Hakkan tegelema taas pereteraapia kursusetööga. Õigemini küsisin, millega ma lõppude lõpuks tööga täiega mööda panin, et rõhutati minu füüsiliste puuete takistust nõustamisel. See oleks pidanud kursuse alguses selge olema koolitusfirmal, et nende arvamus on see, et võrdväärse nõustamist ei ole ka näiteks mul teha ning üleüldse pole minul kursuselt midagi otsida. Sedasi oleks mõlemapoolne tunne parem olnud. Vähemasti miskit sellist. Püüdleme ju avatud ja võrdsete võimaluste ühiskonna poole. St minu meelest ka seda, et kõigile võrdne võimalus kursustel käia kas või iseeenda rõõmsamaks arenguks.
Miks rikkad ja ilusad võivad õppida jätkuvalt, aga pisut vähem rikkad ja ilusad alati ei tohi?...
Tõsi, märtsis ei tegelenud üldse õnnetu kursusetööga, sest pühendasin end hetkeks muule, mis mul õnnestuski vist suurepäraselt. Võib - olla on seegi väike möödalaisk, kuid arvestades kursuse alguses öeldud, et lõputööd võib teha aastate pärastki, seega loodan, et see kehtib ikka minule ka. Seda enam, et mul tuleb töö parandada ja täiendada vaid ehk...
Loodan, see kuu selgusele jõuda, kui lootusetu ma siiski olen! Kuid üht loodan väga, et mina pole lootusetu üksnes puude pärast....
Hommikul kõlas "Üks miljoneist". Minuni jõudis kohale arusaa, et mina ise olen üks miljonist, kelle eest mängu panna kõik :) Et vähemasti mitte olla iseendale lootusetu :)
Häid palmipuude pühigi!
Vaasis on mul pajuurvadki. Mamma tõi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar