reede, oktoober 13, 2006

Reede 13 ehk/või "kuri tädikene"

Sain teada, et olen kuri ja ülbe tädi :D Asi imelihtne: mu töökuulutusest (kodulehel, mis põllumajandus ülikooli seinal üleval) tehti see järeldus. Ok, uurisin natu päeval mitmelt inimeselt, kas töökuulutus on tõesti negatiivse hoiakuuga, kuigi aasta ei ole öeldud. Võib - olla sellise mõtteviisiga töötahtjad pole minuga kontakti võtnud. Võttavad ühendust ikka need neiud, kes tabavad isikliku abistaja töö olemuse ära.
Liis, kellelt ka küsisin, vastas nii:

je suis nul. says:
nad ilmselt ei kujuta ette, mida see töö endast kujutab
ei, sa ei ole ülbe tädi . sa oled lihtsalt otsekohene ja seda kiputakse paraku siinmail ülbuseks pidama
ning ilmselt eeldavad paljud, et sa oled nii hädas, et oled ükskõik millise abistajaga nõus - kuid sa tahad ju midagi muud, kui mõnda tsikki ratastooli lükkama ning samal ajal telefoniga lobisema

Ja Ragne, kellega kohtusin eile ja kes tundub olevat töösisu kui minu olemuse tabanud, ütles veel, et ime, et nad ei ütle, et oled laisk, sellepärast vajadki abistajat.

Kristi, kellega kohtume järgmine reedel Tallinnas, tõdes ka, et mu tööökuulutus on väga põhjalik ja konkreetne, et sai kohe aru, mida soovin. Ja usun teda, sest raadios peab kindlasti töötama konkreetselt ja põhjalikult.
Täna helistasin niisama Kristile, et ta kuuleks mu hääle ja hääldust. Hetk hiljem tunnistas msn-s, et pelgas kohutavalt - aa probleemi ju pole ! Ta just lugenud ühest vanast leheloost, kuidas ajakirjanik kirjutas, et minust on väga raske aru saada...
Tõsi, meedia on mu olemusele teinud ikka karuteene! Mul läheb 101 aastat oma narri müüti ümberlükkaamiseks :)

Liis ega Ragne pole ka päevagi minuga isikliku abistajana veel olnud. Liis tunnistas samuti, et kardab. See on loomulik. Iga uus väljakutse on ju hirmuäratav. Igale ühele millises töös iganes :)

Tähendab, ma pole üleüldse pahane neile, kes ei saa aru isikliku abistaja töökuulutusest. See
on nende probleem. Olen tänulik Karinile, kes ütles, mis tema kursus arvab mu töökuulutusest. Küsisin Karinilt, kui palju kursusekaaslastest on uurinud mu kodukat. Karin ei teadnud. Tegin ettepaneku, et kursusega kohtuda - lihtsalt välk idee - ja rääkida "kurja tädikesena". Sellele sain aimatava vastuse : keegi pole ei taha.
Ok!
Selge pilt. Probleem ei ole töökuulutusest, vaid hoopis muus.
Järelikult sealt kursuselt ma ei leia kunagi väga head abistajat. Ei olnud ehk õige aeg või koht!!!
Siiski Põllumajandus Ülikoolist on olnud mul väga häid isiklikke abistajaid: Kamila, Annika, Leena, Aile, Kalev, Lea.... Sorry, kui kellegi unustasin ära.

Niisiis "kurja tädina" ma ei muuta isikliku abistaja töökuulutust. Ainult konkreetselt tööd lahti seletades leian parimaid isiklikke abistajaid!

3 kommentaari:

tilderlind ütles ...

Tere Kuri Tädike!

Ilmselt on Sul kulliküüned ja kihvad, rohelised juuksed ja komberdad ratastooli najal. Silmad vist nagu öökullil ja kõrvad nagu Väikesel Mukil. Ratastool on ainult ettekääne, sest sõidad tegelikult luua seljas, aeg-ajalt ka tolmuimejaga. Seljas on seitse seelikut, neist kõige pelmine veripunane ja jood ka laste verd.
Kuidas tundub, kas kirjeldasin Sind täpselt?

Anonüümne ütles ...

Ma ütlen oma arvamuse ka siia lootuses, et ehk mõni abistajakskandideerija seda juhtub lugema. Esiteks, Tiia pani üles töökuulutuse, isiklik abistaja saab palka ja selge see, et ta peab teadma oma tööülesandeid. Kui töökuulutuses nõutavad tingimused tööotsijale ei sobi, kas ta helistab firmasse ja süüdistab ettevõtet ülbuses? Teiseks, sellisel töökohal tuleb teatavad asjad panna paika just konkreetselt kohe alguses. Tiia ei otsi heategijat, vaid töötajat, see ei ole koht neile, kes tahavad hoolitsusvajadust välja elada või tunda end nn hea inimesena. Ja sellepärast ongi Tiia pannud paika reeglid - ma vajan abistajat täpselt nendes ja nendes asjades. Hiljem oleks Tiial end juba palju raskem maksma panna. Me kõik peame õppima nägema inimest, mitte tema tooli. Aru saama esmalt sellest, kui palju ta suudab ja alles sealtmaalt tulema appi. Igale inimesele peab jääma tema väärikus. Täna pole see meie riigis veel nii. Ma lugesin ühest foorumist, kuidas abistaja tõi ratastooliinimese juuksurisse ja plaanis ise minna veidikeseks ära. Juuksur jooksis abistajale järele ja paanitses: "Aga mida ma talle lõikan?" Kristi

Tiia ütles ...

tilderlind : tegelikult ma kõnnin!!! Ratastool on tõesti ettekääne :P

Kristi : aitäh, panid põhja ja pihta :)

Veel olen mõelnud täna päev otsa, et võin küll töökuulutus muuta, oleks ehk rohkem helistajaid/küsijaid, kuid isiklikuks abistajaks ei jääks rohkem inimesi, kui praegu. Tööülesanded jäävad samaks :)