kolmapäev, september 19, 2007

See meeletu maailm

Papa räägib nüüd õhtu otsa linnas käimise muljeid. Väikese lapse kombel! Saan ju aru, et talle, kellele on olnud aastaid köögiaken ja maja esine kogu maailm, on Tartu argipäevas olemine suursündmus. :)

Nüüd mõtlen endamisi, et mul on hirmsasti elus vedanud :) Oleksin võinud praegugi blogi kirjutamise asemel kuskil hooldekodu sängis pikutada ning mitte keegi ei paneks seda pahaks. Vähemasti mitte selliselt nagu mina praegusel hetkel sooviksin . Kui natukenegi süngust ette kujutada...
See kõik on olnud minust sammu kaugusel.
Lapsena. Õnneks ema mõtles arstidest teistviisi.
Noore läbipõlenud naisena. Õnneks Krista pani mind mõtlema, kas tahan viia oma hauale lilleõit, kui hooldekodu jään...
Seda ma ei soovinud.
See hirmutas mind.
Hirmutas see mõte, et kaotan iseend.
Kui Lyga esimest korda pärast draamat linnas käisin - oojaa, see oli hoopis meeletu maailm. Minu maailm oli muutunud kitsaks ja rutiinseks. Ma ei olnud umbes täpselt 8...10 kuud oma silmadega hindu näinud... (Ega ma enne sedagi väga palju iseseisvalt vabadust ei olnud tundnud, kuid see oli ikkagi absluutselt teine aeg...) Ma ei osanud kauplustes enam käituda. Ühispanga Küütri tänava kontoris olin saamatu, kahtlesin, kas mulle on ikka oma kontot vaja... Ütlesin isegi Lyle: "Lähme ära, mul pole kontot vaja..." See oli elu esimene päris isiklik pangaarve :) , ja nüüd tuleb selle samale kontole stipendiumgi :) See kahtlev olek oli vaid seitse aastat tagasi... Ly julgustas. Toetas. Andis nõu.

Mul vedanud meeletus maailmas. Vist tänu iseendale ja kindlasti sõpradele.

Kuulades nüüd papat paneb muigama, kui võõras oli talle tänane migratsiooniametis asjaajamine... Samas naeratan nukrat, kuidas olen võidelnud endale kätte kõik selle, mis mul on - eelkõige enesekindluse toime tulla meeletus maailmas :)

Mul on jaksu. Palju jaksu.
Papa on ammu elamisele alla andnud. Kurb.

Kui mina peaksin vanana elamisest loobuma, siis ... sooviksin lihtsalt surra. Mitte kuskil hädisena suremist ootama...

2 kommentaari:

Maria ütles ...

Tiia!! Sa oled jätkuvalt mu suur eeskuju. Kui ving ja virin maailma pihta peale tuleb siis mõtlen sulle.
Mõtlen sellele kui tubli ja elurõõmus sa oled. Ja kui uskumatult iseseisev.

Tiia ütles ...

:) tead, arvan ise, et see iseseisvus saab kunagi mulle saatuslikkuks :):P;)
aa, mu rõõm, kui olen suutnud sära edasi anda...