reede, november 17, 2006

Soh - ongi nii va !?

Einoh, maailma inimesed üllatavad mind ikka ja alati :) Kas ongi nii, et kergem on jääda igavesti ühe rea peale pidama, kuigi teadakse, et see üks rida pole ainus rida, millel käia... Segane värk, exju :)
Tean.
Loodan, et suudan varsti selgeks iseendale teha ühe pisi keerulise asja...

Papagi üllatas mind just! Kutsus mind appi kööki. Seda juhtub harva. Ehk mõjus talle minu üleeilne karmus - ta oli taas õlutanud. Minult küsis täna taas suitsuraha... Mina olin jälle kokkupai paitükk ning andsingi . Tean, et räägin iseendalegi risti vastu - olen tuhat üks korda lubanud mitte enam anda, kui tal on alkoholi raha, kuid muu jaoks pole - ning ikka annan raha. Mõeldes, kui hirmkole on elus üksi jääda ning iseendale jalus olla. Aga täpselt nii on mu papa elu läinud. MINA küll ei sooviks enda elupäevi nii lõppetada, kui ühel päeval avastan , et olen jäänud üüksi inimkonda ja enam ei tea siis, mida üldse veel eluga peale hakata.
Tee teistele seda, mida soovid, et tehakse sinule.
Armastus.
Andestus.
Kaks märksõna. Elus.
Ja siiski, kergem on viha või endasse sulgumine , kui armastus ja avali olek... Ei mõista ikka veel, miks see nii on olnud kogu inimkonnna aja jooksul .

Internet hirmutab. Õigemini mitte net, vaid inimesed, kes seda kasutavad ja väidavad, et isuaalses maailmas on kergem sõpru sõbralistidest kustutada. Kas soovime, et me südameis on ka mingi netijuhe ja võnked või mis iganes, kuid mitte reaalne inimene...

Tuju kadus ... Papa avas õlupudeli. Olin küll seljaga papa poole, kuid kuulsin korki keeramist. Muide, papal on avalik peidukoht pudeli jaoks, mida mina tean väga hästi.
RUMAL TÜTAR OLEN ! RUMAL HEA INIMENE OLEN!
Küsisin praegu papalt: kas andsin õlule raha.?
Vaikus.
Vaikus kestab
ja minul on nutumaik suus.

Kuna kasvan suureks inimeseks,kes ei suuda pidevalt armastada ega andestada?...
Kas soovingi vastik vihkaja või endasse sulgunud olla...
Kas suudan...
Oleks kergem elada.
Lihtsalt kergem...
ja kergem end hävitadagi.
Nagu papa...

EI TAHA . :)

2 kommentaari:

Maria ütles ...

See on nii kummaline kuidas alkohoolikute lapsed oma vanemaid armastavad ja hoiavad ja neile raha annavad ise teades, et see kulub alkoholi peale. Ja samas ise salaja siiralt lootes, et seekord ta alkoholi ei osta. Kõikide pühade ja sünnipäevade ajal loodetakse, et seekord on kõik teisiti. Seekord on ta kaine. Samas tegelikult teatakse, et seda ei juhtu. Alati on mingid märgid mis reedavad, et nüüd läheb/on läinud/läks joomaks.
Aga ikka igakord sa loodad, et nüüd on teisiti ja sa arvad valesti. Kardad midagi öelda ja solvata. Ja ikka ja jälle pead sa pettuma. Alkohooliku käitumist on kergem ette arvata kui see meeldiv oleks.
Mittemidagi ei aita. Rääkimine, nutmine, sõim.. kõik on mõtetu. Palumisestki pole kasu.
Sa üritad eemale hoida kuid sellest pole kasu. Alkohoolikutest vanemate lapsed hoolitsevad oma vanemate eest kuigi vajavad ise hoolitsust.Nad varjavad ja aitavad ja hoolvad ja armastavad ja saavad iga kord meeletult haiget... Mingil hetkel soovid sa sellest pääseda, ükskõik kuidas. Valusamatel hetkedel soovid surma. Karm, aga tõsi. Järgmisel hetkel juba muretsed, et temaga mdiagi ei juhtuks. Otsid ja ootad ja helistad.
Nii hea on elada eemal ja silmaklappidega. Teed näo nagu oleks kõik korras, aga süda valutab kogu aeg. Millal tuleb SEE hetk. Kas keegi helsitab või sa sie leiad või..
Ja kui siis see kõne tuleb.. Tunned, et oled kaotanud kõige kallima inimese maailmas. Ja üks pisike milligramm sinust tunneb seda, et nii on parem kõigile. Kõik on saanud rahu mida nad nii väga ootasid. Samas rebib valu su tükkideks..

Selline on minu kogemus.

Maria ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.