reede, juuni 30, 2006

Minuga ikka juhtub ehk kummaline asjaajamine... või ka SEE Tiia

Käisin linnas. Tartus. Täna.
Järjekordne isikliku abistaja kanditaat, taas Liis. Meenutas väga mulle ja Mari - Liisile Evat. Tõden taaskord, et teisikud on olemas :D Loomulikult palju erineb ka neis. Liisit ma ei tunne veel ja küsimus on jälle õhus: kas ta proovibki seda isikliku abistaja tööd või mitte. (Tal teinegi töö ja jälle vahemaa, mis minule sobib sellisena, et mitmeks päevaks kuhugile minna. Suvel oleks see variant üsna hea.) Ning kas hakkangi seetõttu Liisit tundma nagu tunnen Evat... Igatahes paar tundi proovides sai Liis hästi hakkama.

Nägin ema. Üle mitme aasta. Kesklinnas. Ootas bussi. Möödudes naeratasin ja ütlesin "Tere!". Emal läks pilk kõrvale. Mina ohkasin.
Päev otsa on minus küsimuste küsimus vaikselt kajanud: mida see Tiia on nii väga teinud, et lähedased ei soovi mind tunta?
Hakkanud iseseisvalt elama.
Püüdnud parima anda.
Püüdnud armastada...
Ja ikkagi olen paha. Paha laps... Paha ema... Üleüldse paha inimene... Tegelikult on mul rahulolev meel, et nägin korraks ema :)

Alles täna jõudsin taas varguse tõttu kaotsi läinud dokumentiga tegeleda. Ei, olen e-kirju kirjutanud ja proovinud helistada - tulemuseta, et politseist väljastatud teatisel ei ole pensionitunnistuse kadumist, mida soovib nõudlikult pensioniamet selleks, et uut pensionitunnistust mulle väljastada. Uue ID saamiselgi olevat vaja ilmtingimata pensionitunnistust. Täna käisin Lõuna Politseiprefektuuris. Politseid ütlesid: seda kuulevad esimest korda.
Mind pani mind hämmastama, kui öeldi, et avaldusel polnud eriti ühtegi dokumenti. Mõtlesin, et küsin enda avaldust varguse kohta näha. Olen kindel, et Pillega kirjutasime kõik dokumendid , mis rahakotis olid. Aga politseil oli kiire.
Panin tähele, et infolaua politsei helistades pensioniameti ütles: see, kellest meedia räägib... (Sorry, olin/olen varguse ohver, kuid mitte meedia kuulsus!) Muidugi pensioniamet eitas, et tahtis politsilt teatist varguse kohta.
Mina kui SEE Tiia jälle mingis lollakas olukorras.
Kaua veel?
Kas tõesti ei tohi minuga kunagi juhtuda midagi selliselt, et mina ei jääks rumalasse olukorda kui SEE Tiia?

Mul tõesti ei olnud võimalik ennem politseis ise käia... Ei leidnud sobivat momenti...

IGATSEN OLLA VAID TIIA. Lihtsalt Tiia. Lõppude lõpuks.
On seda palju soovitud...

kell 00.19

3 kommentaari:

Maria ütles ...

Ära nukrutse!! Pea püsti!!
Sa oled uskumatult tubli inimene!
Olen siin vaikselt lugenud Su blogi ja kodulehte.
Sa oled tugevam kui teised inimesed Sinu ümber.
Rasked ajad õpetavad, et ka väga väikestest asjadest saab rõõmu tunda.
Ole ise-endale lihtsalt Sina ise ja ära lase end häirida neist kes midagi halvasti ütlevad või Sinust end paremaks peavad.
Need inimesed on lihtsalt rumalad. Ja rumala inimese sõprus/tähelepanu pole midagi väärt.
Sinus on nii palju erilist.
Naerata!!!!

Anonüümne ütles ...

Reaalsus meie ametnike kontorites on mulle rohkem kui tuttav. Mäletad, Tiia, kui Sa tahtsid kinni panna oma ID kaarti ja ametnikutädi ei teinud seda kohe.Loodan väga, et suudad naeratada ka peale dokumentide kordaajamist, see, mis meil ohhvissitest vastu vaatab, on kaunis külm ja kõle.
Tilderlind

Tiia ütles ...

maria, täh sulle :)

tilderlind, täh sullegi :)

naeratagem üheskoos, siis on kergem ka igalühel oma raskust vedada :)