Ma ei tea, kas numbrid mängivad rolli täna... kuid...
On õhtu. Küsin endalt : kas suudan olla õnnelik selles kurbuses, mis on ümberringi. Eriti selles kurbuses, mis on minul kui emal. Üle pika aja suhtlesin taas lastega - ikkagi kooli suvevaheaja algus . Ilus kena. Merli saatis neljapäeva õhtul sms-ga kallistusi. Mul olid pisaraid silmad täis - nii armas . Täna aga tuli poisilt arvamus, et võtku ma kodukalt nende pildid ära, sest neil on piinlik minu pärast...
Ok, mõistan lapsi. Siiski lapsed võiksid kas või näkku karjuda, miks neil piinlik on - mul oleks palju kergem oma koormat kanda. Tõesti teadmine on parem. Ei. Nad väidavad, et lihtsalt häbenevad ja kogu lugu.
Jah, olen eriline, ainulaadne, puuetega ja mis iganes ema.
See on ju väline külg mul, mida kahjuks ei pea veel endast mõistetavaks. Kui paljud siiski saavad aru, et füüsiline ei ole määrav inimese elus.
Jah, me pere on laiali. Suuremalt jaolt mitte minu tõttu. Ja siiski kogu süü pannakse minu kaela. Nagu mina oleksin ainus naine, kes abielus ja lahutas...
Miks ei võiks ükskord kõik osapooled, kes selles meie probleemides osalevad, rahulikult arutada ümarlaua taga, millles on probleem. Mulle tundub, et arutamisekäigus selgub, et probleemi ei ole.
See, mis oli, seda loomulikult keegi meist muuta ei saa.
Kuid saame selgitada ja mõista.
Kui KALLIS on laps ja tema tulevik? Mitmuseski. Mängus on palju rohkem, kui ühe inimese (minu kui ema) sallimine. Kas inimesed suudavad hävitada tolerantsuse enda ümbert? Ja siis rääkida, et maailm hukkas...
Mina armastan oma lapsi ka siis, kui nad peaksidki mind vihkama kunagi. Vihkamine pole nende süü.
Kurb on õnn mõnikord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar