pühapäev, juuli 16, 2006

Olen taas paha

Absurdne!!! Papa jälle oskas vihastada ei-millegi-peale. Lõpuks ütles, et mina ei austa tema ema, emal on surmakuu... Ok, ütlesin siis kõva häälega : hästi, lähme siis kabeli, viime lilli vanaemale. Jne.
Sellepeale nähvas papa, et mu kõne arusaamatu :D Räägisin uuesti. Papalt tuli vastus, et ei lähe...
Vana tuntud taktika, kui räägin asju, mis käivad kellegi au pihta - siis on maru lihtne öelda - minu kõnest ei saa aru ja kogu lugulaul. Mind enast ajab juba see taktika naerma! Mitte arusaamine on nende probleem, mitte minu. Viimnaste aastatega olen õppinud probleemidel vahet tegema.
Asi algas sellega, et endine isiklik abistaja Kalev helistas, et tuleb õhtul külla. Papa vahel ütleb, miks ma midagi ei kõnele. Ok, mõtlesin, et ütlen. Eilsest oli mul hea tuju, räägisin papale ka Pühajärvest, kuigi kuulas vähe. Täna karjus vastu: "Minu pärast tulgu! Ega ta mulle külla ei tule!"
Nii, papa on mulle kui oma tütre peale k a d e.
Mina ei saa parata, et papa on valind oma eluks viina-/õlupudelist üksinduse.
Ma ei saa lubada, et papa arusaamisele elamisest, tuleb minulgi vanadusepõlves üksindus. Seda soovib papa alateadlikult mullegi...
Mina hoolin enda elust liigagi palju, et üleüldse mornile elamisele mõelda.
Ja kui juhtubki, et kibestuksin kunagi vana mammiks, siis ma lihtsalt EI TAHAKS elada.

Kommentaare ei ole: