Hommikul põõnasin üllatavalt kaua - 10.30ni. Ma ei ole suutnud poolaastast küll enam nii kaua hommikul rahulikult magada. Ehk veel kauemgi.
Siis kohe helistas kohe mobiil. Piret palus abi ülikooli seminaritöö jaoks. Mitte see ei üllatunud mind, et ta palus abi. Vaid töö teema üllatas !!! GNLD keskonna sõbralikud pakendid, pealkiri oli/on siiski pisut teine, kuid sisu selline.
Ups!
Päris mõnus tunne puges mu sisse, et keegi läbi minu mõtleb ka keskkonnale. Iseenesest pidime lühikese aja jooksul parima paberile panema. Eks ma küsisin nõugi ning kõnelesin Piretile seda, mida olen kuulnud koolitustest... Nt et puhastusvahendite pudelid lagunevad kahe - kolme aastaga looduses. Isiklikult ei suuda seda uskuda. Kuid on olnud kaitsetajad. Võiksin proovida, aga mul puuduvad teatud hunnikud :D
Loodus on niigi rämpsune. Mõnikord on silmal paha vaaatada, mis praht on tee ääres ja metsa all või isegi Emajõevesi. Siin ei aita mõtlemine, et nagunii kõik kohad on rämpsused, milleks siis mina üksi peaksin loodust säästma. Sellise mõtlemisviisiga ei muutu elu raasugi paremaks kunagi.
Nüüd tegelen salamisi Merliga, sest tal on kolmapäeval sünnipäev :) Väike tütar saab 12 a juba!!!
Täna muideks saatsin exile, just nüüd õhtu eel, sünnipäevaks sõnumi... Millleks pidada viha surmani, kuigi valu jääb eluajaks. Omas hinges on kergem andestada, isegi siis, kui teine inimene ei mõista andestamist. Soovin või mitte, aga minul ja exil on lapsed ning kogu olnud rõõm ja mure muutsid ka mind selliseks nagu parajasti olen. Eelneva eluta oleksin tohutult paljust ilma jäänud...
Süda läheb alati soojaks, kui kuulen mõnest emast - isast, kes suudavad laste pärast rahulikult suhelda lahku minemise korralgi... Kurb, aga neid emasid - isasid on vähe.
Nüüd imestate, kuidas suudan...
Ma ei tea.
Tean, kergem on olla positiivsem. Andestatav. Armastav. Omas hinges.
See selleks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar