Ärgasin.
Mõtlesin, et kirjutan taaskord unistued paberilehele. Sedapuhku märkmikalendrisse. Taaskord imestasin siiralt, et unistusi ei vähene. Hoopis vastupidi - unistuste rida pikeneb ja pikeneb. Suurimast unistusest väiksema uistuseni.
Unistades mõttedes salaja omaette jääb mulje, et unelmaid on kakis - kolm. Pettepilt! Kirjutades unelmad paberile, siis tuleb neid kümnekordselt rohkem. Iga hommik unistame, mis päevgi tuleb. Alateadlikultki. Me ei unista kunagi halvast päevast... Ikka heast. Soovime just seda ja toda süüa, serllist riietus selga jne - kõik on unistused.
Varemalt ei ole ma nii mõelnud, selliselt olen mõelnud paar kuud alles - ja ma olen jahmatanud unisistustest, mida on mu sees tuhandeid, millest saavad iga päev kümneid automaatselt eesmärkideks ja täituvad.
Julgust unistada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar