teisipäev, august 22, 2006

Naistelehe intervjuu

Mina soovisin intervjuud tulevikust, aga tuli hoopis minevikust. Toimus vestlus minu kodus, kus palusin lastest mitte kirjutada. Lisaks vastasin küsimustele emailiga.
Järgnev artikkel ilmus, kirjad näitavad aga, mis oleks pidanud ilmuma umbes sellisena.

ILMUS...

Ratastooli-Tiia: Minu suurim puue on minult ära võetud lapsed!

Tiia Järvpõld ehk ratastooli-Tiia ei tahtnud kunagi kuulsaks saada. «Sest kui mul poleks puuet, ei oleks ma ilmselt ka kuulus,» arvab ta ise. Tänaval tuntakse ta mõnikord ära, öeldakse tere ja minnakse oma teed. Vahel see tähelepanu hirmutab: «See on mulle suur koormus, aga ma olen harjunud. Küllap inimestele on mind vaja.»

Ratastoolis istuv Tiia (39) ei kaalu 40 kilogi ja näeb välja nagu 12aastane. Ta räägib püüdlikult ja on väga kannatlik, kui vestluspartner tema kõnest aru ei saa. Kuigi Tiia tundub esmapilgul väike ja abitu, on tema mõistus vahe ning hingeelu emotsioonidest rikas (tõendeid sellest võite leida Tiia veebipäevikust).
Tiiale meeldivad miniseelikud ja kontskingad. Välimuselt murrab ta stereotüübi, justkui peaks ratastoolis inimene jääma nähtamatuks: Tiia on veetlev ja hoolitsetud, punakad juuksed hoolikalt soengusse seatud. Ta naerab palju ja tema naerul on eriliselt soe kõla.

Valus lahusolek lastest

Tiia elab koos isaga Tartu lähedal Kaagveres korterelamu kolmandal korrusel. Ratastooli nii kõrgele tassida pole kerge, ent Tiia ütleb, et kui koos isikliku abistajaga on siiani hakkama saanud, siis saadakse ka edaspidi.
Vahel potsatab Tiia meiliboksi tänukirju inimestele, kellel ta on aidanud iseend leida. «Kuigi mina ei ole enda arvates midagi olulist teinud. Lihtsalt elanud ja jamanud sellega,» jääb Tiia tagasihoidlikuks.
Tiia kolm last on valus ja delikaatne teema. Kuid ometi on just Merili (15), Silver (14) ja Merli (11) need, kes rasketel aegadel emale energiat annavad ja kelle nimel ta pingutab.
Naiselt võeti kohtu kaudu laste kasvatusõigus ja nõnda ongi nad juba kaheksa aastat elanud Tiia eksabikaasa vanemate Kalju ning Laine juures. «Lastega on probleemid. Nad on pubekad ja kuna neile on räägitud, et ema on nii ja naa, siis nad väga ei tahagi minust praegu välja teha.»
Tiia loodab ja usub, et ükskord ta lapsed mõistavad, et ratastool ei tähenda midagi.
Oma võrgupäevikus naine pihib, et kõige raskem on olla armastust tulvil ema, kui kogu maailm tundub mõnikord vastupidist väitvat. «Ja minu süüks pannakse see üksainus patt, mis ei olegi patt – minu puuded!» kirjutab ta. «Loodan südamest, et minu lapsed mõistavad ükskord seda ja siis saan neile öelda seda, mis on aastaid ütlemata jäänud: ma tean, kui väga-väga raske on ka hea ja mõistev laps olla, kui ema istub ratastoolis, ning paljud näevad vaid ratastooli, mitte seal istuvat ema!»

Kahetseda ei maksa midagi

Tiia esimeseks tõsiseks meessuhteks oli tema eksabikaasa ja laste isa Aivar. Paar läks 1999. aastal lahku, sest vägivaldne mees peksis nii Tiiat kui lapsi. Selle eest istus Aivar ka kolm aastat vangis. Hetkel...
Raamatus «Ärge lööge mind enam!» kirjutab Tiia sellestki, milline tunnetemöll tabab puudega naist, kes soovib oma mehe silmis olla seksikas ning elada suguelu. «Uskusin ja kogesin päris mitu head aastat nauditavat seksielu. Ma ei kahetse iial, et julgesin Aivari mõistva abiga ületada väära ja arglikku eelarvamust oma seksikusest.»
Eelmisel aastal korraldasid Tiia sõbrad heategevuskampaania, mille eesmärgiks oli osta talle Tartusse korter. Raha kogunes sedavõrd vähe, et uus kodu jäigi unistuseks, kuid võimaldas siiski remontida Kaagvere kodu. Samas oli kampaania Tiiale väga raske ja ta arvab, et sõprade abita oleks ta kokku vajunud. «Mul oli väga halb tunne, sest ma ei pidanud end kampaania vääriliseks. Ma pole soovinud kuulus olla,» ohkab ta.

Füüsilised raskused...

Iga kord sügise lähenedes mõtleb Tiia kätte võtta ja lõpetada 1999. aastal pooleli jäänud koolitee: eripedagoogika stuudium Tartu ülikoolis katkes, kuna tal puudus isiklik abistaja. Tiiat pidi kõiges aitama eksabikaasa Aivar. «Selline lähedaste abisüsteem on täiesti vale. See paneb tohutud piirangud aitajale ja abivajajale ning piirab enesearengut. Tulevad tuhanded loobumised, allaandmised ja lahkhelid...» räägib Tiia ja nendib, et tema ülikoolis käimine ei takerdunud vaimsete, vaid füüsiliste raskuste taha.
Samas teatab Tiia ohates, et on juba nii vana, et elus veel midagi olulist korda saata. Sellest hoolimata on ta päevad tegemisi täis. Ta on kevadel asutatud Lõuna-Eesti erivajadustega perede ühingu esinaine. Selle mittetulundusühingu eesmärgiks on jagada erivajadustega perede rõõme ja muresid. Tiia arvates on ühiskonnas levinud mõte, justkui erivajadustega inimene ei tohikski armastada, sest ta saab kindla peale haiget. Tiia aga küsib vastu: kas tavaline noor inimene ei saa siis vahel haiget? Ta ei näe siin vahet, kas olla ratastoolis või mitte.

Emotsioonid pintslitõmmetes

Sel aastal avastas Tiia maalimise. Aga ta ei hoia pintslit sõrmede, vaid hoopis varvaste vahel!
Tiia meelitas värvimaailma tema sõber Mella, kes on ülemaailmse suu ja jalgadega maalijate assotsiatsiooni stipendiaat. «Ta rääkis juba mitu aastat, et see on võimalus hästi elada ja end teostada. Aga mina mõtlesin, et ma ei oska niikuinii ja punkt. Kartsin lõuenditki!»
Kord aga tiris sõbranna ta poodi ja pani fakti ette: Tiia kas ostab värvid või jääbki poodi. Nii jõudis naine esimese kunstiseoseni, mis ta enda suureks üllatuseks päris maali moodi välja tuli. «Nüüd tean, et värvidemaailm on hoopis rahulikum. Kui enam ei jaksa, siis mäkerdan,» muigab naine.
Tiia sõpradering on lai ja mitmekesine. Sinna kuuluvad ka isiklikud abistajad, kelleta naine oleks üsna abitu.
Isiklik abistaja ei tohi kunagi teha seda, millega Tiia ise hakkama saab. Näiteks kööginurga madalas valamus saab ta kõik ise pestud. Madalat pliiti majapidamises veel pole, kuid nälga ta samuti ei jää. Abistajat on Tiial vaja enim, et saaks ringi liikuda ja võõrastega suheldud, sest tema kõnest on algul veidi raske aru saada.
«Uskuge mind, isiklik abistaja tuleb kõigile asjaosalistele lõppkokkuvõttes palju kasulikum kui näiteks paigutada arukas puudega inimene hooldekodusse... See on teenus, milleta mina toime ei tule. Kuid samas ei tohi segi ajada: isiklik abistaja ei ole hooldaja ega põetaja, ta on minu käed ja jalad,» räägib Tiia ja lisab: «Isiklik abistaja ei ole minu pea!»
Brett Orloff

FOTO
RATASTOOLI AHELDATUD: Tiiale ei meeldi maailma kaheks jagamine: puudega ja puudeta. «Kui teha oma elust meistriteos, siis tuleb kõik unistused panna ühte maailma.»

LINLASE HINGEGA MAALAPS: Tiia elab Tartu lähedal Kaagveres, kuid isikliku abistaja saatel sõidab vähemalt paar korda nädalas bussiga linna asju ajama.


VÄLJAVÕTTED
Ühiskonnas on levinud arvamus, justkui erivajadustega inimene ei tohikski armastada, sest ta saab kindla peale haiget. Tiia aga küsib vastu: kas tavaline noor inimene ei saa siis vahel haiget?

Tiia loodab ja usub, et ükskord ta lapsed mõistavad, et ratastool ei tähenda midagi. «Ja minu süüks pannakse see üksainus patt, mis ei olegi patt – minu puuded!»

Taust 1:
Kes on Tiia?
Sündinud 23. veebruaril 1967. aastal. Teda elustati 40 minutit hapniku all. Tiia ametlikuks diagnoosiks on tserebraalne paralüüs – ajuhalvatus, mis tekitab liikumis- ja koordinatsioonihäireid.
Kooli läks Tiia 1976. aastal, keskkooli lõpetas 1987.
1986. aastal väntas Hagi Šein Eesti Telefilmis Tiia elust linateose «Ratastoolitants».
Aastatel 1989 ja 1999 õppis Tartu Ülikoolis eripedagoogikat.
1990. aastal abiellus Aivar Järvpõlluga, 1999. aastal paar lahutas mehe vägivaldsuse tõttu.
1991. aastal sündis tütar Merili, 1992. aastal poeg Silver ja 1994. aastal pesamuna Merli. Kõik lapsed tulid ilmale keisrilõikega.
2000. aastal esitas Aivari ema Laine kohtule taotluse Tiia laste eestkoste saamiseks.
2001. aastal mõistis kohus lapsed naise abikaasa vanemate hoolde, sest Tiial ei ole, vaatamata täiesti korras mõistusele, töökohta ega ka isiklikku abistajat, kes lapsi kantseldada aitaks.
2006. aasta kevadel lõi Tiia koos paari teise naisega Lõuna-Eesti Erivajadustega Perede Ühingu.

Taust 2:
Tiia võrgupäevik
Veebipäevikut kirjutab Tiia selle aasta jaanuarist. Tiia arvates on see talle väga hea väljund – sealt saavad kõik lugeda, milline ta tegelikult on. Tiia võrgupäevik asub aadressil http://ratastooli-tiia.blogspot.com

Alljärgnevalt kirjad siis.....

tere taas,
jään mõtlema, et mu jutt oli kohati hästi segane, ehk aitab täpsutus :)

GNLDĀ - 50 a vanune turuvõrgustiku firma 54 riigis, 10 a ametlikult Eestis.
Miks mina... Eelkõige iseenda proovile panek paljus. Miks ma ei võiks
ise luua endale aja jooksul töökoha, mida olen unistanud. igaõhe oma
valik on elustiil, GNLD on elustiil. Üks oluline teema on keskkond,
kuidas sƤƤstadĀ ümbritsevat maailma. Inimene ise on osakene maailmast.
Elamise jaoks vajab ta head toitu, ka igasuguseid vitamiine jne ja
liikumist ja puhkust. Isiklikult onĀ tähtis suhtlemispool. Igas töös on
tarvis suhelda. Aga siiani
on kõik töökohaad takerdunud minu erivajaduste taha -meil ei olla veel
harjutud, et näiteks kõnepuudega isik võib olla koolitaja... Just
suhtlemisoskust ja -pinget pakkub GNLD. juba see, kas suudan tööl käia
konkreetsel kellaajal, on minule omaette kogemus. Ma arvan, et see hea
tunne, mis tuleb tulemusest ehk aasta kahe... kolme pärast on siiski
vastatikkune.

Mäksa valla vallavanema nimi on Margus Pleksner, ütlen igaks juhuks.
kuigi vallas on mitmeid inimesi, kes mind isikliku abistaja teenuse
olemasoluga toetavad.

Hetkel ei oskagi midagi lisada... Õigepisut olen poliitikas, sellest me
eile ei rääkinudki.

Rõõmu,
Tiia

***

Tere ƶƶd,
saadanĀ nĆ¼Ć¼d, pisut hilinenud, kuid ootasin Mellat msn-i, et tƤpsemalt
kĆ¼sida temalt Ć¼hingu kohta, kuidĀ teda ei olnud msn-s tƤna...

> Ćœtlesid, et hakkasid maalima. Kust Sul selline mƵte pƤhe tuli, et
alustaks
> nĆ¼Ć¼d maalimisega? Siis sa rƤƤkisin, et teete Eesti jala ja suuga
maalijate
> Ć¼henduse osakonna. Kas sain Ƶieti aru? Ćœtlesid, et see tƤhendaks
Sulle
> natuke lisaraha. Kust see siis tulema hakkab vƵi mille eest tƤpsemalt?

"SĆ¼Ć¼di" on Mella! Juba mitu aastat rƤƤkis ta, etĀ see on vƵimalus
hƤsti elada ja end teostada. Ma ei mƵelnud siis tƵsiselt. MƵtlesin, et
ma ei oska niikuiniiĀ ja punkt.Ā Kartsin lƵuendeidki. Ei ƶelnud seda
kellegile. Selle aasta alguses tuletas Mella pidevalt mulle meelde, et
hakka proovima... Ok, siis mƵtlesin pƵhjuse vƤlja, mix koguaeg edasi
lĆ¼kada - raha puudub vƤrvide ostmiseks... Kuni Ć¼hel pƤeval tiris Pille
sƵbrannana Novaluxi ja pani mind fakti ette, kas ostan vƵi jƤƤngi
poodi. Siis maalisingi esimeseĀ maali. Iseenda imestuseks tuli maali moodi
vƤljagi!

Ma heal juhul hakkan igakuiselt stipi saama, KUI teen tugevat tƶƶd.
Kindlasti see raha lƤheb ennekƵige uute vƤrvide jne ostmiseks ning mu
juhendaja (kes on loodetavasti olemas, kuid ma ei sooviks veel tƤpsemalt
temast rƤƤkida, olen ka natukene umbusklik) tasutamiseks. Raha kokku
ajamine
ei olegi mitte Ć¼hegi tegevusega minu eesmƤrk. Rahal on kummaline omadus:
teda on igavesti vƤhe. Raha peab olema tƤpselt nii palju kui on vaja
millegi hea saavutamiseks. Miljon krooniĀ ei saa olla omaette eesmƤrk.
EesmƤrgid on ikka teised.
NĆ¼Ć¼d tean, et vƤrvide maailm on hoopis rahulikum maailm. Kui enam ei
jaksa, siisĀ mƤkerdan. Muidugi Ƶppida on tohutult.

Mina ei tee. Minu Ć¼lesanne oli alustada maalimist. Mella ja ta Ƶde
moodustasid Eesti Ć¼hingu, nimi segane veel naguĀ Mella mulleĀ Ć¼tles.

> Ć¼tlesid, et kunagi jƤi Sul Ć¼likool pooleli. Miks pooleli jƤi? Siis
see

ĆœhesƵnaga, ei olnud isiklikku abistajat. Siis pidi ju lƤhedane inimene,
minu
puhul oli exabikaasa (ja jƤllegi ei saa minevikust mƶƶda, sest see on
olnud minu elu ja elukogemused, milledest tegelikult saab palju
Ƶppidagi), kes pidi absoluutselt kƵikega minu abistamises hakkama saama.
Selline lƤhedaste abisĆ¼steem on tƤiesti vale. Ćœhele inimesele vƤgagi
vƤsitav. Paneb tohutuid piiranguid aitajale ja abivajale, piirab
enesearengut. Tulevad tuhandeid loobumisi ja alla andmisi, lahkhelisid...
Nii ka takerdus minul Ć¼likoolis kƤimine ainuĆ¼ksnes fĆ¼Ć¼siliste
probleemidele st mul ei olnud inimest, kes oleks mind aitanud
fĆ¼Ć¼siliselt hariduse omandamisel.

> psĆ¼hhotrauma koolitus. Kes on teised inimesed seal grupid? kes Sind
sinna > kutsus ja kust see mƵte pƤrit on?

Mu vƤga hea sƵbranna Maarja on selle psühhotrauma lƤbiteinud ja Ƶpib
edasi, tegutseb sel alal. Tema saavutus pani mind mƵtlema, miks mitte
minagi... Mul jƤid ju psĆ¼hholoogiagi (Ƶppisin veel eripedagoogikat)
Ƶpingud pooleli, siis miks mitte jƵuda samale tulemuseni teist teed
pidi. Nagu olen arusaanud, see vƵimaldab iseend areneda kƵrgele tippu.
Minu unistus on siiski olla Ć¼kskord hea nƵustaja vƵi midagi taolist.
Internetti ajastul ma ei nƤe probleemi oma kƵnepuudegagi. NƤiteks saab
suhelda msn-s, kus olen praegugi juba vahetevahel nƶ Ƥrakuulaja,
nƵuandja. Seda ka suhteliselt tihti vƵƵrastele.
Grupis on tavalised inimesed, kuid oletan, need inimesed, kes tahavad
tƶƶtada inimestega - Ƶpetajad, psĆ¼hholoogid jt. Kahjuks ma ei tea, kes
sattuvad minu gruppi. Arvan, et enamus grupiliikmeid on nƶ
erivahadusteta. Seega, mina pean taas sulamaĀ oma erivajadustega gruppi.

Sellest aastast olen miskipƤrast veel rohkem tunnistanud iseendale, et
mulle ei sobi maailma kaheksĀ jagamine - puudega ja puuedeta.Ā Kui teha
oma elust meistriteos, siis tuleb kƵik unistusteteosed panna Ć¼hte
maailma. Unistusedki vƵivad olla kohandatud, kuid selliselt kohandatud,
mis sulavad maailmaga Ć¼hte.

> Siis tahaks veel tƤpsustada, et kui palju Sul kuus on abistaja tunde?
VƵi
> Ć¼tleme nƤdalas nƤiteks?

Olen ise mƤƤranud 140 tundi kuus. Seda on loomulikult pagana vƤhe minu
elustiili juures, kuid materiaalsed vƵimalused ei vƵimalda rohkemaid
tunte.
Olen MƤksa vallale Ć¼limalt tƤnulik, et leiab minu jaoks juba 7 a
rahalisi vahendeid isikliku abistaja jaoks. Loodan ja usun, et minu ja
vallavalitsuse usaldus- ja koostƶƶsuhe jƤtkub veel pikki aastaid. Selge
on see, et isikliku abistajata ma toime ei tule -Ā see teenus peab edasi
arenema veel palju. Igas omavalitsusesĀ kui kogu Eestis. Isiklik abistaja
sobib ainult vƤga iseseisvateleĀ ja aktiivsetele erivajadustega
inimestele. Uskuge mind, isikliku abistaja vƵimaldamine (rahastamine)
tuleb lƵpp kokkuvƵttes palju kasulikum igale asjaosalisele sh ka
riigile, kui paigutada arukas ja asjalik puudega inimene nƤiteks
hooldekodusse... Mina olen ju maksumaksjana poolel teel, et aitada
omakorda teisi.

> siis rƤƤkisid mulle kampaanias, mille tulemusena taheti Sulle korter
osta.
> Kes selle kampaania taga oli? kes tuli mƵttega vƤlja? kui kaua
kampaania
> kestis? kuidas see vƤlja nƤgi st kust inimesed selle kohta nƤiteks
infot
> said? ja mia Sa arvad, oli see hea mƵte vƵi kaasnes kampaaniaga rohkem
negatiivset kui positiivset?

Eelmine aasta elasin veidi aega linnas. Tegelikult jube raske aeg oli
(kaks kodu majandada). Vist tulin toime - elama ju jƤin. KƵik oli kĆ¼ll
kƤe - jala juures - ikkagi linn. Sealt tuligi mƵte - mis oleks kui elaks
siiski linnas.Ā Korteriomanik mĆ¼Ć¼s selle korteri - ja min a otsisin
vƵimalust Ƥra osta... Kuigi praegu olen Ƶnnelik, et ei saanud osta...
Neti tuttava kaudu leidsin MTĆœ Zapakazze (nĆ¼Ć¼d seda MTĆœd enam ei ole)
ja Vallo - Andreas Halliku, kes korraldasid kampaania. Kestis 2,5 kuud.
Reklaam oli Tartu ja Tallinna bussides, ka raadiodes, internettis. Kaasa
aitasĀ Marianne Mikko.
Paralleelselt kampaaaniaga toimus minule pĆ¼hendatud luulekonkruss
Tolerants,Ā mis lƵppesid 30Ā juunil 2005. ZĆ¼riis olid tuntud
kultuuritegelased ja ka mina olin.
Raha kogunes suhteliselt vƤhe, kuid siiski palju. Uus korter jƤi
ostmata. Ć•nneks vist. Aga sain poole euroremonti teha omas kodus. NĆ¼Ć¼d
tean, et ma ikka sama naljalt kodu ei vahetaks. Sest olen maalaps ja mulle
meeldib maaelu, kuigi olen linna inimese hingega. Kodu jƤi kĆ¼ll 3
korrusele - olen siiani hakkama saanud, saan edaspidigi. JƤi
bussiliikluski - samad sƵnad, et saan hakkama. Kuid avatud kƶƶginurk on
minu jaoks peaaegu ideaalne. MƵned pisiasjad tegemata jaĀ alati saab ju
paremaks kohandada oma kodu. TƤpselt selliseks nagu ise parajasti soovid.
Ma ei julge lubada, et kunagi ei lƤhe enam mujale elama - iial ei tea,
mis vingerpĆ¼sse elu toob. Praegu olen kĆ¼ll peaaegu Ƶnnelik oma elu -
oluga.
Kampaaniaaeg oli kohutav aeg. Kui mu kƵrval ei oleks seisnud sƵbrad,
siis oleksin arvatavastio kokku vajunud. Sest mul oli vƤgagi halb tunne,
sest ma ei pidanud end kampaania ja luulekonkrusi vƤƤriliseks. Ma ei ole
soovinud kuulus olla.
Ćœht aga Ć¼tlen, teist taolist asjandust ma ei elaks enam Ć¼le. Neile,
kellel kampaaniad ees, soovitan sĆ¼damest teha kampaaniaajaks kirjalik
kokkulepe peakorraldajaga. On vƤhem asjatuid sehkeldusiĀ ja
nƤrvipingeid.


Kui on veel midagi, palun kĆ¼si.

EsmaspƤeval lƤhme uue MTĆœ-ga notari juurde, loodetavasti oleme siis
ametlikult olemas. Annan kindlasti teada, kuidas meie MTĆœ-l lƤks.

Head uskudes,
Tiia

***

Tere jƤlle
Ćœks vƤike oleline selgitus: kohus ei ole ametlikult minu lapsi Ƥra
vƵtnud. Mul oleks nagu kƵik ema Ƶigused alles, aga...kohtu protsess
lƵppes nii minu enda nƵusolekuga, et lapsed jƤƤvad vanavanemate
juurde, sest ma vƤsisin Ƥra. MƵeldes laste peale oli kohtuasi
nƤrvesƶƶv ka neile. Aga see kohtuotsus jƤi kuidagi poolikuks. Mulle
isegi ei mƤƤratud kohtumisaegu, ƶeldi, et selleks peab jƤlle uut
kohtuprotsessi algatama. Kindlasti, kui oleks kƵik nii mƵttetult edasi
lƤinud kui ta oli lƤinud, siis kohtuprotsess vƵiks kesta tƤnase
pƤevani. See on raske teema...
Veel pisiasi: ma ei kasutaks vƤljendit "ratastooli aheldatud", sest see
tekitabnegatiivset tunnet, et ma olen millegi kĆ¼lge aheldatud. Ratastool
on minu jaoks abivahend, nagu mƵnele on nƤiteks prillid. Need prillid
kui ka ratastoolid ei takista vabalt elada.
Pikemalt ma ei julge kirjutada, muidu teen sinu loost oma loo:P
Tiia
T, 15. august, 17:42, Brett Orloff kirjutas:
> Tere uuesti,
> saadan Sulle lubatud artikli.
> Sinu elu on olnud nii vƤrvikas ja sĆ¼ndmusterohke, et vƤga raske oli
> seda
> kƵike kirja panna.
> Hetkel puudub veel see eksabikaasa koht: millega ta hetkel tegeleb.
> Tahaksime selle veel lisada palun.
> Loodan vƤga, et jƤƤd artikliga rahule ja ootan Sinu vastukaja ( ajakiri
> lƤheb trĆ¼kki homme kella kahe paiku. kui midagi on valesti kirjas, siis
> palun anna mulle enne seda teada ja pĆ¼Ć¼ame Ƥra muuta).
> Brett
>

***

Tere
Lugesin loo lƤbi. JƤin enam-vƤhem rahule. Kuigi ma ei oleks soovinud
nii palju lastest juttu teha, sest ma ei ƶelnud, et nad keelasid mul
kevadel neile mƵelda ja nendest rƤƤkida. Ma ei olevat nende ema.
SellepƤrast Ć¼tlesin, et neil on pubekaiga. Aga okei, nad on nii suured
lapsed, et kui nƤevad ehk lugu, Ƥkki hakkavad ka teistmoodi mƵtlema.
Hetkel minumeelest Aivar on kodune ja mitu aastat juba elab laste juures.
Kui ma olen laste juures kƤinud, ma pean kohtuma ka Aivariga.
Mul on Ć¼ks vƤga suur soov. Loos on vƤelja jƤƤnud minu jaoks kaks
vƤga olulist algavat tegevust- GNLD ja psĆ¼hhodraama kursused, mis on
kaks suurt ja positiivset sammu minu lƤhitulevikus. PƤevikust vƵid sa
ise vaadata, mis Sulle meeldib. Ćœks hea lause, mis paljudele meeldib:
"JƤƤda iseeendaks ka lendu tƵustes".
Loodan, et lugejad ka suhtuvad loosse positiivselt ja negatiivsest ei tee
lihtsalt vƤlja. Cest moi vie!
Parimate lootustega
Tiia
NB! Kas ma olen tƵesti nii hea vƤljanƤgemisega, et vƵib 12aastaseks
pidada? :D See ei ole Ć¼ldse pahatahtlik.

***

Tere,

mƵtlesin ƶƶ otsa, ja mu hing kriibib ikka. Ma vƤga palun, muuda
kƵigepealt pealkiri Ƥra - Ratastooli-Tiia vƵib sisse jƤƤda, aga
soovin, et pealkiri oleks positiivne, tulevikkuvaatav, nt.
"Ratastooli-Tiia vaatab tulevikku". Ja lapsi ei pea Ć¼ldse puudutama,
vƤhemalt pealkirjas.

Ćœks asi on see, et minu jaoks on ohtlik jƤlle kord eksabikaasast ja
Ƥiast-Ƥmmast otseselt rƤƤkida - praegu on kƵik suhteliselt rahulik ja
turvaline, aga kui kirjutame jƤlle vƤga avalikult sellest, mis oli, siis
vƵivad sellel ettearvamatud tagajƤrjed olla. Pealegi, nagu juba ƶeldud,
olen piisavalt "avaliku arvamuse" rĆ¼nnakuid kogenud - leian, et mulle
aitab sellest. Ja minu minevikust on juba hƤsti palju kirjutatud - on
minu enda raamat ja "Vaikijate hƤƤled, lehelood... Las jƤƤb lihtsalt
see jutt, et lapsed annavad mulle jƵudu, ja mida ma nendest mƵtlen.

Minu jaoks on tƤhtis see, et tulin vahepealsest pƵrgupƵhjast vƤlja, ja
ma ei taha enam sinna tagasi vaadata, vaid edasi minna, ja teha seda
hƤsti.

TƤna hommikul jƤi silma veel 2 vƤikest lauset: isa elab minuga koos,
mitte vastupidi. Kogu majapidamine on ju minu kaelas, ja ilma minuta ei
saaks isa hakkama - kĆ¼ll aga mina temata... Aga ta on ikkagi minu isa. Ja
teine lause - olen nii vana, et ma tean tƤpselt, mida ma elult tahan.

PƤeviku aadressi asemel vƵiks olla minu kodulehe aadress, sest sealt
viib link ka pƤevikusse, ja nii on vƵimalik minu kohta kogu info kƤtte
saada.

AitƤh minu vastu huvi tundmast, ja head koostƶƶd. Loodan, et see
jƤtkub kunagi.

Helista palun, kui muudatustega variant valmis. Olen arvuti juures.

Head,

Tiia

***

Tere,

vƤga hea, et saad kƵik muud asjad sisse viia. Aga ehk on mul siis
vƵimalik ise nende kƵrgemalseisvate otsustajatega suhelda - Ƥkki saame
ikkagi pealkirja osas mƵistlikule kokkuleppele ? Ma ei ole sugugi paha
ega mƵistmatu, aga elu ise on nƤidanud, et kƵik emad jt. kaaskodanikud
ei mƵtle nii, nagu mina - ja ,meie. See, et lapsed on minult nƶ. Ƥra
vƵetud, ei ole puue, ega isegi mitte erivajadus. See on hoiakute
kĆ¼simus, mis ei puuduta ainul mind. KAASTUNNET ma enda arvates ei vaja,
MĆ•ISTMIST kĆ¼ll. Aga seda jƤƤb siin Eestimaal esialgu veel vƤheks - ma
ei pea silmas ainult ennast, vaid ka nt. hiljutist geiparaadi Tallinnas !
Hoiakute kohta veel - kui huvi tunned ja kƤtte saad, vƵid tutvuda minu
kampaaniaga seotud kommentaaridega Delfis eelmise aasta aprillist. Olen
nĆ¼Ć¼d Ƶel, aga... Ise pole nƤrvide sƤƤstmiseks neid kƵik lugenud,
aga sƵbrannad lugesid, ja pƤrast oli mina see, kes pidi neile teraapiat
tegema:P

MInu enda kogemus on see, et kui juba ƶelda, "ratastooli-Tiia", siis
teavad kƵik, kellest ja millest jutt kƤib. Jah, kahtlemata on lapsed ja
ka eksabikaasa mitmes mƵttes oluline osa minu elust, kuid minu meelest on
minu ja mu eksabikaasa elud praegu kaks tƤiesti erinevat asja. See, mida
tema teeb vƵi tegemata jƤtab, pole praegu enam minu probleem - vƵi ehk
niipalju, et ta on meie laste isa. Tema tegi oma valiku, ja mina tegin
omad, ja meid Ć¼hendavad ainult meie lapsed. Kahjuks ei suuda me omavahel
suhelda, nagu kaks normaalset lapsevanemat - SEE on tƵesti probleem. (See
jutt siin oli AINULT Sulle mƵeldud).

Ei tahtnud Sulle liiga teha, kindlasti andsid oma parima, aga ei tahaks ka
jƤrjekordne kord muljet tekitada, et istun oma kinnisideede otsas. Muide,
just praegu tuli mƵte, et liigun LƄBI MINEVIKU TULEVIKKU. Ehk sobib see
pealkirjaks ?

Lastest kirjutamise kohta oli eelnev kokkulepe olemas,
>
Loodan vƤga, et mƵistad mind.

Heade soovidega

Tiia

-----------------------------------------------------------------------------

Ehk on nüüd parem mõista...

1 kommentaar:

Eppppp ütles ...

Minul jäi artiklist hea mulje, ära muretse...