neljapäev, aprill 13, 2006

Lihtsalt... Vanaemast..

Täna 28 aastat tagasi oli minu vanaema matus... Vana surmaaastapäev oli laupäeval, kui viibisin Saaremaal... Olin 11 aastane siis... Mäletan selgelt pisiasjugi sellest kurvast päevast... Siis oli õues veel sügav talv, paks lumi ja -15 kraadi külma umbes. Arvatavasti vana surmapäeval sain suureks. Seda ma ei ole eriti kõva häälega rääkinud, kuid enda sees tean eluaeg. Sest oli miski tugi, mis kadus vanaga... On paar küsimust, milledele vana ei jõudnudki vastada, kuid küsimused kummitavad mind siiani. Tüdrukuna pärisin küll, et mis vana tõsised jutuajamised minuga lõpuks tähendavad. Vanaema paitas mu juukseid ning ohkas: "Kasva suuremaks, siis mõistad..." Nüüd olen suur. Paljus saan paremini aru. Paljus ei saa veel praegugi ma aru. Nüüd ei ole võimalik küsida kellegilt, mis on see, mida peaksin veel elus teadma... Seda, mida vanaema teadis.

Minu v a n a e m a

Vanaema, kes jõudis mulle õpetada, kuidas olla naine. Olin laps. Tüdruk. Siiski jäid vana õpetused/kogemused meelde ja külge... Vanaema, kes ei pööranud tähelepanu mu jalgade tööl tegemisele, see oli LOOMULIK, et mina pean kõike tegema. Ja tegingi. Soovisin toimetada koos vanaga...
Mulle meeldis vanaga ka jonnida. Ta lubas jonnida. Kõndis lihtsalt minu juurest minema - jonni lõpuni kui tahad...

V a n a... :)

1 kommentaar:

krit ütles ...

Minu vanaema suri siis, kui olin 40. Aga ka mina ei jõudnud küsida kõike. Ja ka mina tunnen temast väga puudust, kuigi sellest on juba 12 aastat möödas.