mõni aasta tagasi just 1. aprillil olin taas rõõmsalt elevil - kohtusin temaga, kes on tänaseni kuidagi sügaval südame põhjas. tookord ei aimanudki, et ei - millegist tuleb hetkeline hullumeelsus. ma ei tea, kas talle oligi see hullumeelsus, arvan siiski, et mingil moel oli temagi jaoks hullumeelsus. suhtlesime enne kohtumist msn-s, nagu väga paljud uued tuttavad ütles temagi, et soovis minuga juba ammu tutvuda, kuid... uskusin ja vist usun praegugi veel, kuigi nende mitme aasta jooksul olen inimeses pettunudki. küllap temagi minus. toona naerutas ta peaaegu iga päev. ma ei mäletanud, millal viimati südamest pisaradeni naersin... lepisime kokku, et joome kohvikus kohvi, ise lõkerdasime, et üks meist jätab kindlalt tulemata - kohting naljapäeval, ei või tõsiselt võttta. kuid 1. aprillil kell punkt pealt seisime kohviku ees teineteise vastas - me tulime vaatama kumb meist ninapidi veab :D :D :D ja taas naerutas ta kohvitassi taga nii, et kartsin, et naerupisarad ajavad mu meiki laiali... siis ma ei uskunud veel, et võin taas tunta midagi seletamatut, ei, tegelikult mina polnudki iial enne miskit sellist tundnud üle minu voolavat ega arvatavasti ei tunne kunagi enam... mu sisehääl hoiatas ja tuletas meelde koguaeg, et lõpetage meeletus, see ei ole see, mida vaja... et rahulik ja sujuv kevad ja suvi on paremad. harjumuspärasemad. ütlesin tallegi... ta ei kuulnud, kuigi kuulis või ei saanud aru, kuigi mõistis suurepäraselt. või oli äkki vastupidi, et mina ei kuulnud ega mõistnud teda hoopis...
nüüd tagantjärele naeratan taas. küllap pidi meeletu säramine minuga taas uuesti enneolematult juhtuma. naljadki vist juhtuvad saatusemängudest :) ehk kas elus juhtubki kõik juhuslikult... kogemata... või on keegi ikkagi olemas - usun küll kõrgemat väelist - kes seab eluteele kõiksuguseid naeratusigi (pärast ränkraskeid pisaraid) :) :) :)
naljakas, ta pole tõsiselt suhtlenudki - ikka ja jälle lõõp valge värvi värvimine veel rohkem valgemaks, kuigi minu meelest on kergem tunnistada, et kui valges halle ja musti täppe, oleks tõepärasem... lihtsalt rõõmsam mõelda, et valge polegi puhtam ja helgem, on vikerkaare värviline hoopis :P :P :P
mitte midagi ei saanud mina isegi aru, mida kirjutasin/mõtlesin.
usun, et temagi ei saa iseendast aru. võib - olla ta kunagi loeb neid ridu, siis teadku, et olen avastanud temas mitu teda, mis sest, et ühte avas vaid mulle. mis sest ta meelest mina ei tunnegi teda...
on segasemast segasem :);)
naine ei tohi vahetevahel selge valgus olla - pealegi 1. aprillil. naljapäeval. :D ;) :P muidu jääb meestele mulje, et nemad võivad / tohivad igavesti segased igal ajal. meil on ju ometi naised - mehed võrdsed või kuidas!!!
siiski mina ei saa iseendale andestada ja kas ongi midagi andestada, et kogesin läbi naeru mõni aasta tagasi, et minulgi võib olla naerusära ja sädemed silmis taas. nagu väikesel siiral lapsel. juba mitu aastat naeran südamest kõigele eluraskusele vaatamata sundimatult. paljude sõpradega. paljude sõbrantsidega. seda pisut pisut ehk tänu tallegi...
head naerupäeva! palju häid nalju, mis jäävd meelde kauaks teile endale! ärge kurvastage, kui mõne aasta pärast on teine tänase unustanudki! teil on see meeles ning see on oluline! naeratage siis nagu eile... iseendale :) ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar