teisipäev, november 07, 2006

koristajatädikene ;)

teate, mis ma pool päeva tegin ;) koristasin õige pisut ja pesin pesu. olin juba asjaajamiste saginas unustanud, mis tunne on mopsiga mööda elamist ringi lasta ning mõelda vaid tolmukorrale, mis hävib elamises.
ma polnud suhteliselt pika aega , vähemasti nädala möllanud gnld vahenditega. külas ööbides ma ei saa ju näiteks valamu ligi... ja uskumatu küll, aga mu jalanahk muutus tuunduvalt paksemaks. nüüd on jälle tunne - olles möllanud jalgupidi G1 pesuvees ja disinfectanti põrandapesuvees - et jalanahk on ime õrn . nii õrn, et sooviks kellegile pai teha :) varsti loputan kohvitopsi ldc´ga ja siis kreemitan veel - siis peaks olema ülihea olla. :)
disinfectant põrandavette sellepärast, et ta hävitavat nakkuspisikuid. kuna mina ei saa õhku pihustada, siis olgu vähemasti põrandal "sõda" pisikudele :)

äh, lootsin , et see nädal on rohkem rahulikum ja püsin kodus. aga ei. laupäeval sõidan taaskoos tallinna konverentsile "laps ohutsoonis". jälle aitab päälinnas kristi. enam ma ei pelga
midagi. kes mind tartus bussile minna ja bussist maha aitab - sellega tegelen homme.
ma ei pea ju minema, aga siiski tunnen, et iga inf on nüüd minu jaoks oluline. tegelen ju peredega. soovin saada ka pere nõustajaks ükskord.
üldse ... võib - olla tuleb aeg, kui ma ei saa kuhugile minna - on vähemasti hea mõeldagi, kus kõik olen käinud :)

täna helistasin üle pika aja katrinile tallinna. ma ei mäleta, kas olen temast kirjutanud. vist olen. katriniga tutvusime vist 86 a, kui ilmus minu esimesi kirjutusi ajakirjas "nooruses". katrin kirjutas mulle ja ainsana jäi sõbrannaks siis. tookord tuli kuus ikka 30.....40 kirja, päris kirja - kõik soovisid sõbrad olla, kuid viitsisid ühe või kaks kirja kirjutada... katriniga polnud tõesti ammu suhelnud, üle pooleaasta küll. nii hea tunne praegu, et meil on enam - vähem hästi ning me ei ole teineteist sugugi unustanud.
esimene kord pidime katriniga kohtuma kuskil kadriorus, kuid ta jäi hiljaks... ma ei kaotanud lootust, seda tegi muide mu ema... saimegi linnas juhuslikult katriniga kokku, ta tormas mu ette lõõtsutades: kas sina oled tiia... ja vabandas, et jäi hiljas... hästi armas minu meelest :)
täna tabasin iseend ütlevat ka katrinile - mul on kiire ja aega ei ole üldse. issakene, ma olen juba selline nagu peaaegu kõik ümberringi.
kuhu tormame...
isegi sõprade jaoks
ei jää enam ajaraasu...

mul tekkis küsimus: kas mu erivajadus pole aeg, mida ei ole :)

Kommentaare ei ole: