Rohkem armastust

Nii. Nüüd olen "Naistelehte" näinud, oma loo läbi lugenud, ja ma ei oska kommida. Mnu jaoks on see minevikku tagasiminek - kahjuks. Usun, et nii mõnigi ehk leiab siit rohkem positiivset, kui negatiivset... Tulime sõbrannaga praegu mõttele, et kui puudega on võimalik harjuda, siis kuidas on emana võimalik harjuda lastest eemalolekuga ? Tegemist ei ole ju ikkagi puudega - või kuidas ?

Üleüldse, kordan veel kord, et ma ei soovinud niivõrd minevikust rääkida, kui just olevikust ja tulevikust. Kui tahan edaspidi midagi väga hästi teha, nt. perede ühinguga või psühhodraamaga, siis pean kõige enne omaenda minevikuga arved ära klaarima - muidu ei võeta mind tõsiselt... Enda meelest olengi sellega hakkama saanud.

Rääkisin ju ajakirjanikule ka psühhodraamast ja GNLD-st. Aga nendest uutest võimalustest polnud sõnagi. Seda enam, et me suhtlesime ka meili teel - vastused küsimustele jäid õhku rippuma.

Jääb ikkagi mulje, et olen "ratastooli aheldatud", kuigi ma ei ole ju seda ! See oleks praegu pikk-pikk seletamine, miks ma nii ütlen. Seletan mõni teine kord, kui vajadust on.

Armastust on minu ümber rohkem, kui iial varem. Ja ma loodan, et minagi suudan jagada oma armastust teistele. Ilma armastuseta inimene ei suuda särada. Muide, peatoimetaja sissejuhatuse kohta - KELLELE armastust jagada ?

Jah, maailmas võiks rohkem armastust olla. Sellega olen nõus. Aga praegu on see kontekst kuidagi ebamäärane. Kusagil on öeldud, et tervet maailma on kergem armastada, kui teist inimest enda kõrval...

Usun, et mõlemad pooled soovisid head. Võibolla olen mina ise sellest üle kasvanud, et minust räägitakse à la - mida iganes. Olen õppinud enda eest seisma, ja võibolla siit ka väike lahkheli.

Mel Gibson on öelnud, et sai tänu filmile "Ilma näota mees" olulise kogemuse selle kohta, et pole mingit põhimõttelist vahet, kas ollakse puudega, või kuulus - tähelepanu äratatakse ikka ühtemoodi...