Taas on möödunud päev, kus tõdesin, et mul on elus hirmsasti vedanud. Ma ei ole kogenud isegi lapsepõlve norimist ega kooli vägivalda... Tõesti ei ole. Suudan vaatamata hirmudele elada.
Vahel on mul piinlik tõdeda, et mul oli juba lapsena eestvedaja roll mänguseltskonnas. Piinlik, et minul olid juba tüdrukuna sõbrannad ja sõbrad.
Piinlik, et minu elu on olnud hoopis teistsugune kui tavaliselt puuetega inimestel.
Ja siis usun, et on saatuse kaval mäng. Hea mäng. Vajalik mäng, sest mind on oma elu kogemustega lihtsalt vaja Eestimaale. :) Ennem oli see tundmus koormus. Nüüd tunne rõõmu teiste - tuttavate ja sõprade toetamisest.
Tänagi vajas mu noor sõbranna minult kinnitust. Kinnitust tema enesele, et suudab vapper olla. See, mis me kahekesi tegime, oli niivõrd väikene asi, et argielus ei panegi tähele selles probleemi võimalikku olemasolu. Samas kunagi oli ka mulle väikesed probleemid takistuseks olemiseks/elamiseks. Nad keerlesid mul peas: appi, appi, ma ei saa ju... !!!!! Ometi ma sain. Ja nüüd on armas usku sisendada teistele :)
Kohutavalt hea tunne on usaldamisest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar