neljapäev, veebruar 16, 2006

15 aastat tagasi ja nüüd...

15 aastat tagasi täpselt praegusel kellaajal (kell on 23.08), oli Tartu sünnitusmaja jooksmist täis. Mina olin rahulik ja ärevil, kõik pisiasjadki ajasid mind naerma. Samas mu sees olid värinad ja kartus, kas tulen oma lapse ilmale toomisega toime, kas kõik läheb nii nagu peab... Õed ja ämmaemandad ja arstid askeldasid minu ümber: mulle tundus, et nad nägid sünnitavat naist nagu esimest korda tööaja jooksul, sest neil oli minuga rohkesti "hädakesi". Üks põhjus, miks olin erilisem sünnitaja, oli see, et olin suhteliselt väikene naine...

17. veebruaril kell 00.02 sündis minu Merili.

Mina ise toibusin narkoosist poole öö peal. Mu praegune exmees istus õnnelikuna minu
voodi ees ja kui nägi, et avasin silmad, suudles mind vasakule põsele ja sosistas: "Meil on tüttar! Kõik on hästi. Puhka nüüd." Ta kohendas teki mu peal. Silitas mu juukseid.
Soovisin naeratada. Ma ei jaksanud naeratada. Ammugi ei jaksanud midagi sosistada.
ÕNNE HETK oli kogu minu jõuvaru võtnud.

See on hetk, mis on olnud elus üks tähtsamaid ja helgemaid. See hetk tõdes, et elus on ÕNN olemas. ÕNN, mida polegi võimalik kunagi sõnadesse panna. ÕNN, mida pidi tajuma iga keharakuga ja kõige hellema südame tuksumisega.
Seda hetke meenutan tänagi täpselt sellisena nagu siis oli.
Kaks sellist hetke on mul veel.
Ja ma ei ole 15 aasta jooksul kordagi mõelnud, milleks mulle oli neid hetki vaja... Lapsed viivad elu edasi. On rõõmud. On mured. Aitavad emmedel ka kasvada veel
koos endaga.

Tegelikult olen praegu VÄGA KURB. Aga minuga on ÕNNE hetk, mis sunnib mind tänagi naeratama. Kuskil kaugel on minu 15 aastane tark ja kena ja tubli neiu, kellest usutvasti sirgub hästi vapper ja asjalik ja hell naine.
Kuidas igatsen emana tütre juures olla... Katta homme hommikul üllatus sünnipäevalaud, millel oleks kakao ja/või kohv, tort, 15 küünlat ja roosi...
Kuid me vahel on ligi 200 km kaugus.
Loodan, et tüdruk on homme õnnelik. Minuta. Loodan, et ta on harjunud olema ja elama minuta, selle julma elu tõttu... Ma ei saa ju uskuda. Ei, see teeb minule valu. Igal lapsel on ema igatsus, olgu ema milline tahes. Olgu surve ema vastu milline tahes, siiski jääb kuhugile hingepõhja igatsus...

Hommikul saadan Merilile sõnumi...

Kommentaare ei ole: