Ongi sünnipäev selleks korraks möödas. Ei. Homme lubas veel üks tuttav läbi astuda, sest täna oli haiglas tööl. Esmaspäev juba ütles, et mind ei saa unustada, peab kohe mulle õnne soovima.
Täna käisid siis mu kallid sõbrannad: Pille (täna vaid sõbrannana), Karin, Maarja, Eva (endine abistaja) ja Riina. Lõpuks tuli Riina autojuht talle järgi. Oi, nad viskasid mind 23 korda õhku, päris lakke :D Püüdsin küll kõrvale hiilida, aga Pille kavaldas mind üle, tõukas mind keset tuba ja ühekorraga olid kõik mu ümber ja mina uue valge lae all 23 korda. 16 korda jäi ära, sest mind loobijad õnneks väsisid :P
Naersid, kuidas on jääda 23 aastaseks!
Mulle sobib. Nagunii ei tunne end nõnna vanakesena nagu olen.
Veel sain kuulda, kuidas sõbrannad mõtlevad minust. See oli minu jaoks eriline, sest iseenda meelest olen pisike mitte midagi ütlev inimene. Tõdesin, et nemad vajavad mind ja mina ei saa nendeta olla see, kes olen.
Eilne hommikupoolikul sadasid õnnitlused. Jooksin mobiili ja msn-i vahet. Ma ei tea, miks mobiil oli teleri kõrval, miks ma ei toonud arvuti juurde...
Poja saatis eile hommikul pool seitse sõnumi :)
Mu vend perega õnnitles kirjaga rates. Üle paljude aastate. Kuidas igatsesin ja ootasin seda hetke.
Aeg paneb siiski kõik paika!
Kannatust vaja vaid veel. Aga kui palju veel vaja kannatust...?
Köhin vähem. Mamma kinkis köharohtu.
Oli üllatusrohkeja armas sünnipäev.
Nüüd hakkab taas tõsielu.
Minule.
Eestile ka.
Pidu on selleks aastaks möödas.
Aa, eile leidsin luxi postkastist küssa, millest kirjutan kunagi hiljem...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar