neljapäev, august 17, 2006

mingi tunne mu sees

mingi nimetu tunne on mu sees. jõuetuse ja nukruse ja soovide ja rõõmu vahepealne tunne. sügiselõhn hõljus õhus, kui olime täna maarikaga pisut aega tartu peal. mingi üksindustunne, mis vallutab mind iga sügis.

lehulugu ei anna hingerahu. saan ju aru ajakirjkanikust brettist, ta teeb oma tööd. kuid mõni asi aegub nö privaatseks. kuna mul on praegu lastega suhted väga keerulised, olen niigi neile mitte järele andnud ning siiski neile mõelnud siin ja kodukalt pilte maha võtnud, siis sellest ehk aitab edaspidisekski... mis kasu saaksime kõik, kui meedia rääkib ikka ja jälle, et lapsed on minult võetud ning see olevat minu ainus puue... suurim südamevalu küll! see puue laste pärast hirmutaks ehk lapsed hoopiski ära - just see sõnastus loo pealkirjas. pealegi see poleks minu öeldud , kui lookene sellise pealkirjaga ilmub... üldiselt olen selgeks teinud endale, et lapsed on peagi suured ja oma elu elamas - ma ei saa eluaeg nämmuda, et lapsed võeti ära... nagu kinnisidee minevikust. aa elu läheb edasi!!! peab igal eluhetkel just seda kannatama ja muretsema, mis on just sel eluhetkel kõige olulisem, tähtsam... sorry, kuid aivari tegemised huvitavad mind kõige vähem nüüd juba aastaid, meid seovad vaid lapsed. ja see, mida ta teeb või ei tee, on aivari elu, privaatsus. mina muretsen ainult sellepärast, mida ta teeb isana...
olete ehk tähelepanud, et siingi päevikus kirjutan kõige vähem aivarist. ma ei soovi lihsalt... kuigi vahel omaette meenutan mõnda õnnelikku hetke temaga... halvad mäletused surun sügavale enda sisse, vastasel korral ma ei suudaks iga päev edasi elada...

eks näis, mis saab naistelehe looga...
sellist jama ma tõesti ei oodanud ega soovinud... võib - olla lehe toimetus nüüd mõtleb, et olen jonnakas. ok, nende probleem. ka olevikust oleks saanud pika vikerkaarevärvilise loo kirjutada...

kuigi minu lugu on mu endagi kirjutatud, aa raamat sai kirjutatud ühe elu etappi lõppetamiseks. valude ja rõõmude kirja panemiseks... on ka "vaikijate hääled" nii eesti kui vene keeles. see on ehk piisav mu mineviku taust...
nüüd on vaja edasi minna eluga!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
ja tõsi, kuskil seminaril või koolitusel räägin hea meelega perevägivallast veel ja veel. sest teema ja vägivalla probleemid on minu jaoks olulised ja südamelähedased.
kuid siin on praegu muud inimlikud nüansid, miks ma ei soovi lugu oluliselt minevikust.

teisalt, ma usun, brett soovis anda ajakirjanikugina parima. ta on armas noor naine lihtsalt suhtlemisel. arvan, et nooruse tõttu puuduvad tal olulised töökogemused. neid tuleb tal veel palju õppida... mina loodan südamest, et ta saab heaks ajakirjanikuks.
ja kui toimetus ei lubagi enam pealkirja teiseks muuta, siis on mul isiklikult küll küsimus: kas naisteleht ongi sõbralik ja usaldusväärne nagu reklaamib? kas siis toimetus ei lasegi oma noorel ajakirjanikul areneda/kasvada omas ala täheks?

3 kommentaari:

Lee arvutikodu ütles ...

Tere Tiia! Pealkirja pärast ära end vaeva, neid laotakse lehtedes n-ö lehe hetkevajadusest lähtudes. Kuni pealkirjal jutumärke ümber pole st kuni seda Sinu tsitaadina ei esitata, pole põhjust muretseda. Kui see on "Puue laste pärast" nagu Sa justkui mainisid, siis tahtis ajakirjanik sellega ilmselt öelda, et Sa oled terve inimene, kes on pidanud oma pere-elus palju raskusi läbi elama. Ma oletan, et see tahtis olla kompliment Sinu aadressil, mitte solvang.
Ja kuna Sa teed erivajadustega perede organisatsiooni, siis Sinu pere-elu probleemide avamine pigem toetab Su tegevust. Sümbolina või kuidagi nii.
Veel üks asi. Ajakirjanik ei saa omistada Sulle teksti, mida Sa ei ole rääkinud.
Kas Sulle artikkel läbilugemiseks saadeti? Kui jah, siis tee enda jaoks olulised parandused sisse. Tsitaatidesse. Sest kui ajakirjanik Sinust jutustab, siis sellesse on närvesäästvam mitte sekkuda. Aga ma ei usu, et naistelehe ajakirjanik kirjeldaks Sind ebasõbralikult, reeglina käiakse sedalaadi väljaannetes intervjueeritavatega kenasti. Aa, vanasti tohtis tsitaate juurde ka kirjutada:).

Tiia ütles ...

Aitäh :) Rahunesin veidi, kuid laste pärast muretsen siiski. Mina minuks, ma kogunisti saan aru pealkirjastki ning sõpradega olen sügavuti arutlenud paar päeva - aga... Öelge, palun keegi, mulle, kes seletaks lastele lahti, ja õieti seletaks... kui siiani ei ole keegi suutnud selgitada, mis on tegelikult puue, siis nüüd ka pole lootust... SOOVIKSIN VÄGA JA SÜDAMEST, ET MU KALLID LAPSED OMAS HINGEDES TEAVAD SEDA KÕIKE ja see kinni olemine on neil vastureaktsioon ja kaitsegi ellu jäämiseks, et tulla ükskord minu juurde tagasi... Minu süda usub seda.

Jah, mina olen palju kannatanud. Aa, kannatajad on olnud ka lapsed. Neilt võeti ema ära! Omas raamatus püüdsin sedagi öelda - kuid millegipärast sellele pole ametnikud mõelnud ega seda mõistnud.
Mõndagi mõnel hetkel olen kogenud, kui olen lastel külas käinud ja kui lastele on keelatud minuga suhelda... öelda, mis asju soovivad minult jne jne kuni õues jalutamiseni. Mul enda valu polegi nagu meeles, aga laste kurbus ja valu täis silmad on surmani meeles...

See kohtumine oli väga meeldiv ajakirjanikuga. Me rääkisime olevikust ja tulevikust, minimaalselt minevikust minu soovil. Suur oli aga jahmatus, kui lugesin artiklis et minevik on... Lastest tõesti ei saa ma üle ega ümber. Artikkel saadeti ja lugesin
rahulikult läbi ja tegingi olulised parandused - siit me pisikene lahkheli tuligi Naistelehega. Ma tõesti ei soovinud seda.
Jah, ma ei ole hoidnud ise ka avalikuse eest lapsi, ma süüdistan end sellepärast koguaeg... Kuid nüüd saaks kuidagi teistmoodi mureni jõuda - nt siingi on palju kirjutatuid mul texte, mida lubasin kasutada...

Exabikaasa - sorry, ma tõepoolest ei soovi tema elus sorida enam.

Ühing on paljude teiste muredele - mina ei soovi seal näidis nii palju võimalik.

LOODAME PARIMAT

Anonüümne ütles ...

Usun ka, et keegi ei tahtnud solvata. Aga jääb natuke selline mulje, et ei tahtnud eriti aru saada ka.. Ikka see, et "rääkige, kui raske teil on, ja kui paljude asjadega te hakkama ei saa...."