Kommisin just Maarja tänast kirjutist. Kommentaari kirjutasin, et ühiskond areneb meiega kaasa, mitte vastupidi...
Mõtlemata pikemalt.
Automaatselt.
Siis plahvatasin endamisi kõva häälega naerma.
Ja nii ongi ju!!!
Mitte, et tahaksin olla ühiskonna tervendaja. EI!
Juhtusin täna nägema "Puutepunkti". (Teadlikult ei vaata seda saadet kunagi. Ei ole nagu minu lemmik, kuigi ühtki halba sõna ma ka ei ütle "Puutepunkti" kohta. Vahel on väga hea saade.) Räägiti puudega lastest seoses küll alkoholismiga. Jättes nüüd alko teema kõrvale, siis õnneks kõlab nüüd arstide suustki, et lapski väärib parimat ja eriti emad vajavad tuge... Dr Talvik rääkis ka.
Ja mul tuli järjekordselt meelde, et ta oli öelnud mu emale: laps hakkab häirima ühiskonda, mitte ainult naabreid, andke laps ära.
Mina olin 3 aastane.
Oli sügav Veneaeg.
Siin ma nüüd olen HÄIRIV ÜHISKONNA TEGUR :D :D :D :P :P :P
Nüüd jäin mõtlema,
KUI
kõik emad oleksid omad vigased ja häirivad lapsed omal ajal kuskile lastekodu andnud,
KAS
siis tänapäeval arstid ja sotsiaaltöötajad ja kes iganes räägiks tänapäeval, et puudega lapsed ja üleüldse puudega inimesed väärivad ka parimat...
2 kommentaari:
Emadele tuleb au anda - nemad olid ju need, kes oma laste eest võitlema asusid, ja teevad seda siiani. Ilma selliste emadeta poleks ühiskond saanud nii palju muutuda. Nüüd juba jah on neid eestvõitlejaid ja kaasamõtlejaid hulgem.
Nõus!
Loodan vaid, et emad ja ka ikka mõned isadki tunnevad oma südames uhkust oma täiskasvanute laste ISESEISVUSEST :) Kuigi mõistan suurepäraselt, et laps jääb alati emadele lapseks :)
Ja vastupidi: ema jääb lapsele emaks. Olgu, mis on... Vahel on neid emasid mitu olnud ühel lapsel. Nagu minul on olnud...
Seega, ma usun, et ei tohiks unustada kedagi lähedast inimest, kes andsid puudega lapsele parima :)
Postita kommentaar