Ma ei tea...

Siin istun. Kodus. Üksi. Arvuti ees. Reede õhtul. Jälle ikka üks ja see sama. Päevast päeva. Õhtust õhtusse. Peaaegu. On õhtuid, mis on teistsugused kuskil mujal, seltskondades...
Papa istub tegelikult siin samas toas. Teler ees. Vaatab kanal2-st "Happy Hour". (Inno Tähismaa räägib lõbumajadest...) Seega ma ei ole siiski päris üksi. Kuid me ei kõnele õieti midagi.
Kõikjal sexiteema.
Enne vaatasin dok.filmi, kuidas vanemad naised leidsid ja armastavad noori mehi. Eks kellegi leidmine ja armastamine ole ennekõige inimese enese südamehääl. Paarisuhtes on vanusevahe eriline. Paljud ei mõista, miks vanem naine armastab nooremat meest, kui on nende lapsed...
Papa ütles filmi kohta, et vanamoore keegi ju ei tahagi... Püüdsin talle selgitada, et vanus ei loe ju suhtes. Paar on lihtsalt pisut erilisem ja samas tavaline. Tõin papale enda näide. Minagi olen eriline ja teistsugune, samas olen väga tavaline ja siiski on mu abielu sexsuhte kohta väga rängalt öeldud (mina olevat exi vägistanud, sest muidu poleks üldse võimalik olnud voodielu... jne) - oo, andestagu neile kõiketeatajadele jumal. Mina andestan nagunii.
Papa ohkas. Ta ei öelnud enam sõnagi...

Mul tuli meelde foorum
Tegelikult olen mina isegi selles foorumis komminud. Naljakas on see, et mõned kommijad ei usu, et olen Tiia, see päris Tiia! See ajab mind tõeliselt naerma. Noh mitte uskumine on mitte uskuja mure!
Tunnen pikemat aega foorumi algatajat, kes on hästi armas ja asjalik noor inimene.
Kuid kohatine foorumi absurdsus ei käi konkreetse inimese ega isegi minu enese pihta.
See nõmedus näitab laiemalt sexkultuuri mõistmist. Kõik, mis ei ole meiega ühesuguse mõõdupuuga mõõdetav ei ole meile sobilik. Tegelikult küsimus pole kuldsest autost ega kuldsest ratastoolist ega muust asjakesest. Küsimus on, kas erivajadustega ehk puudega mees (üldistan: inimene) tohib sexida ja armastada. Kindlasti tohib. Peabki, sest inimlikud tunded väärtustavad iga inimese elumõtet. See on normaalne ja loomulik vajadus elus. Ma ei saa aru, miks puudega inimene ei peaks iseend väärtustama.?!
Mind hämmastab tõsiselt, kuidas mõni räägib vabameelset lõbumajade ja armukeste pidamiste vajalikkusest, et olla nn õnnelik ja väärt inimene. Samas paljud on nende vastu. Mina isegi olen nende kergemeelśete inimeste vastu. Ma ei saa eales aru, mis rahuldust saab juhuslikus hetkesuhtes. Inimkaubandus on vägivald ja seega kuritegu.
Sexiteema on suhteliselt vabameelne. Kuid siiski tabu on mõnele just puudega ininmese sex. Nagu puudega inimene ei olekski elusolend, kes peale söögi - joogi, pesemise ja magamise ei vajagi muud. Oo, millal ükskord ühiskond mõistab, et tööhõive ja kohandatud korteride probleemide lahendamiste kõrval igatsevad ka puuetega inimesed midagi hingele ja ihule.!?
Paar aastat tagasi panin isegi taolised foorumid üles. Vahepeal ununesid nad hoopiski, väsisin jälgimast, sest vastused olid rohkem kui kummalised. Üks - kaks kommentaari tulid loogilised, mõistvad.
Umbes viis aastat tagasi viibisin koolitusel, kus räägiti, kui lihtne olevat puudega
naisel ühe - öö - suhetki lüüa. Appikene! Mina ei nõustu sellega mitte üks raas. Esiteks, meil pole ligipääsugi kõikjale, et üleüldse uut suhet minna looma. Ööklkubides on tavaliselt trepid, olen mitmes ööklubis käinud. (NB! kord ütlesid Saksamaa poisid, et näevad esmakordselt Eestis avalikult ratastoolis inimest ja veel ööklubis. Nad olid rõõmsalt üllatanud.) Teiseks, puudega inimesel on keerulisem suhtlemist alustada. Kolmandaks, puudeta inimene kardab ratastooli nägu äikesepikset.
Olen ise seda tähelepannud, et kui netis suhe toimib, siis kohtumiseni neist enamus ei jõua. Põhjus on minu jaoks mõistmatu - äkki kuskil keegi näeb, et tema suhtleb ratastooliga!!!!!!!! Just nimelt, suhleb ratastooliga, mitte minuga!!!!!!!!!!
Lõppude lõpuks, mina ei soovi ka olla igaühele põrandakaltsulapp - et esimesele ette juhtuvale mehele ütlen: vabandage, tahan sexi... Olen küll jalutu, kuid mitte peast segane!

Moraal. Väärtused on hullupööra nihkes.
Puudega inimene ei vaja haletsust. Ta vajab võrdväärset elu teistega. Ja kuidas ta oma elu siis juba elab, kui tal on võimalik valikuid teha samaväärst kaaskodanikkega, on juba tema enda valik.

Ahaa, nüüd, kui keegi tuttav või sõber või ka pahatahtlik mitte mõistja seda lugu loeb, mõtleb küll tiiatibu on hulluks läinud - tiia ja sexijutt! :D
Õnneks või kahjuks pean tõdema, et olen mõistuse juures.
Pärast 5......6 aastat segaseid aegu olen minagi hakkanud igatsust tundma. Peale abielu lõppu vägivalla õudsusi on mu hinge pugend taas soov olla kellegile õrn ja hell... Samas unistan, et keegi hooliks minust väga... Valu ei soovi enam iial.
Oojaa, nüüd mõtlete, et keegi mul on ning varsti oleksin Kroonika esikaanel! Oleksin siiski hetkel veel Kroonika esikaanel üksinda. Keegi puudub lihtsalt veel...
Mulle meeldib olla iseseisev edukas naine. Mu nõudmised on kõrged, kuid pisikesed sellele kellegile, keda mina arvatavasti jäängi otsima.
Pole hullu!
Mu süda on ikkagi armastust tulvil.
Mina olen paljudele kallis.

Kurb ja rõõmus 17. veebruari 2006 a reedene päev saabki minevikuks.
Veerpalu võitis olümpia kulla! Lahe ja uhke tunne on minulgi olla eestlane.
Tütre sünnipäev on möödas. Ja mina olin temast nii kaugel...
Panime Pillega laeplaate elutuppa. Liim sai otsa, jäi pooleli panek. Miks mitte remondimehed.... See pikk jutt. Üldiselt, Eesti naised on kanged ja hakkajad. Saavad meesteta hakkama.
Üle mitme aasta on mul kohutav köha.
Ma ei tea, mis toob homme.......