esmaspäev, jaanuar 08, 2007

Väga kummaline õnnetuseõnnelik päev

Olen üle pika aja õnnelikult Maarja pool. Päev, eriti õhtupoolne päev, oli imelikust imelikum. Vana-Kastre bussipeatuses bussijuht küsis minu käest dokumenti. Ja siis küsis veelkord, et kas mul on ikka sügav puue, ja kas mu dokument on pikendatud... Kuigi see kehtib märtsikuuni. Võttis ikka lõpuks bussi peale, kuigi pakkusin piletiraha ka. Raha ei tahtnudki, aga ei uskunud ka, et mul on sügav puue.

Tahaksin väga teada, mis pagana bussiinfo see on, kes ei tea, mis kell buss kuhugi väljub ? Täna oli minu teada teine kord, kus ei osatud Kaagvere kohta öelda. Nimelt Diana pidi tulema 14.30 bussiga, aga kuna ta ei ole veel bussiaegadega harjunud, ja mina ei tulnud selle peale, öelda talle, et bussiakna sildi pealt ei loe Kaagveret välja, siis läks ta küsima, aga EI saanud vastust. Ja jäi maha. Hea oli, et isa ära tõi.

Linnas avastasime, et ratastooli seljatugi laguneb ära. Juba Kaagvere tee peal oli imelik tunne. Sellist ratastooliriket pole mul seni olnud:P "Atlantises" kandsid 2 noort kelnerit (2 kena noormeest;)) kahevahel ratastooli koos minuga üles - nagu filmis "Vana daami külaskäik:P. Ja pärast alla ka. Mul on väga suur küsimuste küsimus - millal ikkagi "Atlantis" endale lifti ehitab ? Mitte, et mul noormeeste vastu midagi oleks, aga-aga-aga...

Homme lähen Dianaga SOS-ratastooliga parandusse. Vaatame, mis saab - kas jõuan elusalt kohale:P Ja kui ei jõua, siis ELAME VEEL:) Nagu selles loos, kus karm isa ütles pojale, kes küsis luba tiigi peale uisutama minna, et "aga KUI UPPUNUD PEAST KOJU TULED, SIIS LÖÖN MAHA":P

Aitähh Kadrile, kes hädaolukorras küüti pakkus ja Maarja poole sõidutas:)

Täna jätan mõne hea asja enda teada ka, aga ma sain väga naerda:)

Kommentaare ei ole: