kolmapäev, mai 24, 2006

Soovi(ks)in HEAD kirjutada/öelda, kuid... :)

Nii :) Vahepeal on mõndagi juhtunud. Olin paar päeva tühjaks pigistatud sidrun, kuid kogun taas mahla iseenda sisse. Loodetavasti see õnnestubki... :=)

Täna oleks vanaema sünnipäev, 92 ... Hommikul jäin mõtlema, et ma ei mäletagi ühtki vana peetud sünnipäeva... Mäletan neid pärast vana surma... Ei, exin. Ühtki siiski mäletan, 30 aastat tagasi - täpselt vana sünnipäeval läksid emme ja papa lahku. Käisime tol päeval minu kõige suurema sõbra ehk arstitädi juures, istusime vanaga ooteruumis seni, kuni emme oli üle tänava kohtumajas. Ema tuli tagasi, pisut kurb ning läksime parki, sõime jäätist... Siis nägin kaugemal papat minemas pea norus... Ma vist ei öelnud emmele ega vanale, et näen papat... Ühtäkki mõistsin, et me pere pole enam iial koos... (Kuu paar enne lahutust küsis ema minult nõusolekut lahku minemiseks papast. Olin nõus. Sest ma ei suutnud kauem emmet kurvana näha, kui papa jõi ja ta jõi pea iga päev... Igatsesin kainet issit, kuid...) Olin siis tol päeval 9 aastane.
:) Ikkagi ma ei mäleta, kas tol õhtul oli vanal laual tort või mitte. Sooviksin siiski uskuda, et sünnipäevapidu toimus... ja et mina soovisin vanale õnnegi....
Täna õhtul süütan küünla...

Muidex, papat nägin pärast lahutusepäeva alles 16 aastat hiljem... Unelma issit, kes päevast päeva kaine, mina aga ei ole ega leiagi kunagi...

Käisin laupäev ja pühapäeval Tallinnas. Sõitsin üksinda bussiga pealinna. Mulle tuli bussi vastu sõbranna sõbranna, keda ma polnud ennem näinudki. Saime ilusti hakkama. Käisin EPNÜ üldkoosolekul. Lahkusin ühingust. Tegelikult oli/on halb tunne seetõttu. Ma teadsin, et seal edasi olemine olek olnud vaid närvide rikkumine ning mitte kuhugile viiv... Kuigi mina soovisin kogu südamest EPNÜ Lõuna - Eesti osakonnda edasi viia... Istudes juhatusega laua taga Tallinnas laupäeval mõistsin, et mina ei sobi puuetega naiste seltskonda. Kohvipausi ajal lükkas üks ühingu proua mind keset saali näidisena, kuidas ratastoolis olev inimene/naine ei tohi riietuda, kuna mu selg oli natu paljas (mul seljas texad ja kampsun, tavaline riietus) ja mu jalad sokideta, sest kirjutasin aruandele allkirju. Olin sõnatu. Proua on meedik ja teatas, et mina olevat nii haige, et käia paljalt. Ainus, mis oskasin vastada, oli see, et mina pole haige, olen vaid erivajadustega. Proua rääkis veel haiguste ennetamisest. Mina jälle, et kannan minitki... Proua jäi vait, küsis: "Ega sa ei solvunud" Naeratasin, keerasin end ümber. Olin tõesti solvunud. Kui proua soovis südamest meedikuna rääkida riietumisest, siis oli aeg ja kohtki absoluutselt valed.
Veel teiselt proualt tulid kommentaarid, et puudega emadel jooksevad lapsed ja puudega naine/inimene peab aitama end ühiskonnas (VÄGA ÕIGE), kuid keeld lastele... sest puue on... ja miks ei küsida teist poolt, lapsi tehakse kahekesi... Saalis oli üldine vastukisa, positiivne. Mina vaikisin. Ma ei saanud aru... Ei saa aru tänaseni... Kas see ütlus oli kadedus? Või mis see oli... Kui lapsed on juba olemas ja siis juhtub vanemaga õnnetus, mille tagajärjel jääb vanem nt ratastooli - mis siis keeluga teha... Tänapäeval pole kahte lapse sündimisekski vajagi... Kas tõesti puue peaks röövima inimliku inimõiguse? Milleks on koostatud ÜRO reeglid? Võrdõiguslik ühiskond?
Sedasi toetame siis üksteist...
Või olen mina mõistmatu?!
Kogu üldkoosole jätsid masendava mulje. Kiirustati. Aega oli vähe.

Pärast jätkan, käin pisut ära...

1 kommentaar:

fiilsiil ütles ...

Tiia, pai, lihtsalt!

Ei tunne Sind, see vähene mis mälus Sinuga seostub, on pärit meediast. Viimasest mul siiski omad arvamised-kogemised- siseteadmine. Ei saa ka väita, et lähemas kokkupuutes meist sõbrad saaksid, või et Sinu võimalik olemine mu elus lihtne-loomulik oleks, ometi -- lugedes Su blogi ja kodulehelt raamatut mõtlen Su pääle soojade mõtetega. Naerata ikka ja unista! Erivajadused, arvan on enamatel kui vaid füüsiliselt teistest erinevatel...