Tegin arvuti vabad päevad. Suhtlesin inimestega vahetult. Olin järjekordselt Tartus. Sõbranna soovitas küll interneti pilk heita, kuid keeeldusin. Nimelt. Tahtsin arvutist puhkust.
Olid kolm head päevad. Eile õhtul üle mitme aja öeldi, et mu silmad säravad. Võib - olla tõesti särasid silmad,sest mu hing tundis rahu. Rõõmsalt rahu. Muremõtted olid eemal hetkeks.
Üleeile hakkasin iseenda sisse teistmoodi piiluma. Julgemalt. Käisin reiki, iidne jaapani tervenemiskunsti seanssil ja sain üllatava kogemuse iseendast. Ilmnes, et sügaval minu sees on veel varjatum mina, keda tegelikult olin teadnud teadlikult koguaeg ning ometi olin selle mina väga - väga alla surunud iseendas. Ka see mina on inimlik. Seda mina ei tohiks ma edaspidi karta... Inimesel peab olema iseenda jaoks aega, siiani olen end eelkõige alla surunud mõeldes teistele.
Eile kohtusin interneti armsa tuttavaga. Kohtumispaik oli pisut ebaharilik - haigla palat. Süda siiski muretseb ja loodab, et arstid exivad ning analüüsid on negatiivsed. Viibisin üle aastate haigla õhus. Maarjamõisa neuroloogia osakonnas, kus tehti mulle 27 aastat pea opp, mille tulemus oli all pool nulli. Veel käisin seal kaks aastat koolitundides, kuna mu õps töötas ka logopeedina seal. Nüüd oli kõik uut moodi. Koguni inva wc on haiglas olemas, puhas. (Minu oppi ajal oli jälk koht see tualett, ei taha meelde tuletadagi...) Laedki olid madalamad, kui siis... Aa, palati valamu kohal rippus kätte pesu õpetus, mis jubedalt ajas naerma. Kas on tänapäeval keegi, kes ei oska pestes käsi neid kokku hõõruda ?! :D Kuigi haigla oli ilusam, kui 27 aastat tagasi, ei sooviks mina haiglasse ise sattuda... Vaatasin õudsusega lifti kõrval seisvat maailma suut ja kobakat ratastooli - selle peale ma ei istuks miljoni krooni eestki vist. See ratastool tundus olema veneaja pärand.
Karel ise oli / on päriseltki hästi tore, msn-i vestlused tõotasidki seda. Esimese korra kohta sai ta minu kõnest suurepäraselt aru. Tõdesin taaskord, et mina ise pean julgemini rääkima, sest tegelikult mu kõnedefekt ei ole suhtlemisel takistus. Loodetavasti kohtume veel kunagi. Internetis ikka. Sain taaskord teada, et internet sõbralikud suhted toimivad reaalseltki... Kui mitte ainult mängida...
Sõbranna Riina kodu tuletab mulle alati meelde vanaema pisikest kodu lapseeast. Ahi, pliit... Hästi hubane.
Täna hommikul vara jooksime Pillega bussiga võitu, kuid bussile jõudsime... Ma saan hommikuti vara vähe väljas olla, see on hoopis teine värskem õhk. Täna oli nagu kevadehommik juba :)
Lastel hakkas kevadkoolivaheaeg.
Nüüd tuleb mul endal enast kokku võtta ja tegeleda mitme asjaga üheaegselt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar