reede, detsember 08, 2006

Kaugjuhtimisel täna. Mitte midagi ei saanud aru.

Ohoo, täna pidi linna minema, kuid pisikene vahe lüli ei hakkanud toimima. Sellist juhtumit pole tükk tükk aega olnud. Kuidagi kõik abistajate kätte kett on koguaeg toiminud, kuigi mõnikord hästi napilt... Praegu on ju haiguste aeg, et paljud head inimesed on lihtsalt haiged. Ja nad peavad end kindlasti ravima terveks.
Uus Mari aga oli veel pisut - pisut ebakindel, et mind trepist alla sõidutada või viia. Ka seda tuleb mul mõista. On olnud küll mitmeid abistajaid olnud, kes on tundmatus kohas peaga vette hüppanud st et on minu juhendamisel trepist ratastooliga alla - üles läinud ning väga ilusti toime tulnud. Või kui ei olda endas kindel, siis haaratud mind sülle ja virnatud tooli eraldi, mitu korda trepil jooks... Tean, et risk/vastutus on sedasi nii minul kui uuel inimesel suur. Kuid kogemustega tulevad oskused. Imetlen vahetevahel inimeste/abistajate/sõprade oskusi mõnest tõesti jubedast trepist üles - alla minna ratastooliga. Vahest mina ise "karjun", et sületeenusega on lihtsam :) Samas tean, et mõlematpidi on omamoodi raske...
Mariga aga toimetasime täna linnas kaugjuhtimise teel. Mina kodus - mobiilid - Mari linnas. Kõige olulisemad asjad said aetud :)
AMFPA tõend olemas. :))

............................................

Ups, vestlesin msn-s just Mariga. Ta loobus isikliku abistaja tööst. Mulle tundus, et ta on kindel kanditaat.
Eksisin.
Ausalt öeldes, mitte midagi ei saanud aru. Loobumispõhjusi oli mitmeid - mõnda oleks saanud nagu alati lahendada. Mõnda põhjust kuulsin esimest korda oma isikliku abistaja teenuse praktika juures. Seda, et ta ei viitsi seda tööd teha ja pealegi südameta. Hindan ausat vastust, tõesti hindan. Kuid kogu loo juurde jääb hõljuma salapärane hõng. Et Mari meelest on ta minu kõrval halb inimene. Kui noor inimene iseendast sedasi arvab, siis on midagi viltu tema hinge tasakaalus. Ei, ma ei soovi avalikult teiste hingeprobleeme arutada. Uskuge, kui eile poleks töösuhe üsna kindel olnud, ma ei kirjutaks praegu inimese nimegi, sest mul ei ole õigust võõrast kiita ega laita.
Arvan, et kui sellise jutuga minna ükskõik millise tööandja jutule, et tööotsija on oma meelest halb, satub iga tööandja hetkekski segadusesse. Hea küll, mullle öeldi pärast loobumist. Mitu päeva ja eilegi oli veel jutt, et proovib tööd aprillini... Praegu väitis Mari, et sai aru teda on vaja ainult selleks nädalavahetuseks. Et ta mõtles, et selle teeb südameta ära.... Vastu olulline jutt.... Mulle ei ole haletsusest "jah" vaja. Olen siiski pisi tööandja isiklikule abistajale.
Veel põhjuseks mu papa suitsetamine. Muide, vot see põhjus ei tulnud üleüldse üllatusena. Enamus abistajaid, isegi suitsetavad noormehedki, on öelnud kurvalt, kuidas suudad suitsuhaisus hingada, sest nendelgi jääb hing kinni siin... Kõikiga oleme sellele minust sõltumatult probleemile lahendi leidnud. Nad ei ole küll papa suitsetamise pärast vähendanud enda silmis minu väärtust.
Lõpuks ütles Mari, et probleem on temas, mitte minus.
Seda usungi.
Usun, et Mari lihtsalt sattus segadusse, mis töö endast kujutab. Või mis üleüldse erivajadus endast kujutab. Soovime või mitte, kuid kõik ei saagi ainsa hetkega kõike. Neile on lihtsalt aega vaja.
Või kartis Mari minu dokumenditega toimetamist? Meenub, et eile kõlas ta suust üksainus negatiivsem noot, kui võimalik, siis ära ütle talle oma kõikvõimalikke salanumbreid pangakaardil...
Tähendab minu meelest, ta sai edukalt hakkama alguse kohta.

Ühesõnaga, abistaja otsingud jätkuvad! Nagu alati...

Loodan südamest, et Mari ei ole solvunud minule ka lugedes ehk neid ridugi, sest kirjutasin seda siia selleks, et teised mõistaks : ükski töö ei ole ebakindlana hea ja rõõmustav ega ei anna kunagi päevagi kogu kogemust. Ühest on Maril tuline õigus: südameta ei saa tööd teha.

Loodan, et Marist saab siiski mu järjekordne noor sõber. Ta ise soovis seda. Loodan, et sõprus tuleb südamest... ja ükskord ta mõistab, et omaenda enesehinnang on elus vägagi oluline.

Ja siiski ma ei saa aru, mis juhtus temaga nii järsku...

Kommentaare ei ole: