teisipäev, aprill 17, 2007

Mesimumm ehk kui hea on olla

Päeval oli aknad endast mõistetavalt valla. Oli ju suhteliselt erakordne palav 17. aprill.
Mesimumm lendas tuppa. Tõeliseltt suur mesilane.
Kardan mesilasi. Samas oli hästi armas kevadine tunne. TALVEKÜLMUS ja PIMEDUS on möödas. Ja ma ei mäleta nagu, et varematel aastatel oleksin 17. aprillil toas taga ajanud exinud mesimummu. :) Jube hea, et meil pole veel mesilinnud kadunud nagu olevat Ameerikas.! See uudis üks päev raadios ajas taas ihukarvad püsti - uskumatu kuhu inimkond jõuab "tarkusega" - isegi mesilased kaovad jäljetult. Arvatavasti mingi väetise tõttu. Vähemasti mina sain nii aru.
Mesilane on pisi olevus maamunal. Kuid kui palju temast siiski sõltub...
Olen jälle üle mitme aja kodupaikne. Mitte just, et oleksin kodunt ära olnud teab kui kaua, kuid täpselt nii kaua, et suutsin taas jällekordselt koduigatsust tundma hakata. Eile õhtul lihtsalt mõnulesin kodus. Viskasin kõik probleemid peast hetkeks välja ja lihtsalt olin KODUS.
Mult on viimasel aastatel üsna sagedasti küsitud nagu muuseas, kas soovid ikka koju minna - linnas on (näiliselt) kergem abistada mind. Mina aga nõnna EI arva. Esiteks, olen kellegi juures ööömajal ja seda hüve ei saa ometigi lõpmatult kasutada. Teiseks, MUL ON ILUS JA HUBANE KODU. Miks pagana pärast ma peaksin elama kellegil jalus... OK, see on imearmas, et mul sõpru, kes leiavad minule voodi vajadusel ikka ja jälle. Aga mul on oma kodu ja oma elu. Ja see et on pisut raskem kodu ja linna vahet liikuda - sorry see on küll meie sotsiaalsüsteemi ja transpordisisteemi süü, mitte minu jonnikene.
Ma pole mitte sugugi halvas tujus.
See jutt ei käi kellegi pihta.
Aastatega olen mõistnud, et päris võimatu olla kõikide meele järgi just omaenda elukohaga. :) Oleks narr kolida iga kuu x kohta... Selliseid jutte, et miks sa ei ela mu lähedal, siis ei tekiks küsimus aitamises, olen kuulnud naeratades palju. Tekkiks ka siis küsimusi ja probleeme, sest igalühel on oma privaatsus ka olemas. Ja vahel on vahemaa hoopis parem, kui lähedal olek.
Isiklik abistaja käib ju tööl. See töö ei saa tulla talle pidevalt koju. Kuigi võib vahel.
Isikliku abistaja töö on minu juures. Seega ka minu kodus.
Hoopis ideaalsem oleks see, kui mul oleks pakkuda abistajale omas kodus puhkenurk.
Täna mõistsin, et erivajadustega inimene peab lootma endasse ja uskuma endasse. Ei saa uskuda teiste lähedaste lähedal oleku surmani. Olen seda alati öelnud. Tihti ei olda minuga nõus, sest puudega inimene vajab abi. Vajab abi. Kuid mitte eluaeg vanemate poolsest abi ega hoooldust. Mis siis saab, kui ühel hetkel satub vanem nt insuldiga haigla, kuid see erivajadustega inimesel polegi lubatud oma elu luua... Mis saab selliset erivajadustega inimesest siis? Hooldekodu... Kõige lihtsam ja odavam lahendus riigile, kuid... erivajadustega inimesele endale... Ma ei väita, et kõik puudega inimesed saaksid hooldekoduta hakkama. Paljud siiski. Kui neid juba lapsena tulevikus ettevalmistada...
Taaskord tõdesin täna - minul on kõigele vaatamata lihtsalt vedanud. Olgugi, et sotsiaalsüsteem pole veel kõrgtasemel. Kuid, kas kunagi olekski... Vaevalt. Sest alati puudub miski ja see on heagi - elu areneb ju edasi. Paigale jäämine - ideaalsus käes, et mis nüüd edasi - tähendaks lõppu.

5 kommentaari:

Unknown ütles ...

Mul ei ole su kojuviimise vastu midagi, kui on Allan ja auto. Aga kui mapean üksi õhtuhämaras bussiga koju sõitlema ning sind päeval bussi ja bussist maha tarima, siis tekib kerge paanika.

No kujuta näiteks ette olukorda, et olen su bussi ära tõstnud, lähen ratastoolile järgi ja bussijuht laseb jalga - mida paganat ma teen siis :D?

Tiia ütles ...

Kallis Liis,

ma ei mõelnud sind ega kedagi konkreetselt. Seesugune arvamus on tõepoolest kestnud 5...6 aastat. Alguses tegi nalja, siis olen ka ära proovinudki, üürisin Tartus korteri, millest tuli välja kampaania - aga siiski oli vahel väikene probleem, miks elan vales linnaosas... Nokk lahti - saba kinni :D Seega, ka linnas elamine ei lahendaks 100 %-lt probleeemi , MIDA TEGELIKULT EI OLEGI.

Olen kogenud tuhandeid olukordi - ma ei peagi enam midagi ette kujutama! On olnud olukordi, kus tõepoolest bussijuht sõidabki minema - ja mina ja terve bussi täis rahvas karjub, et stopp... Mul pole ratastool maha jäänud, kuid mu tuttaval jäi küll ja mitte sugugi bussis, vaid invatakso ette poest tulles - lihtsalt ununes niisugune pisiasi nagu ratastool :D

Alati saab abi paluda.
Rahu säilitada.

Olen ka bussismitmel korral lennanud, kusjuures siis oli mul ükskord isegi abistaja noormees Rainer.

Ei saa ma paanika minna - muidu jääbki elu elamata. :)
Liis, kui tekib liiklusohtlik olukord, kas sa loobud nt autost või juhist ;):)

Jah, mõistan, mõistan suurepäraselt, et minuga ja mu ratastooliga ON raskemk ja keerulisem. Kuid on olemas lapsevankrid ja ema - üks bussijuht väitis, et bussis on lapsevankergi keelatud. (Kuulsin oma kõrvaga seda, kui ütles noorele emale.) NO, MIDA ASJA?

Probleem on, et bussiliiklus kehv ja ei ole piisavalt madalaid busse.

Tiia ütles ...

ja veel...

Palun südamest, et kui mõnikord kirjutan välja mõned kitsad kohad omas elus, ärge süüditage otsekohe iseend - see pole nii mõeldud ega pahatahtlik :) Uskuge mind.

Mõistan sind, Liis, ka mina pelgan pimedust :) Arvatavasti mina üksi ei käiks öösel üldse väljas - ei bussiga ega bussita :) Ja ometigi, ei saaks kõiki argitoimetusi teha päevavalges :) :P

Maarja ütles ...

No ma EI ole väga kindel, et hooldekoduvariant see kõige ODAVAM - rahalises mõttes...

Liis ütles ...

Kullake, ei tundnud ennast üldse puudutatuna, seletasin oma vaatenurga asjale :)

Aga üldiselt, kuna tegemist on siiski TÖÖGA, siis kui tööandja soovib, et ma ta koju viiksin ja see mu kohustus on, siis ma seda ka teen. Sisemiselt võin põdeda kui palju tahes - töösuhteid see ei puuduta.