UPS!
Mulle soovitati just kõikest loobuda laste nimel. Kui oleksin raudselt kindel, et minevikust rääkimisest ja kogunisti mõtlemisest absoluutne loobumine parandaks päeva pealt suhted minu kõige kallimadega, siis loobuksin poolest elust.
Mina ei olle sellest kindel.
Ja mis sellega saavutaksin, kui suruksin iseend taas vaikselt väritades nelja seina vahele ja hingasin surnult? Olen selles seisundis olnud pikki aastaid ning selle tulemuena olen suutnud vaid lubada kallimad endalt võtta. Kas tahan veelkord seda kogeda ja jääda päris üksinda?
Ei.
Ma ei taha uuesti põrgut üle elada.
Ma ei soovi, et mu hingest kaoks jäävalt armastust.
Et hinge jääks vaid kibedustunne.
Ma ei soovi surmahetkel aastate pärast olla üksi ja mõelda nii nagu hooldekodus mõned mammid mõtlesid, et on elu ise valesti elanud ja surevad seepärast üksinda. Mulle soovitasid nad õigesti elada, sest olen seda õiget elu väärt...
Võib - olla kunagi ei saa kõvasti öelda, kuidas ma lähedasi armastan. Võib - olla neist keegigi loeb siit mõnda rida ja mõistab, et ma ei olegi nii pahatahtlik.... Olen vaid iseenda moodi.
Ma ei ole kellegile halba soovinud.
Lihtsalt elu on olnud võitlus iseseisvuse ja ellu jäämise eest ning armastuse pärast.
Mis on õige elu?
Usun, et olen siiani elanud enam - vähem õieti...
Ok , võin kustutada mälust õnnehetkedki. Mitte kunagi enam neist mitte rääkida. Mõelda uue elulugu. Mõelda end uueks teiseks inimeseks. Unustada absoluutselt kõik möödunu...
Huvitav,
halba on vahetevahel kergem mitte mäletada, kui teha iseendaga tugevat tööd ja mõista , et halb negatiivsust ei vii elu edasi. Õnn libitseb iseenesest keelele ja meelele. See aitab ikka ja jälle naeratada.
Võin pildid võtta netist. See on sama asi, mis pane fotod ahju nagu vanasti. Tean mitut inimest, kes põletasid ka iseenda fotod, et ta on nüüd uus isik - hiljem kahetsesid tegu.
Usun, et hinge jäänud miljon korda rohkem pildikesi, neid ei saa keegi sh ka ise võtta.
Üleüldse on minust niipalju teised oma arvamusi kirjutanud, et ikka jääksin kuidagi netigi. Miks ma ei või siis ise kirjutada, mõelda ja olla :):(
On ilus suvepäev.
Aitab raskest hingevalust.
On ju hästi palju asju :)
2 kommentaari:
njah.. ma põletasin kunagi oma päevikud.. ala uus lehekülg elus.. praegu tahaks neid lugeda..
minu nooruspõlve päevikud jäid ema kätte, talle oli neid rohkem vaja, kui mulle ... mis sest päevikudes minu elu-arenemis-lugu :)
minagi sooviksin vahel neid lugeda...
pole hullu, nüüd kirjutan avalikult kõigile lugemiseks :) kuid siiski mõnda hetke igatsen tagasi..
Postita kommentaar