Ma tänan veelkord teid kõiki, sõbrad, kes jagasid sel sünnipäevanädalal minule häid soove! Ja usun, et teie, kes ei saanudki mulle midagi öelda või peole tulla, mõtlesid siiski ehk hetkekski mulle...
Sel nädalal, eriti 23. veebuaril olen kuulnud tuhandeid soove ja seda, et kuidas te mind vajate :) Uskuge, vajan teid sama palju ja pisut rohkemgi, kui te mind ehk. Või ma ei tea ka... Ma ei ole oma eeskujuga muud teinud, kui elanud nii hästi kui oskan - kas hästi või halvasti, kes teaks :)
Uskumatult tore ja ilus oli mu 40 sünnipäev. Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei julgenud uskuda ega unistadagi, et mul võib üks sünnipäev nii kena sõprade seltsis olla. Jaanuaris kirjutasin lihtsalt märkmiku: unistan tõelisest tiiatibu sünnaläbust ja pabistasin, et sellest ei tule küll midagi välja. Esiteks, Waides pidamine tundus mulle hullumeelne mõte - mina ja motell... Kuid teie kõiki toetusel tegin/tegime tõelise korralikku läbu!
AITÄH :)
Mäletate viktoriini viimast küsimust...? See oli: mida tahab Tiia kohe ja praegu? Te kõik pakkusite väga õigeid asju, kuid ma võtsin oma soovi vastuses ühesõnaga kokku: õnnelik olla. Ja uskuge, ma olengi õnnelik praegu ja edaspidigi. Sest õnn on igal sammul. Vaja vaid süda lahti hoida õnne nägemiseks. Silmad võivad petta. Usun, et nii kaua, kui te, sõbrad, tuttavad ja muidu head inimesed olete olemas, suudan ikka õnnelik olla ka kõige raskemas olukorraski :)
Võin öelda, et kuigi igatsen midagi, mis mul ei saa võib-olla kunagi olema, on mul palju rohkem olemas...
Riputan kodukale veel mõniaeg sünna pilte.
Homme hakkab arginädal, mitu asja tuleb mul taas lahendada.
Nüüd aga vanaemale kirja kirjutama. Vanaema saatis mulle sünnipäevaks oma luulekogu "Ikka jääb midagi pooleli". Vanaemal Stellal Noodel on õigus... Ikka jääb midagi pooleli...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar