...

eh, hüljatu olen... selline tunne tuli just praegu mu sisse... see tunne küllastab mind aeg - ajalt... miks täna tuli - ei tea. või siiski tean... turvatunne edaspidiseks on hetkel mul kaotsi läinud...

pean end üles leidma taas.

pea valutab.

eile toimus isaga tüli. õhtuks lõpuks oli ta nii purjus, et ei suutnud püstigi seista. hoidsin hinge kinni, et ta ei kukkuks. mobiil oli pidevalt jala ulatuses, et häda korral abi kutsuda. selge on see, et ma ei saa suurt abi anda, kuigi olen elus mitu korda katastroofid ära hoidnud. õnnelikud juhused ehk...
mul meenus, et lapsenagi oli ainus mu turvatunne voodi ees olev telefon, kui olime vanaga kahekesi kodus ja magasime ning vanaema oli haige...
tõsi, eile karjusin papaga. taas. praegu on karjumisest pisut halb olla - siiski isa. kuid mina tõesti ei tallu enam laos joomisi ja purjus inimesi. sorry, ma ei saa sinna midagi teha. olen elus küllalt ühte koma teist näinud, ehk piisab...
aa, peitsin oma vähesed kosmeetikavahendid peeglikappi. ainus asi, mida sain konkreetselt ja kiiresti ette võtta - asjad papa eest kappi panna peeglilaualt.