pühapäev, november 25, 2007

KURB... ja mäletus...

Kadrid unustasid meile tulla rõõmu tooma...
Papa ootas kadrisid päris hoolega. Vaatas tund aknast, kuidas lapsed jooksid kadrit ning oli igati valmis neid järgmisel hetkel vastu võtma. Lõpuks muutus kurvameelseks, kui laste rõõmus naer õues ja koridoris vaibus.

Päris nukker oli papat vaadata. Ta vajab lastelt sära. Ta tegelikult hoiab lapsi. Omamoodi küll, aga siiski.

Minagi olen tritsuna mardi või kadrit jooksmast käinud. Ei mäleta enam kumba. Igatahes mina istusin papa kukil ja mul oli üle pea pikk hommikumantel, nii,et mu nina paistis aind välja - ülipikk inimene tuli välja. Mäletan, et naabripoiss hakkas kartmisest nutma, kuid ei mäleta, kas komme saime...

Kommentaare ei ole: