laupäev, jaanuar 06, 2007

Tahaks lendu tõusta nagu :D

Ma ei ole end vist iialgi pärast koolituspäeva nii KERGESTI tundnud kui praegu :D :D :D Olen õnnelik, et otsustasin "Unistamise võimule" minna, läksin ja sain minna :) Kuna Maarika soovis ka minna, seega oli mu probleem abistajaga lahendatud. Maarika abistas mind siiski sõbrannana. Ja meil oli mõlemal väga hea olla ja istuda taga reas. Üle mitme aja olime kuskil (sh GNLD üritusel) koos :) Naeratus püsis kõik aeg näol, seda sundimatult.
Hoidsin materjalilehtedel põrandal jalaga järge. Atlantises toimus see mul vist esimene kordd, kuid tundsin end tõega hästi. Kõikjal ei kasuta ma veel jalgu. Kuigi jalad on ju osa minust. Uskuge, tänane päev taaskord paika tõe, et olengi sellisena õnnelik nagu olen. Vahel kipun seda ikkagi unustama... või soovin mõnes kohas oma jalgadega tegevust varjada. Ei ole seda tähele pannud mu puhul... Jajaa, teil on õiguski nii mõelda. Sest olen olnud äärmiselt avali... Aa vahetevahel olen enda suhtes tõrkes :)
Vahel on mul lihtsalt piinlik, kui jäetakse jalgade osavust vaatamaa. Ma ei teagi, miks piinlik. Ehk sellepärast, et minule on normaalne jalgadega teha ning ma ei saa kuidagi aru, mida on imestada. Oleksin imeinimene nagu. Ei ole ju. Ei suuda ollagi imeinimene. Sest olen tavaline eripäraga. See ongi piinlik. Vale piinlikkus vist.
Oleksin täna arvatavasti siiski Atlantises ise üksipäini toime tulnud :) Lihtsalt oleksin mõnes pisiasjas pidanud loobuma... Aga võib - olla hoopis oleks juhtunud see olukord nagu pere kursusel, et korraga hakkasid kõik püüdma abistada...
Võib - olla on minus nimetu rumal hirm :) et ma ei saa siiski hakkama üksipäini võõraste seltsis. Et mind peab aitama, aa kes aitaks...
Nüüd ma ei soovi sugugi öelda, et minule varsti ei olekski absoluutselt isikliku abistajat vaja. On küll. Topelt tööajaga.
Mina pean kindlam olema. Veelgi kindlam.
Muideks, pr Ave Eero on siiski teistkorda GNLD-lane ja Eesti NLP Instituudi koolitaja. Jube hästi viis koolitust läbi.
Olen väsinud.
Homme jälle.

Kommentaare ei ole: