Nähsa, mõtlesingi taas ümber - ei läinudki Tartu linna. Ei viitsinud. Ei olnud tuju minna täna õhtul kuhugile möllama. Sõbrannadki olid samal arvamusel, et täna ei ole tuju...
Tundsin, et igatsen maaõhku. Käin küll väljas, kuid hingan rohkem linnaõhku: kodunt bussile, bussiga linna... Maaõhk jääb hingamata. Täna siis läksin (ikka Pillega) Emajõe äärde. Jõgi voolab minu kodumajast 200 - 250 m kaugusel. Väikese sadama taolise kohani viib kivine kruusa tee, mis täna oli rõve sopp, see oli omakorda mõnusalt kevadine: jäine, lumine, kruusane, keset teed voolas allavoolu kitsas ojanõre. Küllap Pillel oli ratastooli üsna raske lükkada, tagasi tulles veelgi enam - mäkke siis. Nagu ikka tulime toime! Ega linna tänavadki paremad pole. Jäime seisma umbes 5 m kaugusel veepiirist, rallisime mõned meetrid paksus lume - jää - vee supis, Pille istus sadama sillale.
Paar kalameest õngitsesid kalu. Üks neist tuli meiega jutu puhuma - ikka kaladest. Mina ütlesin, et olen kõik kalad püüdnud :P
Tegelikult tegime hoopis äraarvamatut tegevust seal :D Arvage, mida tegime Emajõe ääres sillal :P Hoidsime aega kokku ja tegime kasulikku, et mina mõtleksin enesele.
Päike oli soe. Siis meenus, et täna oli päikesevarjutus.
Vaatasin rahulikult voolavat vett. See rahustas mind. Unistasin olla rahulikk voolav vesi, kes teab kuhu voolab... :)
Soovisin maalida... Paljajalu lumes maalida - ihiihhhiiii, natu külm ehk :D
Tagasiteel kiusasime taksikoera, kes klähvis aias, kus väravat ega aeda nagu polegi... Me rõõmsalt auh - auh, urrina tõime kuuldavale. Taksikoer vaatas rumala näoga :D Vist mõtles, et inimloomad puht segi !! Kust tema teab, et kevadel on vallatused vahetevahel lubatud ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar