vaatasin filmi "surra noorelt". nutan praegugi nagu aastaid tagasi ekraani kinos... ma ei soovi sõnagi öelda Julia Robertsi võrratust näitlemisoskusest, ta on mulle alati olnud vägagi sümpaatne.
Film lõppes. Nutsin. (Kodus on filmi pärast parem häbenemata nutta :) )
"Surra noorelt" ei ole nagu film. See film on nagu elu. Elu nagu filmis... Mõistate ju, mida tahan öelda :)
Mõtlesin, oma elu suurelt jaolt vihkamisele... Elame kord. Meist keegi ei tea, kuna sureb... Kas miks raiskame elu, lühikest elu... tasuks võtta elu igat hetke võtta siiski armastusega... ainult armastusega...
2 kommentaari:
aeg vihata, aeg armastada, Koguja. Vihkamise läbi saame me teada, mis on andeksand ja armastus. Ka mina arvan, et elu on liiga lühike, et ainult vihata. Ja vihkaja elu on palju raskem, kui teistel. Armastuse ja elujaatusega inimesi vaadatakse kui lollikesi, aga ikkagi tasub olla pigem see lollikene, kui vihapunn. On sellist vihkamist, mida peabki ära vihkama, et tuleks südames leppimine. Tilderlind
olen sinuga nõus :)
Postita kommentaar