miski ei olnud enam vanamoodi hästi.
Vihkan iseennast seetõttu, et sõltun ainult teistest.
Vihkan oma elu. Jätke mind ometi rahule.
Enne narkoosimaski näole surumist kuulsin, kuidas üks õde küsis teiselt: «Kas Tiia on loll ka veel või?»
Teised õed kohkusid ja käskisid vakka olla.
Võibolla see, et ma ei saa elus midagi ise tehtud, tähendab, et ma olengi füü-siline idioot.
Ma ei suutnud oma pisikest kaitsta.
Mitte ühegi vahendiga.
Siis nägid elu kõige imelisema unenäo.
Sinu ümber seisid lapsed. Istusid õnnelikuna ratastoolis. Aivar pani sulle õnnelikuna sülle kolme–nelja-aastase tüdruku. Tüdruk oli habras. Õrna inglinäoga ja lumivalgete juustega. Tal oli seljas punaste täppidega valge kleit ja jalas valged põlvikud. Juustesse oli seotud punane lehvikene. Tüdruk põimis pehmed ja soojad käekesed hellasti sinu kaela ümber ja ütles: «Emme, ära nuta, me kohtume kolme aasta pärast.»
Ta naeris õnnelikku lapse naeru. Ja teised lapsed kilkasid rõõmust. Kal-listasid oma tütrekest ja nutsid.
Mind raputati õlast.
Tegin silmad vaevaliselt lahti. Silmadest veeresid pisarad. Olin läbi unenäo päriselt nutma puhkenud.
Ma ei tajunud inimesi ega maailma enda ümber mitu kuud pärast aborti. Ei rääkinud mitte kellegagi midagi. Mind ei huvitanud ei teler ega ajalehed. Olin tuim elusolend ja kartsin kaost iseendas.
Mul oli hirm, et ma ei suuda olla enam kunagi endiselt heatujuline. Sä-delev. Võitlev.
Ainus, mis mind pinnal hoidis, oli õppetöö ülikoolis. Töötamine õpikutega viis sünguse mujale ja lohutas.
Ometigi tundus tulevane töö lastega tol hetkel naeruväärne, sest mul ei olnud oma isiklike laste kasvatamise kogemust.
Ema? Ta ju pingutas väga, et saaksid taas tema oma Tiiaks tagasi. Ema nägi sinu läbielamisi.
Pingutas küll, kuid mitte mind mõistes. Mul oli esimest korda ükspuha, mida teen teiste meeleheaks.
Oma elu eest vastutada pole mul ju enam kunagi lastud. Mind valvatakse ka siis, kui ma näiliselt vastutan oma elu eest ise. Minus on alati mässanud kaks vastandit. Ühest küljest annan endale aru, et olen oma ema laps, kes julges äkki tema ülekirjutustest üle astuda. Teisest küljest ei saa ma aru, kuidas ema ei osanud minus näha täiskasvanud inimest.
Arvatavasti lootis ta alateadlikult, et jään alati temast lapselikult sõltuma, mis siis, et ta ise veenis mind alati, et kaob mu kõrvalt.
Olid noor ja armastav naine, kes soovis olla naisena õnnelik. Sinus põles leek, mis esimese põlemisega oli hilinenud. Ehk olid armastuskires muretu olnud. Mitte halvas mõttes.
Iga lapse sünd oli erinev ime. Usun, et toonased imed sündisid tõepoolest armastusest. Iga kord, kui rasedaks jäin, teadsin, kui palju suuremaks kasvas mu vastutus. Ja iga kord teadsin: ma tahan seda pisikest. Teadsin ka, kui paljuga riskin. Mul on olnud ühiskondlik ja majanduslik hirm absoluutselt kõige pärast. Kuidas lastele kindlust ja rahulolu anda…
Soovisin ülikooliski õppida selleks, et tööd saada ja perekonda rahaliselt kindlustada. Aktiivne, armastav ja pühendunud ema tahaksin olla nüüdki, kui lapsi minu juures ei ole. Kui nad on eksämma-äia juures Eestimaa teises otsas ja mina elan isaga kahekesi. Ma ei saa nende heaks mitte vä-himatki teha.
Risk suurenes iga rasedusega. Kartsid nii Silverit kui Merlit kandes, kas pead vastu. Kolm keisrilõiget kolme aasta jooksul pole just väga soovita-tav.
Pidasid vapralt vastu. Ainult esimese lapse ootamise ajal olid tavalised sagedased iiveldushood.
Ega minul kui naisel kerge küll ei olnud. Seda enam, et tunnetasin järjest sagedamini: Aivar ei ole mu kõrval toetajaks. Eriti kolmanda lapse oota-mise ajal. Ta oli. Teda polnud.
Merili, kes ootas väga väikest titat mu kõhust ja kes söötis iga päev koos vennaga titale minu suu kaudu kommi, oli oma lapseliku armastusega mulle suurimaks toeks. Tänu temale ma ära ei nõrkenudki.
Kas sa tahad öelda, et Aivar ei hoolinud Merlist sugugi?
Päris seda mitte.
Ta oli lihtsalt ükskõiksem kui teiste laste vastu. Kui Merli oli paarikuune, oli mul tunne, et iss ei teagi kolmanda lapse olemasolust. Merliga tegeles ainult mu papa, kes ei lasknud mindki tüdruku juurde.
Merli sündimispäeval kurvastasin pisarateni, kui mind hakati keisrilõikeks ette valmistama, aga Aivar nähvas mulle oma voodist: «Magan veel mõned minutid, ei ole sul ega neil kiiret kuhugi.»
Samal ajal palus õde, et Aivar sõidutaks mind viie minuti pärast ratastoo-liga sünnitustuppa.
Ohkasin.
Paitasin oma kõhtu ja lubasin pisikesele, et emme on tal alati olemas. Kui narkoosist ärkasin, naeratas Aivar õnnelikult, ükskõiksusest polnud selleks korraks jälgegi. Olin õnnelik. Tahtsin võimalikult ruttu pisitütart näha, talle tere öelda ja musi anda.
Sa ei usu enam isegi, et kohus määrab laste eestkoste õiguse sulle. Sul ei ole ju sissetulekut ega lastega tegelevat abilist.
Lapsi ei saa keegi minult ära võtta. Vähemalt mu südames mitte. Muretsen laste pärast isegi siis, kui näin muretuna.
Lapsed on mu südamevalu ja ma mõtlen neile lakkamatult.
Kohus on kimbatuses. Ma mõistan seda. Eestis puudub ju praktika kaitsta puuetega vanemat. Seda enam, et Eesti sotsiaalsüsteemgi on alles lapsekinga-des.
Ent emana ei suuda ma kohtule andestada.
Õigust juriidilisele abile, advokaadi kaitsele pidid samuti pisaratega välja võitlema.
See oli inimõiguste eiramine.
Ma ei suutnud uskuda, et mul ei ole ühtki võimalust advokaati saada. Esialgu jäin uskuma, et ma ei saa kaitsjat raha puudumise tõttu. Ametni-kud ei osanud mulle nõugi anda.
Olin peksmiste tõttu haiglas, hiljem hooldekodus. Raha ei olnud mul kuskilt võtta. Riiklik invaliidsustoetus läks enamuses hooldekodule minu ülalpidamiseks.
Pärastpoole mõtlesin, et minu ilmajätmine õigusabist oli väga mitmele inime-sele kergendus.
Sõbrannad ja tuttavad veensid: ära loobu. Nad tahtsid, et advokaat aitaks mul lapsed tagasi saada.
Pärast mitut lootusetut kuud küsisime sõbranna Liia abikaasa Heikiga nõu ühelt juristilt, kes on ise ratastoolis. Selgus, et probleemi lahendus on ootamatult lihtne: kohtule tuli teha avaldus, et mulle võimaldataks riigi-poolne advokaat.
Mõne päeva pärast oli mul proua advokaat. Oli viimane hetk – kohtusime proua Murdega esimesel lahutusprotsessi istungil kohtusaalis.
Pisarad olid end ära tasunud. Mõne ametniku olin tänu oma jonnakusele ikkagi pika ninaga jätnud.
Üksinda, esindajata poleks sa kohtus vähimatki teinud.
Midagi poleks loota olnud. Nüüd aga on rahuldatud isegi sinu taotlus ekspertiisiks, kas sa oled oma puuete juures võimeline oma lapsi kasvata-ma.
See on jampslik põhjendus, et ma ei saa lapsi hooldada. Olen lastele hä-biplekk? Uskumatult valus.
Lapsed oleksid nagu kättemaksuvahend, millega mind südamesse lüüa.
Ka su ema hakkas sind selle eest, et sa ei ole tema sõnakuulelik pai lapsukene, karistama Urmase eemale tõrjumisega sinust: «Urmas ei julge sinu pärast kooliski käia. Urmast narritakse. Nüüd oled veel rase ka…»
Puuete tõttu oli minust saanud halvim õde. Minust, kes ma olin Urmast hoidnud ja kantseldanud kogu oma armastusega. Minust, kes ma olin olnud tema päästeingel.
See oli hoop selja tagant. Ja Urmas kartis emale vastu vaielda. Ta võttis teatavaks, et ma ei kuulu enam tema ellu. Aga ma ei ole talle sellepärast pa-hane. Ta oli ainult laps. Ema ohver.
Nüüd on su oma lastega täpselt sama olukord. Süütuid lapsi karistatakse nii nende kui sinu olematute pattude eest. Rikutud on isegi nende mõtle-mine sinust.
Mis puutub ekspertiisi, siis härra Mikkini mahukas ekspertiisitöö minu suutlikkusest on kuhugi kadunud. Kohtuprotsessidest eemale tõrjutud. Kohtunik on kogu pikast tööst kasutanud ainult üht lauset. Sedagi pahu-pidiselt: Tiia peab veel endaga toimetulekut õppima.
Ometi oli ekspertiisi otsus: Tiia on suuteline töötama ja õppima, kui tal on isiklik abistaja.
Kui kohtunik mõtles, et Soomes iseseisva elu kursustel õppisin endaga toime tulekut, siis ta eksis, sest tegelikult omandasin koos grupiga kogemusi, kuidas ühiskonda puuetega inimestele sobivamaks muuta. Tegelesime näiteks sellega, et politseigi ei oska puuetega inimesi kohelda, nendega suhelda, kohtumajades ei ole võimalik ratastooliga liikuda. Vangimajadest rääkimata.
Oma jamade käigus olen seda küllalt näinud. Kohtus käies sõitsin ratas-tooli jalatoe jäljed ja kriimud seintesse, et trepi käänukohtadest mööda kohtusse pääseda. Rääkimata kohtuliikmete oskamatusest minuga suhelda.
Tiia, mispärast keegi ei öelnud varem, et sa ei saa lastega hakkama? Kui-das suhtutaks sinusse juhul, kui elaksid ikka veel oma õudset abielu? Miks just lahutus tekitas sellise lärmi sinu toimetuleku ümber?
Jah, kohus paneks mind ennastki hea meelega hooldekodusse elama. Ma ei pööra sellele tähelepanu, nii suur nonsenss on see.
Las ma siis olen esimene taoline juhtum Eesti kohtupraktikas.
Las siis pangaröövlite ja mõrvarite juhtumid olla lihtsamad lahendada.
Hämmastav on hoopis paljude heade tuttavate pabistamine. Et ma ei tule psüühiliselt ka toime.
Ma võitlen laste eest ja ei löö millegi ees põnnama.
Nii oli ka kriminaalkohtuga – ka siis ei jätnud ma invaliidina kohtusse minemata. Asi puudutas eelkõige mind. Olin tüdinud meie riigi võimetusest kaitsta minusuguste inimõigusi.
Ju ma pidanuks ikkagi juristiks õppima, et nüüd saaks langetada otsuse: lap-sed emale!
Emanagi pole mul vähimatki seaduse takistust lapsi kasvatada.
Mul on kolm väikest Eesti Vabariigi kodanikku, kellest tahaksin ise kas-vatada endast lugupidavad ja haritud eestlased. On seda palju soovitud? Ei ole ju!
Ma ei sünnitanud lapsi selleks, et keegi teine neid kasvataks.
Sind on kohtus vapustanud, kuidas eksämm ja äi on lapsed valetama õpetanud. Need samad lapsed, kes jooksid keset ööd karjudes sind isa peksu käest päästma, tunnistasid kohtus, et Aivar ei ole sind löönud.
Mis maik sellisest valevandumisest lastele alateadvusse jääb?
Nad vajaksid lastepsühholoogi. Ja kohe.
Kui palju sa laste käekäigu üle ise oled saanud otsustada? Minimaalselt. Sa püüdsid vahel oma elu hinnaga lapsi kaitsta. Said laste pärast peksa. Võtsid laste valu enda kanda.
Rasedana läksid öösel poisile appi, kui ta oli vaevalt kaheaastane ja pissis voodisse. Aivar tahtis Silverit une pealt lüüa, selle asemel lõi sind. Nii kordus see su kolmanda raseduse ajal sageli.
Lastele meeldis enne magamajäämist sinuga lõppevast päevast rääkida, muinasjutte kuulata ja välja mõelda, unelaulu kuulata. Merili ja Silver palusid lõpuks, et sa nende vooditegi juurde ei tuleks, sest isa peksis sind nende hellitamise eest. Lapsed ei tahtnud, et nende pärast veel ja veel haiget saaksid. Olid õnnetu ja vihane.
Vägivald tuli tühjade asjade pärast. Kas või lasteaeda kadunud juukse-mummu tõttu. Aivar ei valinud ega vajanud põhjust.
Aivar oli julmalt karm isa. Mul pole praegu aimugi, kuidas lapsed teda mäletavad. Olen kindel, et nemad mäletavad rohkem head. Mõeldes oma lapselikule isaigatsusele mäletan, et teadsin küll tema pahategusid, aga meenutasin ikkagi rohkem head.
Uurijale ütlesid lapsed ometi, et issi pole sind kunagi löönudki.
Lastele oli valetamist õpetatud. Lastest on sellepärast kahju.
Oled sa kindel, et ei lepi Aivariga iialgi ära?
Paljud inimesed kardavad ja mõned isikud loodavad naiselikku andesta-mist ja leppimist.
Tiia, tule mõistusele! Palun ära vihasta mind enne uinumist nii ülitobeda kõhklusega! Aivaril on kriips peal. Pean siiski tunnistama: kas tahan või mitte, ta on mu laste isa.
Minus on ikkagi nii palju inetust, et ma ei suuda õudusi unustada. Mitu, mitu aastat olin vägivalla ringi suletud, ma ei tahaks seda mingil tingimusel enam üle elada.
Neli aastat tehti olukorda minu jaoks veel raskemaks: aitajad püüdsid mind aidata mind tegelikult aitamata. Mul oli keeruline ennast väljendada ja ennastki elus hoida. Enamus sõpru, ametnikest rääkimata, uskus, et ma ei soovigi ennast ise abistada. Neil oli seda lihtsam uskuda – nii ei olnud vajadust probleemi lahendama hakata. Silmad pigistati kinni, et mitte töökohust või südamehääle vastutust tunda. Igaühele on isiklik elu ju es-matähtis.
Olen veendunud, et kui oleksin ka lageda taeva all appi karjunud, poleks mind ikkagi tõsiselt kuulatud.
Ei saa aru, miks sind ei kuulatud.
See jääbki halvaks mõistatuseks. Abielulahutuse soovi kohta öeldi, et see on sul küll õige mõte, aga mina ei julge sind selles asjas aidata. «Ma ei taha olla perelõhkuja, see ei meeldi Aivarile,» ütles sotsiaalnõunik.
Igaüks veeretas avalduse kohtusse viimise kohustuse kellegi teise kaela, keegi ei küsinud, kuidas saaksin füüsilise toetuseta seda olulist paberit kohale toimetada. Moraalne tugi polnudki tookord nii oluline, sest ma olin lahutuseks küps, kartsin vaid õiguse pärast lastele.
On olnud imeliselt hea, et haiglas võttis hingehoidja Margit asjaajamise enda peale. Ta mõistis poolelt sõnalt, et vajan tõsiselt abi. Olin paljudele aastaid oma hädadest rääkinud, kõik nägid ja kuulsid, aga keegi ei vaevu-nud tegutsema.
Sa elasid ju Aivariga koos.
Kallis Tiia, mida ma siis tegema pidin? Ma ei taha sugugi öelda, et ma ei olnud endale selle pärast vastik. Aivari ees teesklemine oli põlastust äratav. Aga tänu teesklemisele ma elus olengi.
Vahel püüdsin endale ka sisendada, et armastan teda ikka veel. Ise teadsin, et valetan endale. Ma ei jaksanud enam õnnelik ega kirglik olla.
Oi, kui paha oli keerata kogu inimkond enda vastu ja korrata, et Aivar on hea ja ainus kannataja ka veel. Olles tema meele järgi, sain lihtsalt vähem tappa. Ka minu valutaluvusel on piir, seepärast talusin oma ilget vastikust.
Esialgses kiremöllus armastas Aivar sind siiski kui lihtsalt mees. Ta aitas sind sedavõrd, et saite olla kahekesi koos.
Kodus abistas sind eelkõige ema.
Teadsin juba siis, et vajan abistajat. Mõistsin, et ema jääb vanemaks ja mina vajan oma isiklikku elu, mis ei sõltu emast ega vennast. Ma ei us-kunud, et pean kunagi minema invaliididekodusse elama. Emagi ei püüdnud mind selleks katsumuseks ette valmistada. Tema kujutles mind surmani oma kodus elama. «Küll leiad kellegi appi,» rääkis ta ikka.
Urmasele pani ta südamele, et vend ei unustaks iialgi oma õekest. Aga mina ei soovinud, et vend sätiks oma tuleviku minu abistamise järgi.
Ema palus mammatki, et ta mind aitaks, juhul kui emaga midagi juhtub. Ja mamma on seda lubadust hoolega täitnudki.
Ema sai aru meie ühiskonna saamatusest mind aidata. Väljapääsu otsides, püüdis ta saata mind õppima Soome, kus on arenenud sotsiaalsüsteem. Tahtsin isegi proovida võõral maal ja võõras keeles õppimisega hakkama saada. Argitoimetuleku pärast ma ei pabistanud. Otsisin seiklust ja pääsu ema valve alt, sest ma olin täiskasvanu.
Ka Aivarist tahtsin kaugele eemale. Ma ei suutnud enam teeselda.
Ega Aivargi soovinud sind hooldekodus näha. Ka tema leidis, et sinu koht on oma kodus.
Ütlesin kõigile, et hooldekodu on meile abielupuhkus, tegelikult varjusin sinna vägivalla eest. See aeg oli jube. Politsei käis Aivarit kontrollimas ja küsis, kas ta on pai poiss. Aivar uhkeldas minu ees, et ta on karistamatu ja lubas mulle seda rohkem haiget teha, mida rohkem ma sellest kellelegi räägin. Tema arvates oli kõik kena seni, kuni ma kõigest hoolimata tema poole hoian ja ei kuula halbu inimesi, kes soovitavad temast lahku minna.
Samal ajal kiskus ta ise peotäite kaupa mu juukseid peast ja põletas neid kempsupotis.
Juuste katkumine jäi kohtus tähelepanuta. Ametnikud otsisid lahendust hooldekodus, aga lapsed pidid sel kombel ju minuta jääma. Lasteta kodunt lahkudes tegin elu suurima vea.
Aga muud võimalust lapsi päästa mul lihtsalt ei olnud. Teadsin küll, kui ohtlikus olukorras nad kodus olid, aga mul polnud midagi teha.

Õhati: «Tänu Jumalale oled sina väljaspool hädaohtu.»
Niimoodi siis arvati abielukriis lahendatud olevat. Mind püüti lohutada, et lastega polegi see mees karm, ainult mina olen tema ohver. Vaevalt et lohutajad isegi oma sõnu uskusid. Ainult mind ajasid närvi. Eriti juttude-ga, et lapsed ei kaeba isa peale. Kuidas oskakski kolme-, viie- või kuue-aastane laps tõde rääkida, kui keegi talle ei lähene ja teda mõista ei püüa? Kui minust ei suudetud aru saada, kuidas siis võis loota, et keegi lapsi ära kuulab?
Sind hirmutab igavus. Tegevusetu kodus istumine. Kohustuste ja enese-teostuse puudumine.
Igavus hingab kuklasse. Päevast päeva üks ja sama. Ärkan. Joon kohvi. Vaatan telekat. Kuulan raadiot. Ühel päeval nädalas pesen pesu, teisel koristan. Kõik tegemised ja liigutused on päevast päeva ühesugused. Kui tüütu!
Õueminekustki leiaksin hingerahu, aga paljudel vajalikel hetkedel pole isiklikku abistajat. Arvuti, millega sedagi raamatut kirjutan, on tehismasin, ta ei suhtle minuga. Kahtlen, kas tahaksin oma tuppa internettigi – ka see on tehismaailm. Ta ei asenda päris, elavat ilmaelu. Ma ei taha maailma oma nelja seina vahel kätte saada, tahan ise tema osa olla. Tahan välja!
Häh, otsi tegevust! Loe! Kirjuta! Tööta ennast ummikust välja! Sa ju suudad. Usk endasse on sul ju endiselt olemas. Oled tõestanud, et suu-dad iseseisvalt elada.
Mida ma elus teinud olen?
Absoluutselt mitte midagi. Ainult lootusetud võitlused ja sihi puudumine.
Tiia, sa oled jälle endaga tülis. Lepi endaga parem ära. Ole hea tüdruk. Terve öö oled endast enam-vähem positiivselt mõelnud. Millest siis nüüd selline tüli? Mis sind liimist lahti lõi?
Jajaa, nüüd sa ütled, et ei taha enam elada. Seda olen juba liigagi palju kuulnud. Iga inimese elus tuleb kaoseid ette, sa ei ole erand.
Võibolla on heagi ennast vahel kaotada – keda muidu otsida?
Naerata!
Sul on elus isegi uskumatult hästi läinud. Peaksid selle üle, millega sul on vedanud, õnnelik olema. Tean, et oled pidanud palju paha üle elama, kuid halvata poleks headki.
Naerata. Ja jää magama.
Aga miks naerukohad mind järjest sagedamini tõsiseks jätavad? Isegi mui-gama ei aja. Tean ja tajun, et pool minust soovib naerda, aga teine pool ei lase. Miks ma pean rõõmsameelset teesklema? Pigem loobun naeru omaks võtmas.
Naer läheb minust mööda.
Ma ei jaksa naeratada.
Naeratades ei ole ma mina ise.
Noorena pidin end pidevalt kontrollima, et mitte vales kohas suure häälega naerma puhkeda. Nalja valmistas mulle iga veider pisiasigi. Naer aitas elada ka siis, kui tema taga peitusid pisarad.
Ema pahandas minu alalise naermise pärast: «Saa ometi täiskasvanuks!»
Selles mõttes ma olengi siis nüüd suureks kasvanud.
Järjest vaiksemaks jäänud.
Ma ei püüagi nukrust ega pahameelt enam lõkerdamise taha varjata. Kahju, et ma ei suuda enam raskusi naeruga trotsida. Tõsidus väsitab mind ennast.
See-eest töö tegemise harjumust õpetati sulle juba väiksena. Ma ei mäle-tagi sind tööpelgajana. Kui sul pole midagi teha, siis sa sõidadki toas när-vipuntrana ringi, kuni leiad mingi nokitsemise varvaste vahele. Sinus on pidev energia ülejääk. Kui oleks vaid võimalik, siis sa vist teeksid kõike linnutiivul.
Ära hinda mind üle! Pool elu olen ainult vedelenud. Viis aastat olen kõiki tegemisi tänaselt homsele lükanud. Mul pole mõtet ennast õigustadagi – kõik tundub lihtsalt nii tühine ja tähtsusetu, ma ei taha mitte midagi teha.
Tahad öelda, et oled elus kõik ära teinud?
Jah. Üht-teist oleks võinud paremini teha, aga ma olen leppinud sellega, mis hetkel on. Vanaema õpetas mind tüdrukutirtsuna kõike tegema, ma pidin eluks ette valmistuma. Ta nägi mind juba siis tulevase naisena. Ta ei mänginud minuga, vaid õpetas mulle tööarmastust ja paljusid oskusi iseseisvaks eluks.
Emaga koos tegin kõike vähem. Emadel ei jätku viitsimist ega aega lasta lap-sel kõike ise teha. See ei olene lapse puuetest, see lihtsalt on nii.
Vanaemaga koos tegin pirukaid. Põrandal vakstu peal. Jalad enne hoolikalt pestud. Ja need pirukad söödi ära.
Kuueaastasena valmistasin sõbrannade abiga emale üllatuslõunasööki. Vanaema askeldamist jälgides jätsin nipid ja retseptid meelde ja oskasin koguni teisi tüdrukuid õpetada.
Ma pesin ja triikisin taskurätikuid. Nõusid tahtsin pesta. Kord lõhkusin klaasi pestes jala ära, kuid see paar päeva valu ei hirmutanud ega peletanud mind – ka ema ja vanaema lõikasid ju mõnikord näppu.
Lillepeenraid rohisin mõnuga. Ratastooli rattad sõitsid peenarde või vagude vahel, rohitav vagu jäi istme alla. Emagi tunnistas, et minu rohitud peenrad said kaks korda puhtamad kui tema omad.
Puuriita olen ladunud. Põllul kartuleid korvi noppinud.
Polegi vist ühtki kodutööd, mida ma teinud poleks.
Tänu sellele, et mind töödest eemale ei hoitud. Et töö mu jalgade ette asetati. Et minu suhtes nõudlikud oldi. Ja minusse usuti.
Usuti sedavõrd, et ma ise ka ei mõelnud, et mu asjatoimetused on nende jalgadega tegemise tõttu ebatavalised. Õnneks ei näinud ma kordagi, et minu tööd keegi ka üle teeks. Küllap salaja ikka tehti.
Kord, kui olin juba ema, hakkas naabrimammi halama, et ma pesu pesen. Mõned inimesed lihtsalt ei saa aru, et jalgadega töötades ei ole ma vaesekene. Silver, kes minu kõrval toolil jalgu kõlgutas, pani mammi nu-tulaulule punkti: «Kõik emmed teevad tööd!»
Kas on mõni toiming, mida sa jalaga teha ei saa?
Käeveene ei saa läbi lõigata, kui tahaksin surra. Ja Jumal tänatud. See oleks suurim lollus. Ausõna, ma ei tee seda enam, kuni unistusi on.
Üks täitumatu unistus on ikkagi.
Unistasin klaverimängust ega tulnud selle pealegi, et klaverimängijal peavad olema sõrmed. Mul oli mänguklaver, mida klimberdasin varvastega. Ent koolis polnud mulle laulutundigi ette nähtud, sest mina ei saavat laulda.
Veel olen soovinud olla õhulises roosas kleidis peotantsijanna. Eriti valssi olen igatsenud tantsida. Uskumatul kombel olen emaga valsisamme õppi-nudki. Ratastoolis tantsimise võimaluse avastasin endale ise, teadmata, et ratastoolitants on maailmas vägagi levinud. Ühel banketil tantsisingi päri-selt, sest seal ei kardetud mind tantsima kutsuda.
Aivar, kes ei oska tantsida, väitis, et kolme lapse emale on tantsuõhtule mi-nek häbiplekk. Kus mina siis ennast kodurutiinist välja pidin elama?
Praegu on mu südamesoov ükskord pojaga ratastoolivalssi tantsida. Ja soovin, et mu lapsed teeksid täiel rinnal kõike seda, mida mina ei ole teha saanud. Valikud on mõistagi nende päralt. Loodan vaid, et nad õpiksid minu näitel hindama, et saavad kõike palju lihtsamalt teha kui mina.
Ikkagi pole sul midagi tegemata ega kogemata jäänud.
Jah, kui taevatähti kätte ei saa, siis see ei ole veel maailmalõpp. Kui ma ei oleks ratastooli-Tiia, oleksin elu ilmselt üsna samamoodi elanud kui nüüd. Ideaalses õnneski leiab inimhingelind ilmtingimata puudujääke. Ainult vägivalda ei suudaks ma rohkem taluda. Palun, ärge lööge mind enam!
Armumine andis eluisu. Hingehaavu on pärast hoopis rohkem kui ihu-hädasid olnud vaja kokku lappida. Just praegu olen tõrjutum kui kunagi varem elus, ka rohkem kui siis, mil teised teismelised mind kambajõmmina võtta ei osanud. Praegu ei ole mul kellelegi isegi teeseldult naeratada, ennast kellegagi sobitada.
Ma ei unista enam diskole pääsemisest ega heinarõukude paigast liiguta-misest. Tahaksin lihtsalt, et kellelegi tuleks lihtsalt mõte mind mu käruga kaasa võtta ja seiklema viia.
Mul ei ole enam roosat unelmat. Ehkki roosa on mu lemmikvärv, ei näe ma maailma enam läbi roosade prillide. Unistused on roostes ega sära enam. Nii et polegi vaja kedagi, kellele oma salaunistusi sosistada.
Lobamokk!
Varemgi oleksid võinud paljust vaikida. Neid unistusi, mille oleksid ku-nagi enda teada jätnud, oleks praegu nii kergendav meelde tuletada, mäle-tada mälestust õnnelikest unistustest. Ainult üks unistus ei ole sind maha jätnud.
Jah, esimene tõeline armumine. Mitte armastus. Armastust ei saa ealeski läbi unistusteloori tunda. Unelmate armastus on tundmatu. Armastada pole võimalik võõrast armastust.
Mina armastasin oma unistust Tarmost. Mõtlesin ta välja. Fantaseerisin tema kena välimuse juurde sobiva iseloomu, halvad küljed rebisin temalt halastamatult ära, ehitasin temast ideaalse mehe.
Armastuse ideaali, mida mulle oli üksinduse peletamiseks vaja. Ma ei saanud ju tavalise teismelise kombel elu nautida, elukogemuseks vajalikke lollusi teha. Mis teha, olen siiski olnud sant, kellega jant jääb lihtsalt ära.
Isikliku elu puudumise asendasin unistustes mitu aastat Tarmoga elades. Sellist maa ja taeva vahel hõljumist ei saanud keegi mulle keelata. Olin seitseteist. Olin õnnelik lootmatagi, et mingitki vastuarmastust leian.
Hiljem sain teada, et Tarmo oli ka mind märganud. «Nii ilus tüdruk, aga…» ütles ta. «Kui Tiia ei oleks haige, oleks ta kohe minu.»
See teadmine oli nii paitus kui pisarate pühkimine. Ja solvumine sellepä-rast, et mind jälle haigeks nimetati. Ja rõõm sellepärast, et Tarmo proovis minu ees jalaga oma nime kirjutada. Pliiatsi hoidmine varvastega ei õn-nestunud tal kuigi hästi. «Kuidas sina seda oskad?» küsis ta.
Mina naersin ja kehitasin õlgu.
Mulle vaatas otsa kaks imetlevat helesinist silma.
Tollest kummalisest pärastlõunast puges mu südamepõhja igatsus armastada ja olla armastatud. Algasid salajased armuvalud ja meeletud unistused. Lootusetus kriipis valusalt hinge. Iga kord, kui Tarmoga kohtusime, ütles ta mulle midagi väga tavalist, kuid meeldivat. Ma ei reetnud end. Püüdsin näida rahulik ja ükskõikne.
Ühel novembripäeval langes köögilagi kolinal mulle kaela. Põrand kõikus. Seinad varisesid. Silme ees keerlesid mustad täpid. Kõrvus kohises. Ma ei kuulnud ega näinud midagi, nutt kippus kurku, kuid nutta ei võinud, sest keegi poleks mu valu mõistnud. Ma polnud oma armumisest sõnagi poeta-nud.
Ja nüüd oli mu salaarmastus abiellunud.
Siis ma endale tõotasingi, et ei armu enam iial. Et mitte enam säärasesse tühjusesse ja valusse kukkuda.
Nüüd tundus Tarmole mõtleminegi millegi vargusena. Kellegi petmisena. Eriti iseenda.
Mul kadus huvi võimelda – Tarmo jaoks jään nagunii haigeks tüdrukuks, nüüd pole ta enam ka vaba mees. Pisaratega võideldes tegin sellise haiku:
Taevaski nutab
minu kuumi pisaraid
rahena lumme.
«Rooma, Tiia!» käskis võimlemisõpetaja Eva.
«Ma ei saa!» vaidlesin kohkunult, ise kõhuli võimlemismatil.
Tegelikult tahtsin öelda: «Ei oska.»
Oli piinlik oma oskamatust tunnistada. Olin ju kaheksateist ja polnud elus kordagi roomanud. Ma tõesti ei osanud, sest kogu elu oli roomamist mulle keelatud. See olevat minu jaoks võimatu, järelikult polnud mõtet proovida-gi.
Kogu mu keha, eriti pea selle küljes, tundus korraga ülearune. Ma ei teadnud, mida oma õlgade ja põlvedega peale hakata. Tundsin end matil väga räbalalt. Saamatuna.
«Kui õpid roomama, püüame käpuli käia,» lubas Eva. «Aga selle saavu-tad visa trenni tulemusena. Oleneb sinust endast.»
Armas taevas!
Kas olengi jälle tita, et pean täiskasvanuna titalikke edusamme hakkama tegema? Siis vihastasin enda peale. Seejärel ilmus minu kujutlustesse mind avalisüli ootav Tarmo. Nihkusin meetri võrra edasi. Sipeldes, mitte roomates. Mind kiideti. Aga mina unistasin juba jooksmisest Tarmo käte vahele, öeldes: «Olen sinu, ma ei ole enam haige.»
Esialgu ei uskunud sa ju Eva veendumust, et sinust võib trenni abiga asja saada. Tahtsid uskuda, aga ei uskunud. Sulle oli nii palju lubatud, et just see inimene ravib sind terveks. Lubadust polnud kunagi täidetud. Pärast peaoperatsiooni ei uskunud sa ühtki lubadust.
Eva pani sind lihtsalt ennast liigutama, et näha, millega võiksin toime tulla. Kummaline tundus, et ta ei tundnud mu haigusloo vastu huvigi.
«Mul on vaja teada inimese võimeid, mitte diagnoosi lugeda,» ütles Eva.
Kuu aja pärast roomasin juba neli meetrit ja olin nüüd juba veendunud, et hakkan jooksma. Seda, et mu käed tööle hakkavad, ei uskunud ma hetkegi. Ema jällegi uskus, et kunagi saan oma käega leivatüki suhu pista. Ent ma pole kunagi viitsinud sõrmi harjutada, see on alati mõttetuna näinud.
Oled liiga palju oma jalgadele lootnud.
Loomulikult olen nendega harjunud. Aga mitte leppinud.
Treenisin iga päev. Mõnikord kolm tundi järjest. Alguses hoogsalt ja innukalt. Aga siis kadus Tarmo kuju mu eest ja mul polnud mingit isu üksi võimelda.
Venitamine ja väänamine tundus nüüdsest mõttetuna. Mis siis, et Evaga, endise iluvõimlejaga, kes pannud palju jalutuid ravimiteta kõndima, oli selge lust trenni teha. Ta töötles mind julgelt ja karmilt ja trennide lõpuks nõretasin alati higist.
Järgmisse piinatundi läksin jälle mõnuga ja lootusega teha isiklik rekord. Eva mõõtis stopperiga aegu, luges ülakeha tõstmise kordi ja nii edasi. Ta kiitis mu pisimatki edusammu. Polnud ühtegi võimlemistundi, mil ta poleks andnud mulle kommi või muud maiustust. Energia saamiseks.
Uskumatu, mida kõike ta minu jaoks välja mõtles! Ta palus meisterdada kõndimisrõnga, millega sain tugirõngale toetudes ise käia.
Kevadest sügiseni sõitsime emaga igal laupäeval Värskasse Eva juurde võimlema, talvel kohtusime harvem. Talvel olime kuu aega Värska sana-tooriumis Eva juures. Suviti oli õhtupoolikul teinegi trenn – ujumine.
Mu elu jalutuskäik oli see, kui Eva ja ema mind pargiteel ligi kolmsada meetrit kõnnitasid. Tagasi autoistmeni jõudsin käpakil täpselt tunniga. Naerdes ja nuttes. Hingeldades Tarmole mõeldes.
Ülakeha pidin tõstma kolmkümmend korda – seda polnud varem keegi julgenud minult nõuda. Ja selgus, et üle jõu käivaid pingutusi Eva minult ei nõudnudki. Ta ei ala- ega ülehinnanud mu võimeid, pigistas minust alati maksimaalse välja.
Füüsiline koormus oli nauding. Oma kesta sees pole sa varem ega hiljem end nii hästi tundnud. Rõõmustasid, et sinu abitu keha ei olnudki nii abitu. Vaimseltki olid värskem kui kunagi enne. Liigutamine lisas ka vaimuenergiat.
Ehk oleksin füüsiliselt enamgi saavutanud, kui oleksin sundinud ennast rohkem pingutama. Aga pärast Tarmo abiellumist ei pingutanud ma enam hingega. Lisaks väsis mu mõistus võimlemisest lihtsalt ära. Eriti üksi tree-nides.
Vajasin moraalset tuge ja seltsi. Ema küll uskus minusse, aga oli tüdinud mind õhtust õhtusse põrandale võimlema panemast. Ema suutis küll mind vatitekile tõsta, aga mu põlvi sirgemaks istuda ta pärast päevatööd lihtsalt ei suutnud. Ei viitsinud ka.
Ja nii ma endast võitu ei saanudki. Elasin taas reaalses maailmas, kus ei loodeta, et ühel päeval jooksen armsama käte vahele. Minu jalad on ra-tastooli neli ratast ja minu käed on minu jalad ja minu unelm on kildudeks purunenud.
Hilja, liiga hilja kohtusin Evaga. Alustanuks ta minuga võimlemist siis, kui ma olin kolmeaastane, oleksin praegu kõndinud. Laps on ju igas mõttes elastsem, luud-kondid lahtisemad. Seda enam, et üheteistkümnenda eluaastani, kuni peaoperatsioonini kõndisin vasaku küünarnukiga kellegi käele toetudes suhteliselt korralikult.
Mind pandi vastu seina seisma ja paluti enda poole kõndida. Poolteist meet-rit astusingi ise. Ise lõbusalt lõkerdades. Olin kuueaastane.
Nüüd meenub, et sõbranna Annegi olevat mind niiviisi käima õpetanud. Ja meeles on ka õhtused jalutuskäigud ema-isaga magamistoas.
Ja kaheksateistkümneselt pidin ma siis esmakordselt roomama! Siis, kui kehavalitsemise õppeaeg oli möödas. Mind püüti ravida küll rohtude, küll operatsiooniga, kõik oli olnud asjatu naljategemine. Kirurginuga ei pane kedagi iialgi jalgadele.
Ja ega ma ise ei mõelnudki, et pean paranema. Ma polnud ju haige vaid isemoodi. Uskusin, et keegi võlur on millegipärast mu käed-jalad ära võ-lunud, hommikul ärgates jooksen jälle. Kui nii ei olnud, ega ma solvunud. Homme on ju jälle hommik. Teistele ma oma unistustest ei rääkinud, et mind rumalaks ei peetaks. Ja võlurilt palusin ka ainult jalgu, mitte käsi.
Üheksateistkümneaastaselt avardus maailm uskumatult õnnelikult. Olles üksi toas, otsustasid, et proovid kõigi üllatuseks salaja diivanilt ratastooli minna. Kukkumist sa ei kartnud, sest Eva oli õpetanud sind oskuslikult kukkuma.
Ratastooli ronimist olin kavandanud paar nädalat. Tundsin hinges võbinat, kui seisin silmapilguks vasakut kätt toetades diivani ja ratastooli vahel. Pidin end pisut keerama… ja potsatasingi ratastooli.
Kui uhke ma enda üle olin! Õhetasin õnnest.
Maailm oli nüüd vähemalt toas mu ees valla. Seal sain nüüd iseseisvalt liikuda.
Ema jäi toauksele imestunult seisma.
«Kas Urmas aitas sind tooli?»
Raputasin kavalalt pead.
«Kes siis?»
«Mina ise!» hõiskasin.
«Ma ei usu, lähen õue ja küsin Urmaselt.»
Mina naersin.
Venna tormas tuppa vaatama, millega õekene hakkama on saanud.
Sellest momendist algas mu päris iseseisev liikumine elamises. Enam ei pidanud ma kannatlikult ootama, millal tullakse mind ühest istumiskohast teise tõstma või viiakse toast kööki. Olen selle üle tänini õnnelik. See on parim tulemus Eva juures võimlemise ajast.
Kurb oli aga mõelda, et mitte ükski hingeline polnud pööranud tähelepanu mu võimalikele liikumisvariantidele. Kellelegi ei tulnud mõttesse mind julgustada ega õpetada ratastooli minema. Üheksateist aastat mõeldi vaid mu kõndima panemisele. Iseseisev ratastooli pääsemine oli minu jaoks tegelik jalgadele tõusmine. Taheti parimat, aga unustati parem halvemast.
Sa elasid ju oma korteris, mille ema sulle kaheksateistkümnendaks sünni-päevaks Ravila tänavasse ostis, poolteist aastat peaaegu üksipäini just tänu ratastooli minemisele. Tubli.
Ei mingit tublit. Normaalne elamine. Vaimselt võinuksin ka iseseisvam olla. Füüsiliselt olin siis iseseisvam kui kunagi varem.
Tundsin elust rõõmu. Tulin toime paljude pisiasjadega, koduste toime-tustega, millest olin ainult unistanud. Tegin voodit, süütasin ja kustutasin lampe, kadakakepp varvaste vahel, võtsin külmkapist süüa.
Kui vaja, sain ka pissimisega ise hakkama. Mitte küll vetsus, vaid köögis, aga vähemalt häda ma ei kannatanud. Kõige tavalisemad toimetused – ja üheksateistkümneselt esimest korda. Iga päevaga tuli minusse järjest enese-kindlust.
Kirjutades või telerit vaadates istusin diivanil, ratastool käeulatuses. Ra-tastooli pääsemisega olin suhteliselt kärmas. Kui telefon helises, olin minuti pärast kuuldel. Minu jaoks tohutu kiirus. Tuttav helistaja juba teadis, et kui ma nelja minutiga telefonitoru sektsioonkapi riiulile kõrva ulatusse pole tõstnud, ju siis pole mind kodus.
Ema kartis alguses mind omapäi jätta. Kuid kõik laabus iseenesest. Mul oli vaja näiteks ööseks linna jääda, aga emal ootas maal peale pere veel lehmgi lüpsmist. Elu ise seadis ema ja minu fakti ette.
Mulle see meeldis. Maal tundsin, et olen ema perel ees. Ma ei sobinud nende sekka. Ema ja Lembitu iga tüli lõppes sellega, et põhjusena nähti mind. Ükskõik, kas sõnavahetuse põhjuseks oli heinategu, raharaiskamine või Urmas – kokkuvõttes olin süüdlane ikkagi mina oma vajadustega.
Laula nüüd endale unelaulu! Laula nii, nagu oma lastele laulsid:
Sinule kullast südant
osta kord tahtsin ma,
sest et sa olid minule kallis,
sest et sa olid hea…
Tiia, on kummaline, et sinu armastus muutus seda laulu kuuldes nukraks juba kaheaastaselt. Juba siis tajusid hingevalu, mida armastus kaasa toob.
Väikelaste haiglast, kus viibisin kuude kaupa, mäletangi kullast südame üminat. Iga kord, kui õde viis mind pärast vanemate külaskäiku palatisse voodisse, laulis ta mulle kõrva sisse just seda laulu. Mina nutsin, sest ma tahtsin ka koju minna.
Lastehaiglas olin ka koos vanaemaga, kes kogus minu tabletid klaaspurki. Kahe nädalaga sai purk silmini tablette täis. Vanaema ei andnud mulle ain-satki kemikaali.
Õigesti tegi – sinust oleks võinud niimoodi narkomaan kasvada, kui sulle oleks peotäite viisi mürki sisse söödetud.
Olen kilode kaupa tulemusteta tablette söönud, aga narkomaaniks pole saanud. Olen olnud uute ravimite katsejänkukene. Ainus märk rohtudest on see, et kannan oma hammaste asemel suus hambaproteese. Ravimhape rikkus nii piima- kui jäävhammaste juured.
Väiksena olid rohkem haiglas kui kodus.
Tead, mis valmistas haiglas mulle kõige rohkem vaeva?
Haigete lastega koos olemine.
Jah, teiste puudega lastega oli mul kahel põhjusel raske suhelda. Esiteks vaatasid kergema puudega lapsed mulle ülevalt alla. Teiseks rõhutasid mõ-ned lapsed vahet pidamata oma puuet. Nii ma väiksena haiglas sõpru ei leidnudki. Olin harjunud suhtlema puudeta lastega ja ei lasknud endalt seda rõõmu ära võtta.
Üldse ma ei saanud aru, miks ma pean ikka ja jälle haiglasse minema, kui kodus on palju parem olla. Ma ei tohtinud emale vastu vaielda, teda pa-handada. Mõistsin, et emme soovib mulle head ja vajab lootust. Ta uskus, et kõikjal hoitakse ja hooldatakse mind. Tegelikult oli hoolitsus näiline.
Haapsalus tegeldi minuga hoolega just vanemate külastuspäevadel. Siis pandi mind kenasti riide, seoti lehv pähe ja mind viidi mängutuppa. Teistel päevadel lamasin voodis teki all, seltsiks nukk Heli, kellega sain ainult silmadega mängida, sest pikali asendis oli jalgadega ebamugav mängida. Ühel päeval võttis üks laps minult julmalt mu patsiga Heli ära. Õde nähvas: «Miks sa siis ei hoidnud oma nukku!»
Enam ma oma Helit ei näinudki. Emme ostis uue nuku, kuid see ei olnud Heli.
Sind ju ikkagi raviti.
Raviti…
Pigem naljatati. Kümme aastat hiljem öeldi Peterburis, et mulle on muda- ja elektriravi vastu näidustatud, sest need just tõstavad mu toonust. Käisime emaga Peterburi ja Moskva professorid läbi. On kummaline mõelda tohtritele, kellel kõigil oli minu ravimisest eriarvamus. Meditsiiniõpikud peaksid ju kõik ühesugused olema?
Ma olin katsejänes.
Minu jalad olid arstidele ikka ja jälle imestamise põhjus. Kolleegiumide ees kirjutasin. Mind kasutati näidisena. Sõdisin tülitajatele hinges ja vaikides vastu. Imetlus tüütas mind. Esialgu oli lõbus näha valgetes kitlites nägusid, kes ei suutnud uskuda, mida näevad. Siis aga talusin nende tulemusteta tähelepanu ainult ema lootuse pärast, et mind saab kuidagi aidata.
Mõnikord haarasin vastumeelselt pastaka ja röökisin hinges vaikselt: jätke mind rahule, olen lihtsalt laps, kes joonistab ja mängib jalgadega!
Oled ju ainulaadne. Imeline.
Ei ole! Jalad on mu eluviis. Kõige igapäevasem. Mind, nagu iga inimest, on üksainus. Mina ise elan oma ainsamat elu. Nii nagu kõik teisedki. Ini-mene on alati imeline.
Kuna minult nõuti lapsena nii palju, häirib mind ka nüüd sassis kapp või tolmukübe. Pesukapp on mul piinlikult korras, riided piinliku täpsusega kokku pandud.
Koristama hakkasid ise siin, Kaagveres.
Ravila tänava kodus toimetas ema pigem ise kõik kähku ära. Tegi liiga palju minu eest ära, sest nii sai kiiremini. Ema küll rääkis, et Tiia teeb ise kõik ära, aga ta liialdas. Maakodus takistasid mu liikumisi ju kas või lävepakud. Tartus Ravila tänavas sai ema põlle alla pugemise aeg mööda.
Emmele jäid ikka pisiplikaks, sellest ka teie hilisem tüli.
Ta ei suutnud sinus näha noort naist.
Eks ma ise ka proovisin mitte lõhkuda meie usalduslikke suhteid. Sisemiselt polnud ma sageli temaga nõus. Seda, et ta minuga uhkeldas, nagu emad ikka, talusin kuidagimoodi, ehkki mul oli ebamugav, sest mingi pailaps ega geenius pole ma kunagi olnud.
Kõige kihvtim mäng, mida olen uskumatul kombel mänginud, on olnud kummikeks. Hüppasin vankrilt üle kummi. See oli hüppamise matkimine – tõstsin jalgu vankril istudes kummist kärmelt üle. Minu ja mu sõbrannade jaoks oli see ikkagi tõeline hüppamine. Keegi ei poetanud sõnagi, et ma ei saa tegelikult hüpata.
Lahkhelid tekkisid siis, kui keegi rikkus reegleid ja ei tunnistanud, et me ei astunud kummile. Ka mina ei tohtinud kummile maanduda.
Reeglid kehtisid mängudes kõigile ühtviisi.
Tiia, sind ei haletsetud ega palutud sul ka kergemini läbi saada. Enesest-mõistetavalt pidid suutma olla kõigi teistega võrdne, muidu poleks sind enam kampa võetud.
Praegu mõtlen, et kui mul poleks olnud nii fantastilist lapsepõlve, siis ma poleks selline, nagu olen. Sõbrannad, kelle seas ma olin ainsana teistsu-gune, ei teinud mu teistsugususest välja. Kaitsesid mind
Esimeses klassis, pärast oktoobrilaste pidulikku aktust, solvas mu klassi-vend mind, ütles mulle värdjas. Külli läks poisile rusikatega kallale ja karjus: «Kui sa Tiia kohta veel nii ütled, löön su maha!»
Mina ei olnud oma südamesõbrannat enne nii sõjakana näinud ja ei tead-nud õhku ahmides, mida teha. Järgmisel hetkel olid kõik liitklassi õpilased, kes jagelemist pealt kuulsid, meie poolel. Mind prooviti lohutada. Küsiti, ega ma ei nuta.
Ei nutnud.
Olin vihane ja jahmunud.
Õpetajatele kaevati see solvamine ära täiesti vastu minu tahtmist.
Püüad tagantjärele selgeks mõelda, kas tüdrukud ei mõelnud, mida sinu-sugusega üldse mängida või peale hakata saab. Vajasid ju pidevalt nende abi. Istusid vankris, kuhugi joosta ei saanud. Ometi võeti sind alati parki kaasa. Sinu kaasa tassimisest ei loobutud kunagi. Sind söödeti ja kammi-ti, riietati ja pissitati, veeti trepist üles ja alla. Mängude ajal ei tehtud numbrit, et nukutoad tegid sa alati jalgadega põrandale.
Muidugi me tülitsesime ka. Kunagi ei vihastanud keegi neist minu peale mu abituse pärast. Mu kodu oli aastaid paljude laste kogunemiskoht. Minilasteaed varahommikust hilisõhtuni.
Tuba oli pidevalt mänguasjadest segamini, kuid pärast mängu pidime ikkagi ise kõik ära koristama. See käsk anti mulle, aga ma andsin selle teistele edasi, sest vajasin koristamisel abi.
Mänguasjad olid vahel kohutavalt igavad.
Nurusin vanaemalt köögikapist pärisnõusid mängimiseks. Vanaema ei keelanud kunagi potte-panne mänguasjadeks kasutada. Mänguks oli mulle vaja ka ema ehteid, lokirulle ja kingi. Kujutage siis ette seda Segasumma suvilat!
Praegu aitab su isa sul “kodu mängida”. Miks sa tema peale ikka veel tige oled?
Oh, Tiia, mul on endal ka kahju, aga ma ei suuda unustada isa põhjus-tatud hingemuhke. Püüan küll, kuid ei suuda. Papa nägi ju pealt, kuidas Aivar mind peksis. Nägi – ja ei teinud midagi minu päästmiseks. Ta võinuks kas või poes käies rääkida, mis kodus toimub. Aga ta ei andnud Aivarit kui joomakaaslast üles. Ta rääkis kohtuski kõhklevalt. Vaikis. Mulle tundub siiamaani, et ta hoolib Aivarist rohkem kui minust.
Ime, et ma sellises sõpruskonnas ellu jäin. Paar korda nädalas tuli surma-suust ellu tagasi rabelda. Elasin üle kägistamised, katkise ribi, kaikaga peksa saamise ja haamrilöögid.
Ei politsei ega asjaosalised kuulanud mind. Mu jalal haava nähes ütles perearst konstaabli kuuldes: «Ma olen seda haava enne ka näinud.» Aga kaks aastat tagasi ei saanud ta näha haava, mille vägivald oli äsja tekita-nud.
Kohkusin tummaks.
Teleajakirjaniku juhusliku tuleku ajaks olin täiesti tühjaks põlenud. Ma ei jaksanud tema tuleku vastu vaielda, ehkki teadsin, et tema tulles pean rääkima ka nendest juhtumistest, mille kõrval see, millest teati, oli tühiasi.
Mitmed inimesed soovitasid sul füüsiliselt Aivarile vastu hakata. Sina – ja rusikatega vastu vahtimist põrutamas?
Siiski, serviisi oled sa puruks peksnud.
Jah, olin tüdinud, et Aivar peksis vihaga pudeleid ja toidunõusid puruks. Ka mina võisin lõhkuda. Aivar ei uskunud. Tõstis teeserviisi lauale ja viskas ise esimesena tassi põrandale kildudeks. Mul sai mõõt täis. Kaks korda virutasin jalaga vastu serviisi ja olidki ainult killud taga.
Hommikul kraamides tõdesin, et ämma ja äia poolt pulmade puhul tagantjärel kingitud serviisist oli terveks jäänud kaks taldrikut, kaks tassi, suhkrutoos ja koorekann.
See ei hoidnud Aivarit tagasi. Poja oli umbes pooleaastane ja õppis põ-randal roomama, kui Aivar lõi köögiukseklaasi puruks. Sina sõitsid ruttu ja ettevaatlikult ratastooliga Silveri kohale et klaasikillud tema pihta ei lendaks. Laps ei saanud ühtki kriimu, aga see oli õudne.
Haapsalus lükkasin enesekaitseks kogemata üht tüdrukut liiga kõvasti. Selle eest, et ta sülitas mulle näkku, kuna olin temast kehvem ega kõndinud. Tüd-ruk kukkus…
Õnneks saime hiljem headeks sõpradeks.
Rohkem pole ma vägivaldne olnud. Lapsena jälestasin koguni poiste sõ-jamänge, ei sallinud haigettegemist. Valus oli vaadatagi.
Lapseeast mäletad, et papa oligi tavaliselt purjus. Ta otsis viinast lohu-tust, nii et ei suutnud emale minu kasvatamisel toekski olla. Vaevalt et ta minuga seotud probleemidest üldse midagi teadis.
Mäletan, kuidas ema tahtis isa tuge. Lugesin papale moraali, kui tal oli kaine päev: «Ära palun enam viina joo, emme vajab sind. Mulle oled väga kallis. Sul on ilus kodu, emme ja mina. Hoia emmet!»
Papa pikutas ükskõikselt diivanil ja tegi näo, et ei kuule mind.
Järgmisel õhtul koju tulles oli ta jälle täis ja hakkas norima: kas ma emme uut onu olen näinud…
Kenad hetked tülita, pisarateta ja röökimiseta olid nii lühikesed. Nii harva juhtus, et olin isa kukil ja emme keksis meie ümber naeratava ja õnnelikuna ja ma sain mõelda: «Mul on maailma parimad vanemad ja mina olen nende maailma parim laps.»
Nii harva juhtus, et kahekesi papaga koristasime tube ja tegime süüa. Oli üksikuid rõõmsaid silmapilke, kui papa tegi mulle leivakastidest nukumaja, aitas mul kord jalgrattaga sõita, hoidis mind kord suuskadel püsti ja õpetas kabemängu algteadmisi. Ühel aastal käisime mardipäeval koos mardisanti jooksmas – istusin tal kukil, hommikumantel üle pea.
Tiia, saad nüüd ise ka aru, et isa on sind armastanud ja sinust väga hoo-linud.
Ma ei tea. Temast on keeruline aru saada. Temaga pole kunagi olnud võimalik avameelselt rääkida. Tal on hirm murede ees, ta on nende eest kapslisse pugenud ja teeb näo, et emotsioone tal üldse ei olegi.
Olen proovinud temaga suhelda heaga ja halvaga. Tulemus on üks: ta istub tuimalt köögi akna all, ei näe ega kuule mind.
Tiia, kas sa ei märka, et hommik on?
Märkan. Äratuskell helises äsja.
Lesin veel mõned minutid voodis, siis tõusen.
Tunni aja pärast tuleb isiklik abistaja minu juurde tööle. Mitte Vamps, vaid tema asendaja Rainer, kes peaks õigupoolest samuti palka saama. Mul peakski neid kaks olema. Ei, kolm. Üks peaks olema kindlasti naissoost – nagu hea ja armas Kadi, samuti tudeng, ongi.
***
Kardad natuke tänast päeva. Kohtud esmakordselt oma raamatu toimetaja Kati Murutariga. See, millele sa ei lootnudki, saab ehk teoks. Veel üleeile ei julgenud sa loota, et leiad oma raamatule kirjastaja. Oma elulu-gu kirjutades kõhklesid ise ju ka: kes seda ikka lugeda tahab.
Ometi lubasin Eesti invaaktivistile Mihkel Aitsamile juba viisteist aastat tagasi, et kirjutan selle raamatu. Nüüd pean harjuma teadmisega, et minu raamat ilmub varsti. Enam ei ole pääsu.
Tiia, ma ei taha meelde tuletada, et selle sama raamatu kirjutamise eest oled samuti Aivarilt peksa saanud.
Ärme tuleta enam halba meelde. Elu läheb edasi. Paremini kui kunagi varem. Ma olen oma eluloo üles kirjutanud ja nüüd läheb see trükki. Minu raamatust saab tõestus, et ma olen võimeline tööd tegema. Ehk lõpetab see raamat kasutu molutamise ja muudab mu elulugu. Võibolla nüüd suudetak-se mõista, et minustki võib kasu olla, et ma ei taha, et mu elu mööduks rahulolematult ja väärtusetult.
Tiia, ma olen peaaegu õnnelik, et umbsõlm hakkab heade inimeste toetusel lahti hargnema. Ainult ma ise ei tohi endale selga keerata.
Kas mäletad: lapsed tassisid pihkudes lumepalle tuppa ja toppisid sulle krae vahele. Üksteise võidu kilkasid: «Emme, me mängime sinuga lumesõda!»
Ja siis olid vaasid sulle toodud võililli täis.
Kui ammu ma kuulsin oma laste rõõmsat naeru – nende tempude pärast pahase ja õnnelikuna…

4 kommentaari:

potsataja ütles ...

http://martamull.blogspot.com/2006/02/vist-leeile-avastas-marta-blogipuust.html

sandra barfinder ütles ...

Ma usun, et keegi, kellele 100% sinu südamest kuulub, on väärt võidelda. Jah, ma võin kiidelda, sest ma pole kunagi kinni pidanud mõne negatiivse nõuandest mu vanematest, kui olin abiellunud. Meie kahe perekonna vahel oli sõda, siis oli mu abikaasa tema emade kutsikas, tema pereliikmed kasutasid teda palju, et ta ei saa teha otsust ilma nendega nõu pidamata. Mis mind kõige enam üllatas, oli see, kui 36-aastane mees otsib oma vanemat ja mõned pereliikmed nõustusid enne igaühe dating, halvim juhtus, kui talle tehti ülesandeks viia mind oma kodumaale Rampart New Orleansis, see oli riskantne et selline kutse võtaks. Meie perekondadevaheline sõda algas siis, kui ta lõpuks välja pakkus (see oli umbes 4 aastat tagasi), tema pere andis teatud tingimusi, kui ta peab mind minema (peame nendega elama), olin šokis, kui mu abikaasa aktsepteeriti ja oli nende tingimustega rahul (nii hull). Minu perekond vagasid ja nõudsid, et ma peaksin temaga viivitamatult lahti saama. Otsustasin anda viimasele lasu meestena, kes on juba üle 100% oma südamest üle võtnud, võtsin ma riskida minna nendega vaimulikult, konsulteerides Doctor Sharaja kaudu sharajasid @ gmail.com, ma ei tea, kuidas vaimulik isa juba teadis, et kavatsen temaga tutvuda. Ta rääkis kõigepealt mulle, millist ohtu ma olin sisenenud ja kuidas mu abikaasa on sunnitud alates sündimisest andestama, kuidas nad hoiavad aju, et nad teda põlgavad oma tahet. Nagu tsiteering, mis ütleb, et inimene näeb selgelt ainult südant, mõistsin, et keegi nägin seda, mida ma oma abikaasades nägin, miks ma kasutasin PRIEST SHARAJA abi, et ta tema viletsusest välja jätta. Tema silmad, kus PRIEST SHARAJA SID avas esmakordselt, armastati tema pere ja rahuldas kõik meie nõudmised, meie pered on teada saanud rahu pärast armastust. See on üle 2 aasta pärast armastuse kirjutamist ja minu abikaasa on jätkuvalt parandanud iga päev ilma tema perekonna sekkumiseta. Olen oodanud liiga kaua, et seda hämmastavat tükki jagada. Täname teie aja eest ja ka PRIEST SHARAJA SID. Ma tundsin teda, lugedes mõningaid häid ütlusi blogides .. teksti preester sharajasid ++ (234) 9066-376197

animony ütles ...

See, keda ma armastasin, kasutas minu haavatavust kui võimalust, et mind halvendaks, karistaksin ja alandaksin. Ma sain tema emotsionaalseks orjaks. Ta kuritarvitas mind. Ma kõndisin ära. Minu arusaam maailmast, inimestest, armastusest on täiesti purustatud. Kuritarvitamine lõpetati, mis jäi minu südamesse välja. Mõistlikult teadsin, et ta on kuritarvitav. Emotsionaalselt ma armastasin teda ja mõtlesin, et suudan teda kinnitada. Ma mõtlen temale kogu aeg, aga ta ei räägi minuga. Ma olin nii koormav intensiivse hirmuga, et olen väärtusetu ja kunagi ei tunne ennast uuesti, sest mind, kellele ma armastasin, nagu mujal, ei olnud minu elu halvimal võimalikul ajahetkel, et ma ei usu, et elu võib kunagi olla oli varem. See kahjustab ja häirib mind nii palju, et ma kardan, et keegi ei huvita kunagi nii palju valu. Igasugune antidoot olukorrale - joomine, seksimine, rääkimine, söömine - loob veel ühe probleemidekihi, et teid vältida, kuid kõik, mida soovite, on midagi, mis seda haiget halvendab. nii et kui valu muutus vähem talumatuks, siis pidin Dr.Chambercile ühendust võtma veebipõhise õigekirja abiga ja kui ma lugesin temast rohkem ja avastasin, et ta on Aasia kõige tugevam preester, siis tundsin end hõlbustamist ja julgust välja proovima oma võluväge. ta ütles mulle, et mu abikaasa läheb kodus tagasi, armastavad mind ja lapsi 100% ja et mu perekond taastub pärast seda, kui ta pani temale kirja. Suurim ime, mida ma olen kunagi näinud, oli see, et 24 tundi hiljem pärast tema õigekirja valimist kutsus mu mees meid mulle, et mulle öeldi, et ta on kahetsusväärne, et ta kunagi lahkus minust ja samuti ütles mulle, kui palju ta mulle jäi. ja see oli see, kuidas ta tagasi koju jõudis selle loitsuartikliga Dr.Chamberc. Oleme koos elanud rahus ja ta on mind tingimusteta armastanud, kui ma kogesin Dr.Chamberci ilmutusi. saate oma probleemi lahendamisel ka temaga ühendust võtta. E-post: chamberc564@yahoo.com

Blogger+ ütles ...

Elu on hea, kui sul on oma armastatud inimene, ma ütlen seda, sest kui mul oli oma armastajaga probleeme, ei näinud ma kunagi elu heaks, kuid tänu Temple Of Answer'ile, dr Obodo, et aidata loitsu lüüa mind 48 tunni jooksul. Mu abikaasa jättis mulle teise naise pärast 7 aastat kestnud abielu, kuid dr. Obodo aitas mul edastada maagiat, mis ta mind 48 tunni jooksul tõi. Ma ei ütle sulle rohkem üksikasju enda kohta, aga ma soovitan ainult neid, kellel on probleeme suhetes või abielus, pöörduda Dr Obodoga nende andmete abil;
(templeofanswer@hotmail.co.uk)
   Whatsapp: + 2348155425481