laupäev, jaanuar 13, 2007

Tundub nagu oleks toona und näinud...

Talv tuli me õuele!!!
Tore oli hommikul aknast vaatada valget talvemuinasjutu maailma. Hing muutus kuidagi helgemaks. Kuigi Eestimaalgi kui maailmas toimuvad õudsad asjad... Valge lumi säratas ilusa ja hea. Hetk tundus kõik olevat siiras ja puhas.
Olin veel öösärgis ning juuksed magamisest sassis, kui lülitasin KUKU raadio mängima ja kohe kõlas "Ruja" laul "Suudlused läbi jäätunud akna". Mu platsakente alumistes servades oli õrn õhuke jääkirme. Meenusid mõned õnnehetked, mida ei saa ega tohigi vist unustada. Nad lihtsalt tulevad kuskilt sügavas mälusopist selgelt silme ette. Toovad naeratusi suule. Südamesse helgust, et midagigi, mille kohta öelda, et olen väga palju ELANUD. Justnimelt ELANUD. Sest oskus õnnelik olla tähendab elamist täisväärtuslikult. Pahur olla on kergem. Mitte millegiga rahul olev. Iseendagagi on supper olla vaenujalal, kui öelda, et olen õnnelik juba seepärast, et üleüldse elan. Ja mõelda, mida ei ole, kui mõelda, mis on. Negatiivsust on kergem naljakal kombel leida, kui positiivsust.
Naeratasin laulu kuulades.
On suudlusi, mis ikka ja jälle meenuvad. Ka siis, kui ei taha, et nad meenuksid. Kuid nad meenuvad. Meenumine tähendab vist seda, et nad olid õnnnelikud suudlused, kuid tavalised ja möödamines suudlused ei tule iialgi meelde. Enam pole neid olemas, kuid selliseid tavalisi suudlusi on olnud elus sadu korda rohkem kui õnnelikke.
Miks ei taheta, et möödunud õnnehetked meenuvad?
Vist sellepärast, et raske on uskuda - see siis oligi õnn. Ja veel sellepärastki, et küsida, miks kardan nüüd õnne...
On ju, iga hinna eest põikleme mõnikord õnnest kõrvale. Leiame lolle vabandusi, mispärast ei saa nüüd ja kohe enam õnnelikud olla. See on tihtilugu ju nii. Isegi siis, kui igatsus on olla õnnelik kõigele vaatamata.
Kui hingede kooskõlaviis laulab hääletult, et õnn, mis saab järjekordselt vägagi heaks meenutuseks tulevikus, on nii lähedal... ja ometigi me EI kuule seda viit. Sest pelgamine võtab võimust - särav sekund lõhub tuttava teeraja, kuhu peame maanduma jälle tagasi, kui see käesolev õnnehetk otsa saab.
Lõpeb nagunii.
Õnn ei saa kesta igavesti. Koguaeg kestev õnn ei näigi pika peale õnn. Läheb tavaliseks. Ununeb.
Õnn ja hingerõõm ei ole rahast. Asi pole absoluuutselt rahast õnne küsimuses. Raha + a´la teema on hoopis ise teema. Täna sellele ei mõelnud.
Öösel heitsin pisarad silmis magama. Üle pika aja. Ma ei saa mitte sugugi maailma tõdedest aru. Mina ei suuda ka meessugu mõista päris sageli, kui olla aus. Aasta jooksul olen püüdnud vältida igatsusteemat, kuid olen siiski naine... :)
"Hea nali" on see, et aasta tagasi naersin südamest silmist pisarad välja.
Eile oli samalugu.
Rõõm ja nukrus olid läbisegi.
12. jaanuaril.
Kas see on juhus? Või saabki olema 12. jaanuar mingi narr kuupäev...
Umbusklik ma ei ole. Eriti. Vahel küll.
Saan suurepäraselt aru, et raha natukest on vaja selleks, et õnn kinni püüda... Seda kaudselt.
Kuid mina ei mõista, kuidas õnne edasi lükkamine käib.
Ehk olen vanamoodne?!
Võib - olla.
Ei tea.
Et mis kummaline jutt seekord...
Et kas olen armunud....
Ei ole.
Veel.
Päriselt ka. Ma ei ole kunagi kergesti armunud ning praegu ammugi ei suudaks kergesti armuda.
Kuid lihtsalt... :)
Siiski on mul küsimuste küsimus: kas suudan olla tingimusteta õnnelik??? Õnnelik kui naine...
Või olen nüüdseks momendiks nii iseseisev ja nõudlik naine, et näen vaid seda , mida ei saa nimetada lihtsalt õnne eelmänguks... Miski on ikka häiriv element seal sees, mis mind hirmutab...

2 kommentaari:

Mann ütles ...

Minul oli eile sarnane elamus. Panin lõuna paiku Alo-TV käima, ja Üllar Jörberg (kelle HIRMUS fänn ma pole:)) rääkis sellest, et ta on võtnud endale põhimõtteks mitte kellestki halba rääkida - et sõna on ka TEGU. Midagi selles on. VÄGA.

Tiia ütles ...

huvitav, kommides ei luba sisse logida...

Sõna ja puudutus ja silma vaataminegi on TEGU VÄGA.

Tiia