Päeval oli tagatoa ateljees maalimislaager. :D Piretil tuli väljakannatamatu maalimistuju :D ning ta arvas, et koos on lõbusam värvidega mäkerdada. Meil on ammune plaan kuhugile loodusesse maalima minna - kuid kuna plaan/unistus teoks saab, kes seda teab :)
Mulle tavaliselt ei meeldinud, kui keegi jägis mind kõrvalt, kui kirjutan või joonistan. Eriti nooremana oli see hull, hakkasin tõmblema ja miskit ei tulnud välja. Too oli too aeg, kus toonitada, et puudega inimene on eriline... Mul polnud vähimat soovi olla eriline. Soovisin olla mina ise... Alateadlikult keelati seda...
Ma kartsin isegi, kuidas hakkan juhendaja juures olekul maalima... Üks kes juhendaja ka ei oleks, hakkab silmad pärani vahtima mu jalgu, mitte lõuendit...
Ma ei öelnud Piretile, kui tähtis oli mulle tema kentsakas mõte tulla minu juurde oma joonistamissoovi rahuldama :) Vist kadus viimane tõrke kirjutada/maalida kellegi kõrval teistmoodi. Teadsin, et tobedale kartusele on vaja veel pisikest lükket, et see narr eelarvamus minust kaoks...
Meil oli vahva nokitseda! Kumbki omaette.
Papa pildistas meid. Papale oli fotograafia noorena hobi. Minust tegi ta sadu pilte... Panin täna tähele, kuidas ta vaatas ja näppis Pireti fotokat. Ja ühel hetkel julges Piretilt küsida, mis moodi meid pildistada :) Harilikult on ta "oh, ei, mis te nüüd..." Tegelikult tean küll, et papa soviks pilte teha...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar