On vaikne päev. Taevas pilvine. Netiski on inimesed kadunud. Normaalsed inimesed, kes ei viitsi suvepühapäeval siin tehismaailmas istuda ! Ega minagi ei viitsi arvuti
taga kükitada.
Siiski on igav. "Igav" ei ole õige sõnagi. Ma ei suuda keskenduda eriti mitte millegile. Mõtted on kuskil mujal, isegi ei tea, kus.... Südames on kummaline rahutustunne. Seesugune rahutu tunne nagu hakkaks kuskil miski lähiajal juhtuma, mis seotud minuga...
Tavaliselt tunnetan ette juhtuvat. Teen tunnetusel vahet ka heal - halval, praegu on keskpärane tunne, ei halb ega hea.
Naljakas? :)
Usun, et inimeses on sellist eelaimust, mida ei suuda ta isegi seletada ette...
Pojengid on vaasis, laual ja köögikapiotsas. Hästi sobivad mu tuppa :D Suviti võiks ollagi ainult päris lilled toas, kunstlilled võiks kappi peita talve ootama :P Aga...
Ok, kaon siit. Ma ei suuda kirjutada mitte millegist mitte midagi :P
Eile õhtul oli üllatus/hämmastus, kuid mõtlen, kas ja kuidas kirjutan sellest. Ei, midagi katastroofilist ega muud taolist polnudki. Mina elan edasi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar