teisipäev, jaanuar 16, 2007

Selgus saabus tänaseks ja ehk pikemaks ajakski...

Teen homme linnapäeva! Diana on natuke tõbine, loodetavasti homme tunneb end paremini... Ja otsustasin, et üks tihe päev linnas on mul osttarbekam hetkel, kui iga päev mõnd poolikut asja ajada ja siis lihtsalt ülejäänust ajast mollutada linnas.
Sain vastuse CARDENS HAMBARAVI arstilt. Neil on ligipääs ratastoolidele ja on nõus ka abistama. Hästi täpne vastus oli nagu tõesti tava patsiendile. Ühesõnaga, ei ole arsti probleem, kust puudega patsient raha võtab, kui ta on valinud erakliiniku. Tähtis on hea ravi ja suhtumine, teenused arstide poolt.
Kummaline on see, et üle 63 aastased saavad hambaproteesidele soodustusi, kuid noorem erivajadustega inimene ei saa. Küllap arvavad, et nooremad ei kanna hambaproteese...
Samas vajaksin eelkõige töötasu, et lubada endale korralikud lumivalged hambaproteesid :) Mingi tavasoodustustega... :) Suur unistus!!!! Aga võimatu see ei olegi jälle...
Hea küll, vaatap mis saab CARDENS´iga, kuid esimesed sammud on astutud mul. Kaks aastat võtsin hoogu, et neid astuda. Mul on nii häbi omaenda saamatuse ja kartuse pärast!!!
Miks mina ei taha enam minna hambapolikliiniku? Sellepärast, et seal pole lifti. Kuigi olen elus pidevalt käinud. Minu jaoks on hambapolikliinik pikade trepidega ligipääsetav, aga mingil määral hakkanud valima ligipääsu. Kui saab kuhugilegi kergemalt, siis on see lihtsalt hea isiklikule abistajale. Ühiskonna ligipääsu poliitika on kohati mind hellitanud :) :P
Pealegi polikliinikus ei saaks vist palju rohkem soodustusi.
Hambad on kallid!!!
Särav naeratus on veelgi kallim!!! :) :) :)
Vahepeal toimus väike lahing papaga. Ma imestan ikka ja jällle, kuidas ta ei suuda uskuda minu võimekusesse. Nimelt, LEEPÜ saab aeg - ajalt mailile Tervise Abi OÜ-st (www.terviseabi.ee ) abivahenditest reklaame. Täna tõmbas mu pilke 3-rataga jalgratas, mida veel minuy jaoks kohendades, on täiesti mõeldav, et jalgrataga saaksin sõita. Õhinaga näitasin rata pilti papale. Mõnikord on ju soov, kellegile kohe oma rõõmusähvatus rääkida. Papa nähvas ainult: "Sa ju ei saa kätega juhtida ja jalgadega EI SAA ju!"
Mul jäi suu lahti - seda väitab minu isa!!!!!!
Muutusin kurvaks.
Igakord, kui soovin uut püüda ja räägin soovist papale, kajab temalt vastu "EI". Samas on häda, kui ma ei ütle talle sõnagi, tihtilugu vaikingi temaga. Hoides nii oma närve. Mõistan, et istudes aastaid köögiaknal nüristub mõtlemine. Ega sügaval hingepõhjas ei suuda papa leppida, et tal ei ole majas juhtiv roll, mehe roll. Tean seda. Aga on tõesti võimatu talle pakkuda juhtivat rolli.
Siis oleks mina põhjas ka tagasi.
Ma ei saa seda lubada iseendale.
Papa tervis jääb järjest kehvemaks... Minu meelest, on joonud kuu jooksul vähem... Eks see on ühelt poolt hea, aga teisalt on midagi suuresti viltu... Tajun seda. Kuid ma ei saa tteda rohkem aidata, kui pakkuda papale kodu läbi raskuste. Mina ei tea, kas ta aimabki, kui suur väärtus see on, et on vähemasti üks hing, kes temast kõigele hoolimata hoolib... MH, kui mõelda uusaastaööle, siis aimab küll...
Miks on olla positiivne pagana raske mõnel ?
Muideks, lapsena olen jalgrattaga sõitnud.
OK, töö ootab.
Kursusetöö.
GNLD.
Kes ei tööta, see ei mängi... või ei söö :D

Kommentaare ei ole: