Logisin MSN-i ja Liis saatis kohe linki
http://www.postimees.ee/061206/esileht/siseuudised/232685.php?r=
Kahjuks ma ei jõudnud teistkorda lugu ja kõiki kommentaare lugeda, sest Postimees hakkas sakkima. Lihtsalt keeldusin uskumast loetud. Soovisin veelkord lugeda. Uskumatu, kuhu oleme jõudnud või kuhu veel jõuame!!! St et puudega inimesed ärge olemas olge! Kaldteed jäävad ette pätidele - koristame kaldteed ära! Pättidel rahulikum elada!!!
Saan ju aru, et rahu kodu juures on üli oluline. Mõistan majarahva muret. Kuid ka sellesama kaldtee pere elab sealsamas majas, kus on kodurahu probleem. See pere (puudega) lapse on / peaks olema ka kannataja. Kui lapsel ratastooli kummid on õhukummid, siis on tõenäoline, et pudelikillud lõhuvad kumme. (Klaasikillud lõhuvad minu ratastoolikuumme vähemasti kord paar aastas. Viimane kord Kaarsillal poolteist kuud tagasi...)
Treppidele keelumärk "ratastool EI" - pori vähem trepikojas. (Kuna detsember, siis laupäeval küüris mu isiklik abistaja Anita treppe. Minu kord koristada trepikoda. Kui nädalas kord pesta, sellega on oldud siiani rahul.)
Hämmastav on see, et inimesed lähevad kaasa mõtlemata omaenda mõistusega! Kirjutasime alla, kuna teised kirjutasid alla - issakene, kas kirjutadakse alla niiviisi ka omaenda surmaotsusele!!!!!!?????? See on jõle popp olla massidega üksmeeles mõtlemata tagajärgedele. Olen palju vaielnud, kas uskuda negatiivset positiivseks või mitte. Mina ei ole eriti seesuguse mõtlemisega nõus. Võin nõus küll olla, kui mõtlen enne hoolikalt kõik väidetava läbi.
Mõnikord tõesti on vaja halba kogemust kogeda, et hakata paremat tahtma!!! Loodan, et kaldteede läheb nüüd suurem ehitamine lahti... või tuleb vähemasti enam tähelepanu. Mõeldes kommentaaridele on lõppkokkuvõttes lootust sellele. Miks on aga peaaegu alati negatiivset kisa enne, kui saabub positiivne tulemus???
Hea küll, kui õnnetul kaldteel ongi valed suured mõõtmed, siis ka seda oleks saanud osapooled rahumeelselt läbi arutada. Ilma allkirjadeta ja kisata. Või teistpidi, võiks koguda üle Eesti allkirju kaldteede jaoks, mis tõepoolest ei sobiks kaldteedeks. Mina tean Tartus 3 kalteed küll, mis on tegelikult ohtikud. Üht ma oma abiajatega ei kasutagi, lähme kõrval trepist... Aga need inimesed, kes ise omal jõul saaksid ratastoolis edasi liikuda...
Samas meenus kursustel kuuldu, et puudega laps on suurim risk stressile. Soovin südamest lektor ei mõelnud kursustel siiski seda mõttet niiviisi,et oli mingi sõnaväär kasutamine. Kogemata. Või mitte teadlik teema tundmine ja/või kokkupuudumine. Kuid selle kaldtee kontekstis tuleb selgelt välja, et tõepoolest puudega inimesed riskirühmana häirivad ühiskonda.
Mina olen häirinud Eestit ligi 37 aastat , sest emale öeldi, kui olin 3 aastane: andke laps ära, ta hakkab ühiskonda häirima. :D Ennustus on olnud ilusti õige :D :D :D Ma ju häirin ju ühiskonda omamoodi. Vist küll rohkem positiivselt. :D :D :D Isegi olen suutnud paljudele "sõltuvuse" anda oma päeviku lugemisega. :P ;) Jube armas lugulaul ju :) :) :)
Lõpetuseks arvan siiski, et väärtused on nihkes. Mõnikord lausa peapeal.
- - -
Magasin 12 tundi järjest. Hetkel on enestunnne hea. Eile pugesin oma Victori kaissu kell 22.15 - minu jaoks ebatavalisel vara ajal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar