Mängin - ei mängi - mängi... küllap ikka mängin

Hommikul ärkades mõtlesin: nõnna, ma ei mängi enam. Olin õnnetu. Kõik mu küünekleepsud olid küüntelt maas. Ma ei saa aru praegugi, milles viga oli/on. Panime Erikaga kleepsud uuesti ja lakkisime järjekorsdselt küüned üle, ka varbaküüntele panime. Mu loogika ütles, et varbaküüntel peaks siiski püsima, sest nad ei käi mul nii väga millegi vastu... Aga EI. Kujutage,l võtsin rahakotti vaid ning parema jala küünelt tuli kleeps ära. Lihtsalt. Mõnel sõrmeküünel on uuski kleeps lahti juba...
Ma ei saa aru.
Või on see teema, et ära osta odavaid asju... Küüntekleepsustest tean minimaalselt. Asi hakkas huvitama. Ma süvenen nüüd asjasse. Või on siiski õigem minna küünetehniku juurde?
Mitte ei usu, et minu küüned oleks nii teistmoodi, et neile kaunistuskleepsud ei jääks püsima. Tõsi, need kleepsud olid mu küüntele suured, kuigi ostin imepisikesed...
Küünelakk ju püsib.
Ja mis siis, kui kunstküüned... :) :P ;)
Ok, jätan küüned hetkel rahule.

Täna oli siiski päev, kui tajusin MÄNGIN eluga positiivselt läbi raskuste aina edasi. Mängu nimi on jätkuvalt PEIDUS. Rõõm ja õnn on kuskil kavalas kohas peidus. Aeg - ajalt üllatab mind hüüdes: näed sa, olen sulle nii lähedal, aga sina ei usu ikka, et olen olemas :D
Bussis, Luunja sillal, sain sms-i.
Mul oli pagana raske rõõmusädemeid varjada. Tundsin, et mu silmadesse tuli poole sekundiga sära, selline soe lootuse särahelk, mida tavaliselt mu silmis ei ole.
Miks on rasked kõik emotsioonid? :) Raske kui rõõmutu olek on... Raske kui rõõm on, kui seda ei saa välja elada... Oleksin soovinud üle bussi karjuda: jess... :) Et suutsin siiski oma rõõmu -jagamissoovi siiski jagada rõõmuks. Sms polnud pikk. Oli väga konkreetne. Minule tähendas ometi palju - palju. Ei usu, et sõnumis oli ainult viisakussõnum. Ma ei tee aga ennelikke suuri roosasid järeldusi, kuid usun, et kõik pole üldse nii tuhmunud kui vahel arvan olevat.
Aega, mis on möödas ei saa muidugi iialgi tagasi mõelda ega ümber teha. See on reaalsus.
Aega, mis on tulemas, võib veel mõndagi juhtuda ja saab teha. Seegi on reaalsus.
Ajahetk, mis oli, oli rõõmu täis loodetavasti meile mõlemale. See on reaalsus.
See hetk kaalus üles nukruse, et ma ei saanud olla tähtsa kooli lõpu hetkel tütre juures... Tegelikult mõtetes olen temaga koguaeg... Ja võib - olla on see rohkemgi, kindlasti roihkem, kui olen suutnud talle anda füüsiliselt...