:)

Käisin vanal sõbral sünnipäeval.

Koju sõitsin kahekohalises autos. Laura autos. Nii väikeses autos ei ole ennem kunagi sõitnudki. Kartsime, et ei mahu... Mind üllatab ikka ja jälle see tõsi asi, et mina mahun igasse masina ära koos oma ratastooliga :) Mul pole veel ette juhtunud masinat, kuhu ma ei pääseks. Ma ei eputa. Mul on tõsiselt hea meel sellest. :)
Laura polnud mu uue näoga kodus veel käinud. Ta on mu üks esimestest isiklikest abistajatest. Suhtleme siiani sõbrannadena. Kui hea on sära silmades neil inimestel, kes hoolivad teineteisest ja kes tunnevad siiralt rõõmu üksteise saavutustest.
Omal ajal pani just Laura mind oma välimuse eest teistmoodi hoolitsema. Ta lihtsalt lükkas ümber minu eelarvamuse, et puudega naisele ei olegi ettenähtud jalgu raseerida... Laura keeldus minemast suvepäeval minuga välja, kui mul on miniseelik ja karvased sääred...
Vot, selline tore naiselik mäletus aasta lõppu. :)

Homme teeme kampaga midagi enneolematut :)

Kõikidele

KAUNIST AASTAVAHETUST!!!

Täh teile, kes olete olnud minuga ja vastu võtnud minult seda, mis on olnud teile anda - minu mõtteid ennekõike.!

Nüüd hakkab mul kiire. Nagu iga aasta lõpp on nüüdki kõik mu plaanid segi... ;) :P See on aasta lõpule omane.

Midagi siin ei klapi

Nüüd tean papa kaudu, et alt naine läks lihtsalt hulluks... Mind rabab see, et on jäetud nagu seletusega rahule. JA SIISKI minul tekkisid kohe kümneid küsimused, milledele ma arvatavasti ei saa kunagi vastuseid...
Inimene ei lähe üle öö lihtsalt hulluks... Hull on tavapäraselt lihtsalt väga laia mõistega, seda esiteks. See selleks. Psüühika häireteks peavad olema eelnevad põhjused.
Kui mörgel käis 3 ... 4 ööpäeva vahelduva eduga ning alt ei kostnud minuni vaid naise hääl, siis mis ikkagi tegelikult all korteris toimus??? Ja mida siis mees ootas nii kaua... et naisele arstiabi ei kutsunud kohe...
Issand jumal, tahaksin niiii väga uskuda, et kujutan vaid kolle ette.
Kuid mu enda kogemused ja veidi psühholoogilised teadmised ei anna minu hingele rahu. Ka minu puhul oleks võinud kõik sedapidi lõpeta, et olengi lihtsalt hull ja abi poleks palunud exmees... Tänasel aasta lõppu eelsel pidulikumal ajal on karm meenutada olnud koledaid aegu, aga...
Muidugi ma ei võiks ehk nina kõikjale toppida, aga niisugused probleemid ei suuda mind ükskõikseks.

Eile pärast "Klassi" näidati prantsuse komöödiat, milles oli kohutavalt palju vägivalda. Selle üle pidi naerma - komöödia ju. Mina suutsin mõelda: midagi ei klapi... Ühel hetkel mõtleme, et peksmine on päh - päh ning teisel hetkel itsitame, et peksmine on ihhii...

Veel sellest aastast...

Ma ei tea, kas olen siin kirjutanud, et suhtlen juba nii mõni hea aasta oma hea senstiivi Toomasega. Annab ka mulle tuge ja palju muud, mida on hingele vaja, et olla tasakaalus. Põhimõtteliselt on ta nagu psühholoog, kes ka oskab endasse uskuma panna.

Mäletan, esimene kord tema juures käies olin nii katki kui katki. Nüüd eile talle helistades, soovides head uut aastat, olid mu näitajad head, isegi mina ise ütleksin, et väga head. Siin kohal ei taha kirjutada, millised näitajad. Seda kõike näitab mu säramine. :)
Horoskoope usun vähe. Unenägusid isegi rohkem. Ennustusi ma ei salli - mis mõttega peaksin teadma , mis ajal suren :P
Ühesõnaga, Toomas tõdeb ka järjepidevalt ja alati: kõik algab iseendast ja see sobib mulle suurepäraselt. Juba oma mõte teeb head või halba iseendale - oleneb kuidas mõelda...

Selle aasta horoskoopi ma eriti ei ole teadnud. Lihtsalt ei süvenenud sellesse õigel hetkel. Ei tahtnud. Ka nüüd uue aasta horoskoop ei huvita mind. Miks pean teadma, mis raskused ees on... See teadmine rööviks mult kogu energia ette ära. Ja kui ei ole jõudu ega energiat muredele vastu seista, ongi esimene raskus olemas .
Seda pole ju vaja.
Tuleb see, mis tulema peab! Ja palju oleneb iseendast...

363 päeva + 2 veel

Veel 2 päeva ja ongi taas ring täis.
Mul ei olegi lõppu tunnet. On edasimineku tunne. Sellel 2007. aastal sain turvatunde, et peaaegu mitte midagi pole lootusetu, tuleb vaid natukene uskuda päris võimatut näivat ja natunatukene riskida.
Hea aasta oli!
Ma loodan, et parim aasta on veel ees. Sest alati saab paremini minna ja teha.

Mis siis on olnud, mida meenutada ja millest edasi minna:

Suurim saavutus on Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmsesse Ühingu stipendiaadiks pääsemine.Ma tõsimeeli ei uskunud seda. Võisin küll maalida enne, kui soomlased ühingust käisid mul külas, kuid mulle endale tundus, et ma ei oska üldse miskit värvidega veel teha. Suur oli rõõm, kui mais Ly helistas mulle ja ütles, et mind on võetud stipendiaadiks. Mul läksid põlved nõrgaks - istudeski on see võimalik - ja karjusin rõõmust JEEEESSSSS....
Jaanuaris küllap näete mu uut maali, mis on teise kõrgema tasemega...
Teine suurim saavutus on EI ja JAH koolitused. Koostöö Kaupoga. See projekti koostöö Kaupoga on mulle kohutavalt palju andnud. Eneseusku. See, mida kirjutas Kaupo paar päeva tagasi mulle, jääb mulle aastateks meelde ja tuletan ikka meelde, kui hakkab kaduma eneseusk ja kui kõik näeb mõttetu...
LEEPÜga möllamine on mulle õpetanud raamatupidamistki. Seda ka tänu Janale. Võin küll raamatupidamist, kuid raamatupidajaks ma ei hakka - ei ole minu ala.
Sain teistele anda endast tohutult. See on tähtsam , kui endasse saamine :)
40. sünnipäev - väga ilus.
Tagatoa remont.
Mul on hea tõdeda, et aasta tõi mulle mitmeid uusi ja noori isiklikke abistajaid. Ma ei sooviks kedagi esile tõsta, sest kõik nad on armsad ja head. Erika, Ragne, Helena, Jäppe, Luise...
Väga hea rõõm oli, kui Silver lisas mind MSN-i. Ega me tihti ja pikalt ei ole suhtlenud, kuid poiss käitub nii nagu peab selles vanuses. Hea meel on lastest... Kuigi mure ka on, suuremgi kui rõõm. Ei saa ju rõõmustada, kui mina kui ema ei tea, kuidas lastel tegelikult läheb. Usun, et mu lapsed elus saavad hakkama.
Tõdesin, et minus on naiselik nõrkus siiski alles. Oli moment, kus ma endamisi ei soovinud seda. Naiselikku nõrkuseta näis kergem. Näita tugevamana ja ligipäästmatuna, kalgina... Aga ei. Nüüd olen iseendale selgeks mõtelnud, et tundedki on vaja. Kas või salajasi, kuid siiraid...
Olen ju NAINE ainult, kes igatseb tõelist armastust!
Olen ise igatsusegiga.
Maksud said makstud. Läbi raskustega küll. Napilt. Raha on imelik leiutis maailmas - seda ei jätku kunagi piisavalt :P
Iga päev on olnud rõõmu ja muret.

Just praegu vist lahenes alumiste naabrite probleem, mis kestis siiani vahelduva eduga. Väga kurb. On ju aasta kaunim aeg. Kiirabi ja politsei olid kutsutud siia. Arvatavasti naabrite poolt. Siinkohal ma ei hakka kommenteerima, sest ei ole aru saanud, mis toimus... Igatahes üks naine viidi vist hullumaja - papa vaatas aknast... KOHUTAV.

KLASS = ELU

Vaatasin "KLASSI". Lõppude lõpuks nägin filmi ära. Ja arutelugi pärast filmi pani sügavalt mõtlema...
Tahaks nii palju öelda, KUID...


Märgake hoolivjulgelt üksteist ! Küllap siis on viimaks ka igasugust vägivalda vähem ja väärtushinnangud maasilmas loksuvad tasapisi taas rohkem paika...

Arvud ... Ratastool räbal...

Pea uugab... Aruandest... Arvud keerlevad silmis...

Piret hea inimene ei pannudki täna mitte ühegi ratastoolirattaga plehku :D Nagu Diana ... Ja ma ei olegi ratast veel tagasi saanud - nüüd läheb küll kuri karja. Nii ei saa - ooii, kui lahke ikka olen !!! Teine oleks ammu politseile läinud...
Piret viis mu ratastooli ITAKi parandusesse. Seal öeldi, tool on loks... Nohjah, tool on ka tuhandeid kilomeetreid sõitnud - mis seal imestada. Vahetati ajutiseks teise ratastooli vastu. Seega mul on hetke uus võõras ratastool, mis on iseenesest mugav nagu tugitool, kuid jah... ratta küljes käe jaoks rattad segavad - mu elamine mitte nende järgi kujundatud... ja igasse bussi ka nii laialt ei mahu.
OK, mu tool on juba remonditud ja võib ära tuua . Helistati mulle. :)

Aitäh, Piret!

Niikaua, kui ratastoolita olin, istusin diivanil ja kirjutasin aruannet. Ülepika aja kirjutasin diivanil istudes... MÕNSA. Vanasti sai nii kõik koolitööd tehtud...

Jaan Kross... See aasta on viinud mitmeid häid mehi...

Riidekapp mu hingepeegel lilleaias

Avastasin avameelse tunnistamisega, et mu hing on siiski päris tõsiselt sassis. :) Seda tõestab mu riidekapp, mis ei ole minulikult korras. Ise olen sellele mõnikord mõelnud. Alateadlikult. Kui üldse saab möödaminnes mõelda. Endale märkamatult mõelda.
Piret olles täna mu pool ütles naerdes: "Riidekapp on su hingepeegel!"
Jumala õige väide!!!
Hädakene on selles, et ma ei suuda hetkel riidekapi korda teha. Üleüldse kõik koristamine on mõttetu - praegu tundub nii. Ei, mul pole prügimägesid kodus. Seda luksus ma iseendale ei luba. :D Tundub aga põrandapesul ei ole lõppu... Olen see nädal 3 x köögipõrandat pestnud näiteks ja ikka ei ole puhas... Suitsutuhk jne paari tunni pärast jällegi põrandal... Lihtsalt ohkama paneb. See ei ole tolmust, mis koguneb nädalaga hiigel hunnikuna peeglilauale - see on kuidagi normaalsem.
Täna said mu lillepotid dšussi all käia ja hoolitsevat hoolt. Pireti abiga. Kevadel tuleb mitmed taimed ümber istutada. Suurematesse potidesse. Hästi kummaline on tõdeda, et ka taimed vist on tulnud mu rahulolematust hinges. On longus kuidagi. Olen tähele pannud, et mu lilledele mõjub minu meeleolu tõsimeeli.

Ega midagi.
Pean end käsile võtma. Nukra tuju eemale ajama. Minu nukrus hakkab mu kodule mõjuma :) Mis on kodu? Mina ise :)

Alumistel naabritel on õnneks rahulik.

Aa hommikul oli flirdis hea seik! Ma ei jõua mehi ära imestada! Lugesin oma sõbra jõulutervituse maailma teiselt poolt läbi, siis sain kellegilt privaatteade: "Tule armukeseks"
UPS !!!
Naljatades püüdsin meest natu kasvatada. Endalikult. Sain teada, et kutil on pohmakas ema pool pidu panemisest. Soovitasin sooja piima juua. See ei aita, aitab hea sex. Ega midagi, küsisin, kus naine on. Ta oli aus , ise ütles, et on ausalt abielus. Naine on tööl. Aga armukest leida on raske. Mina uskugu, et ta tahab armukest kauaks. Lollitasin vastu, vahel on hea lollitada, et kui kaua on kaua :D
Siis olin juba kallikene ja kullakene. :P
Nagu uni käis peale, et TAHAB mind - et olen ilus inimene. (Noojaa, seda ma ju olengi geniaalselt!!!) Tahab helistada ning kuulda mu ilusat sexikat häält. (Ahaa, sexika häälega võin olla valitud inimestele. Mitte igaühele.)
Mul viskas üle.
Soovitasin oma kodukat piiluda. Tean, et see soovitus niisugustele meestele kõige paremini.
Kolme - nelja minuti pärast tuli taas teade: "Ei taha enam."
Oi, mul oli lõbus!
Loodan, et minu koduka nägemine mõjus 40 a mehele pohmaka ravina :P

Olen õelus ise :D
Aga mis sa sellistega muud teed...

Armsaim kink :)

Riputati viimased JAH koolituse pildid üles.

Selline nägu mul oligi, kui nägin õnnekildu Erikalt.
Siin ongi MINU õnnekild.
Loodan, et nüüd tuleb hästi palju õnnekilde mul uuel aastal.

Veel koolituse pilte http://www.album.ee/inv/spEdKH . Kõik pildid on hetkedest, mis ei unune.

AITÄH kõikidele, kes te jõuluajal mulle häid soove soovisid! Te armastus ja hoolimine on parim kink :)

Oh, naabrivalve ?!

Minu all naabritel on just praegu vist peresõda. Kõike järgi otsustades, mida kuulen, on probleem tõsine. Üle pika aja on meie suhteliselt vaikses trepikojas lärm, karjumine, nutmine, lõhkumise - kukkumise hääled... Jube. Õudukas. Mul praegu kananahk ihul. Omad jamad meenusid...
Vot, nüüd küll oleks soovinud joosta alla või vähemasti abi järele..., et MIS TOIMUB... Saatsin sõbrannale sõnumi - pole vastanud. Usun, et magab. Oli kesköö ikka. Peretülide parim aeg :( Õnneks sain esimest korda turvatunde ka MSN-is, teine sõbranna lubas politsei helistada, kui kisa - kära ei lõpe. MSN on tõesti üks abi variant, kui mul on abi vaja.
Vihastasin ka oma akende peale - ei näe otse alla... Igatahes mingi auto tuli, inimesedki ... ja läksid. Mis järel oli all haudvaikus... ja siis taas nutmine ja röökimine... Hetkel vaikus. Ehk siiski keegi kutsus abi või...
Loodan seda!
Ja siiski...

Vahvlitort

Kokasin natu. Ajasin mõtted teistele lainele :) Õnnestuski. Hetkekski. Ega kodus küll erilisi tordi materjali polnud. Kasutasin jääke. Kunagi ostsin tagavaraks suuri vahvleid. Tulemus on väga maitsev ei - millegist. Vahel on hea lihtsalt niisama miskit söödavat teha. Ilma tühja kõhuta :D Tulge kõik torti sööma! :)
Uuel aastal pean kohe ostma ikkagi väikese pliita ära. Enam ei saa edasi lükata. Ja kööginurga kuidagi veidi - veidi ümber tõstma, et mahuks teine, väike madal pliit põrandale. Veel vajan köögikombaini. Köögikombainile olen samuti mõelnud ikka mõnda aega juba.
Meisterdasin torti. Poole silmaga vaatasin Jõulutunnelit. Mul on hea meel, et Eesti inimene on täna nii lahke olnud. Irooniata. Ma soovin väga, et see lahkus pole ainult hetkeline. Jõuluajaline. On seda palju tahetud? Minu meelest mitte. Imetore on kinkida igale uuele elule enda poolt armastust... See ühendabki kõiki :)

Vaikne hommik

Magasin mõnusasti hommikul kaua - kaua.
Nüüd lihtsalt olen.
Joon kohvi.
Küünlad põlevad.
Mõtlen, mida teha... Kas peabki iga hetk midagi kasulikku tegema... Ka niisama oleksemine on aeg - ajalt vajalik :)

Ongi jõuluöö

Vaikne ja ilus :)
Meenus eelmine jõuluöö, kui olin lohutajaks sõbrale MSN-s, keda enam ei ole... Aasta tagasi tundis ta üksindust... Vestlesime armastusest umbes neljani hommikuni...
Nüüd praegu olen rääkinud ja mõtelnud hästi palju armastusest. Armastusele mõtlen ju iga päev. Jõuluööl on see kuidagi erilisem.
Jeessus...
Kaitseinglid...
Midagi ülevat, mis tundub müstika, kuid milledesse siiski usun.
Võib - olla on jõululapse sündimise tähistamist vaja selleks, et enda sisse näha. Rohkem, kui tavaliselt.
Helistasin mõnele sõbrannale. Soovisin Jõule. Küsisin, kuidas tuju... Oh, sain vastuseks: väsinud olen... Tõesti häältes kõlas tuimus.
Kuhu inimesed nii jõuavad? Kas nad suudavad iseenda sisse piiluda? Iseenda eest ei saa ometi ära joosta...
Söök... Kas see ongi kõige - kõige - kõige...??? Mul polnud salateid...
Mul on mamma kõva südamest tulnud kalli - kalli möödunust jõululaupäevast.
Mul on telefonikõned.
Mul küünlaleegid...
Pisimad asjad, kuid need vist teevadki jõuludest jõulud. Mis jäävad kauaks meelde. Igast jõuluööst on tegelikult midagi meeles, kui mälu pingutada. Hapukapsa ja verivorsti maitsed on niikuinii meeles ja keelel. Need ei saagi kuidagi ununeda, sest korduvad jõululaual aastast aastasse. Ka piparkookide lõhn ja maitse.
Kingitused ununevad sageli... Oleme ausad.
Armastus ei unune. Vähemasti ei tohiks ununeda. Armastus võib kurvalt mööduda - kuid selle/tolle hetke tunne jääb. Armastus oli - on - jääb... Armastust, seda imelist õrna tunnet ei taheta mäletada. Mõtlen siinkohal hästi laialt armastusest.

Kas olla kurb, et taas ma ei saanud minna kiriku või surnuaedasse? Olen minna soovinud iga aasta... Vähemasti need aastad, kui olen olnud ainult iseendaga... Jälle käimata... Küllap ükskord saan minna ka... Mõttes mõtlesin vanaemadegile...

Jõulunukrus :)

Tiia ei nutta :) Pisarad kippuvad vägisi silmi... Ma võiksin küll naeratada, et kõik on nii nagu peab... nagu iga aasta jõululaupäevaõhtul... Mõnes mõttes ongi nii nagu alati, mõnes mõttes ei ole...

Tore hetk oli, kui naabrimees palus papal jõuluvana koputus mängida ja tõi kinkikotti veerand tunniks me esiku... Papa muutus elevaks - et kui saaks mängida päris jõuluvana. Küsis minult vatti ja punast hommikumantlit. Mõlemad mul olemas. Kuid ma ei andnud. Sest täna ei oleks ta suutnud lastele jõuluvana mängida. Omamoodi kurb tõdeda seda. Jõuluvanat mängida... on kihvt ju.
Olin vist 6-ne, kui papa oli jõuluvana. Tundsin ta abielusõrmusest ära - jõuluvanal minu papa sõrmus - hetkega sain aru, et päris jõuluvana ei tule kunagi laste juurde :D
Aga täna oleks olnud jõuluvanaks liiga purjus ja tervis on ka väga kehv.
Koputuse tegi vägeva pannes kinkikoti naabriukse taha. Ise ütles, et nii polegi ta jõuluvana mänginud. :) Ega vist tõesti.
Miski eriline rõõm papale ka :)

Tegelikult sain päeval natu papaga rahulikult rääkida. Ta lihtsalt ütles, et joob sellepärast, et nii on tal parem olla.
Usun seda.
Sest papa on sealmaal, kus oleks ohtlikki kaineks saata.
Papa suutis isegi minuga koos süüa teha. Kuigi on õnnetu, et ahjuliha jäi kõvaks. Minu meelest oli liha vähe ahjus. Vaielda on mõttetu. Küllap saab poolpehme lihaga homme veel miskit teha... Pole hullu! Muretsema paneb mind hoopis see, et papa ise ei söönud taas eriti mitte midagi. Räägib küll, et sööb... Kas varsti pean teda söötma hakkama? Sellega saaksin hakkama... Lapsi olen söötnud küll ja küll...
Küsisin, miks ta ei pane uut pluusi selga. Vastus oli: "See pluus on mu matuse jaoks..." Einoh, suutsin naeratada. Ütlesin, et kinkisin pluusi pühade ja pidude jaoks... Siis hakkas, et peab end enne puhtaks pesema...
Ega ma ei mäleta küll jõululaupäeva, kui ta pole pesemas käinud. Kõigele vaatamata on papa olnud üsna puhtuse armastaja...
Silmadki on täna papal kuidagi tühjad nukrad...

Ei, tõsiselt kuidagi hirmus - hirmus kahju, kui inimene ei ole suutnud elus tasakaalu endas leida...
Võin olla pahane ja mis iganes, kuid siiski hirmus kurb. Ja kui veel mõelda, et niisugune inimene on su oma isa - siis on see veel kurvem.
Tean inimesi, kes ükskõikselt ütlevad, et las lähedane joob - mul ei ole külma ega sooja. Kas ikka on sedasi? Või on enda kaitse? Mida ei ole minus olemas - seda polegi olemas... Aga kõik need kodutud... Usun, et kõikidel neil on kuskil keegigi olemas...
Usun sedagi, et papa tegelikult teab enda sees, kuidas tal on tütrega vedanud... Oleme ausad, mina olen suutnud teda välja kannatada sellisena nagu ta on, kuigi ma pole suutnud teda aidata. Ta ise ei ole soovinud end aidata. Ja vägisi ei saa kedagi aidata.

Natuke koristasin. Hea on olla puhtas toas.

Olen saanud kümneid jõulusoove. Üks armsam kui teine. :) Lõpp kokkuvõttes kõik nad armsad :) Pidin mobiilis sõnumeid kustutama, et uued sõnumid võiksid ehk veel tulla. Kui palju on minu ümber häid inimesi :) Kuidagimoodi ei saa ma öelda, et olen siin maailmas üleliigne või üksinda. Vahetevahel kaeblen küll seda, kuid see pole tõsi :) See rohkem moe pärast. Üksildane ma ei ole. Tihti ainult üksinda :)
On hetki, kus tahangi üksinda olla.
On hetki, kus ma ei taha mitte üksinda olla.
Olen saatnud isegi kümneid jõulusoove. Esimesed läksid lastele... Loodan, et nad said kätte :)

Minu ümber on tohutult ARMASTUST.
Võin vist olla siiski õnnelik... Tegelikult ma ju olengi õnnelik. Kõigele vaatamata...

Jõululaupäevahommik

Jõin hommikukohvi.
Küünlad põlesid.
Akna taga langes laia lund. Viis - seitse minutit.

Tõeline jõulutunne oli ja tuli.

Soovin kõikidele rõõmsat jõuluõhtut. Püüdke kinni pisimgi ime ja hoidke aastaid see meeles :)

ALUSTA ISEENDAST

Käisin Kuussalus. Teabepäeval ehk lõpuüritusel (ma ei saanudki aru, kuidas üritust lõpuks õieti nimetati, kuid see selleks) "Täisväärtuslik pere- ja seksuaalelu puuetega meestel". Ausalt öeldes, mul jäi veidi kummaline mulje. Võiksin küll väita, et oli hea ja põnev üritust, kuid... Kõige vähem räägiti projekti küsimustikku analüüsist, mida mina ootasin kõige rohkem. Lubati küll kokkuvõte panna internetti, nimelt naiste ühingu lehele http://www.epnu.ee/ , aagaaaaaaa just enne lubadust kõneles Olev Poolamets uutest suhtlusviisidest, nimelt internetist, mis siiski ei asenda reaalset elu. Ta võib mõnedele sobida, kuid millega kaasneb ikkagi lugematul arvul küsimusprobleeme, mida veel ei osata aimatagi.
Mina isiklikult arvan, et net mugavdab inimesed lihtsalt ära, et nad ei viitsigi enam seinte vahelt üleüldse välja minnagi - kogu elu toas. Ka rasedaks võib jääda arvuti taga meheta... või siis veebikaamera abil seksida...
Päh!!!
See on minu arvamus. Vähemasti füüsilist lähedust ei saa iial veebikaameras ega MSN-is või kus iganes protaalis. Ütlen ausalt, et suhtlen palju - kuid jah silmast silma suhtlemine ning kallide vahetu tegemine on hoopis siiram, puhtam... hoopis teine asi...
Hea oli kuulata, et arstid ei imestavat, kui puudega naine soovib last. Seda tahaksin küll ise näha! Kui palju JUBEDUSI olen sel aastalgi kuulnud justnimelt puudega naiste rasedustest - SORRY, kas peame uskuma, et kõik on ideaali lähedal, kui... Dr Poolamets isegi tõdes, et arengu ruumi on lõpmatult. Kuid teadus ja tehnika teevad imesid.
Jällegi meenus suvine günekoloog... Noo issand jumal, millest veel räägita! Hea küll, ma ei läinud ta juurde, et ehk olen rase - aga kui oleksin... Loomulikult arste on igasugusi.
Ja kui last saada on nii imelihtne, siis tuli mul kohe enda sisse küsimus - kuna sotsiaalpoliitika jõuab arstiteadusele järele, et sündinud last ja vanemaid toetada...
Istusin kohvilauas ja mõtlesin, miks ei mõelda laiemalt nagu viimaks soovitas Ain Klaassen. Kohe teeme kõik kättesaadavaks ja hakkamegi sexima ! Sorry, mina küll ei abiellunud omal ajal sexi pärast ainult ja kui keegi seda väidab - siis tema probleem.
Mihkel Aitsam kommis, et tegelikult see küsitlus näitas, mida ei ole seksuaalsuses tehtud, vaid hoopis psühholoogilises abis. Mina olen onu Mihkliga sajaga päri.
Inimesed on lihtsalt oma puudes nii kinni - et mina tahaksin appi karjuda. Mitte midagi ei saa teha - puue takistab! Hakkame nüüd mõtlema: tööd ei leia, kodunt välja ei saa, seksimisega ei tule toime, last ei taha, sest deprekas ei ole lapsele hea eeskuju...
Taevast tule appi!
Ise ju loome depreka iseendale - ei saa, ei leia, ei tule toime jne jne jne . Negatiivsusele aplaus!!!
See EI lähe mitte.
See EI lähe ka mitte, kui loome kõikidele tugiabi. Ka neile, kes ei tahagi end ise aidata ega teisiti elada. Loome ERInõustamiskeskuse.
Tehke mulle kord selgeks, mis on ERIELU ! Tõsiselt, kui me läheme ühest äärmusest teise, siis on midagi väga uperpallina viltu.
Selle asemel, et tunda omas füüsilises kehas hästi, keskendume, mida mul ei ole... Ainult näidake mulle üks inimene, kes oleks enda kehaga ülivõrdses rahul! Arvan, et sellist inimest me ei laia. Miks sunnime end mõtlema puudele, kui mingist asjast, mille taha pugeda või mis on justkui hüve?
Ain Klaassen ütles kõvasti mõte, mis minus on olnud pidevalt: kas tahame ise, et keegi teine elab meie eest meie elu... Tugiisik peresse - vahel on tõesti vaja, kuid täna ma ei saanud aru, milleks oleks vaja tugiisikut enamus peredele... Mu mõistus sai siin kohal otsa! Päris tõsiselt. Kujutasin ette peret, kus oleks isiklik abistaja + lapsehoidja + tugiisik - KUHU MINA NAISENA VEEL MAHUN PERRE, kusjuures vastutus jääks minule. No kuulge - kuhu jääks MINU PRIVAATSUS? Pere privaatsus? Kolm inimest veel lisaks abikaasale ja lapsele... Kas see oleks ikka täisväärtuslik pere?
Olen kindel, et mina isiklikult peale isikliku abistaja ei tahaks oma koju mitte ühtki teist teenust. Vähemasti seni, kuni mul on mõistus.
Veel ma ei saa nõus olla, et kõik peavadki minema psühholoogi juurde. Absurdne seegi. On veel sadu teisi lahendusi. Mind ajas muigama, kui psühholoog - nõustaja Marika Lahe ja tegevusterapeut Ain Klaassen vaidlesid hetkeks, kelle juurde abivajaja ikkagi minema - no halloo, kas esmalt pole see inimese enda otsus ning siis hea, väga hea koostöö, et inimene saaks proffi abi. Äkki oleks hoopis kedagi meeskonda veel vaja. Nt sotsiaaltöötajat.
Ei, mulle meeldis ka Marika Lahe. Kes julges tõdeda, et inimese ja puudega inimese vahel pole vahet. Kõikidel probleemid... Nii ongi see ometigi.
Minu praegused sexküsimused ei olegi suuremalt tingitud puudest, vaid hingearmidest... Ma ei ole üldse kindel, et kui kõnniksin, küll ma siis alles sexisin... Sorry! Minagi ajasin üks vahel oma puude kraesse... kuigi teadsin sügavas endas, et nii see ei ole päriselt... Tean, kui raskelt see tuleb psühholoogiga rääkimisele... Minulgi, kes ma olen avameelne.

Kõik on iseendas.
Kodus lähedased saavad iseenda algusele kaasa aidata.

Meie LEEPÜ 2 infoleht

http://www.leepu.ee/docs/leht_2.pdf

Aa meie 2 infoleht ka lõppude lõpuks. Leht ilmus 2,5 nädalat tagasi juba :) Nii et ei ole üldsegi värske lehekene, kuid siiski soovitan lugeda intervjuud Kaupoga :)

See peab olema siis... pühadetunne...

Ma ei soovinud selliseid jõule :)

Papaga on väga hullusti :( Ta on jäänud väga - väga kehvaks. Püüdsin küll iseend petta, et mul on mõnus jõulu eelne meeleolu. Pettus jääb pettuseks. Olin paar päeva linnas - ei tahtnudki kodus olla. Samas soovisin nii - nii väga kodus olla, mis armsasti jõuluehtes. Oma kodus.
Aga ma ei soovinud näha, kuidas papa end hävitab.
Täna jõudis mulle lõpuks kohale, et pean sellega leppima, sest see on paratamatus. Tagasipöördumatu.
Eriti see nädal ei ole papa suutnud mitte midagi teha. Isegi kaks hoolt, mille eest kandis ta siiski hoolt - söögitegemine ja lillede kaitsmine, on tal unustuses. Kardan, et ta pole ise ka eriti söönud juba mõned nädalad. (Mina olen :) ) Papa suudab vaevu kõndida köögiakna - voodi - wc vahet. Veel suudab suitsetada ja õlut juua ning sekka joob kohvi ja sööb mingit valuravimit.
Eks ole hea kompott!
Tegelikult kohutav :( :( :(
Ja papa kamandab nüüd minu isiklikke abistajaid. Lihtsalt nii ongi. Ei, mina teeks tegemata tööd ära - ma ju näen tegemata töid, kuid tuppa astudes tahaksin vähemasti õueriided ära võtta ning siis järgemööda tegema hakata. See kõik on harjumatu, et toodud kapsade - kaalide kotid on mööda esikut laiali, sealiha vedeleb kuskil niisama külmikus, mitte külmkambris... Selle kõike eest lubasin hoolitseda papal, sest köök ja söök olid ainsad hooled papal.
Ma ei toppinud nina nähtavalt kööki. Salamisi küll, et papa ei paneks tähele. Umbes nagu väikesel lapsel järelvalve :) Süüa tegema me kahekesi pole kunagi kahjuks mahtunud... Kuigi vahetevahel olen nii tahtnud ise süüa teha ja ka kahekesi koos...
Nüüd olen tõsiselt jahmatanud.
Aimasin seda hetke ette. Kuid mitte selliselt... Vaid kuidagi teisiti... Alkoholita... Tean, et nii ei saa öelda, aga ajahetk on kurvalt raske.
Otsin täna papale jõulukinkigi. Seppälas pluuse. Ta räägib juba mitmendat kuud teistele, et tooge pluuse kaltsupoest, üks ja ainus, viimane pluuse elus. Minult ei olnud palunud... Mõtlesin, et kingin... Korraks oli papal säde silmis. Aga...
Ma ei ole kindel, et papa kõigest aru saabki...

Pluuse müüja oli armas. Nägi vist mu näost, et kingituseks läheb pluus - tegi ilusa paki.

Ratastoolikumm täiesti tühi. Rattakummid oskavad ikka aega valida tühjaks minna. Homme sõidan Kuussallu. Õnneks buss tuleb hommikul ukse ette - ehk saan tühja kummiga hakkama. Aga 3 pika päeva kodus jõuluajal tühja ratakummiga - oo õudus.


Huvitav küll, mis nüüd järgmine pauk on ?

Aasta on olnud hästi hea, ja nüüd mis lahti on...

:)

Jõuluvalgust kõigile !

Geniaalne masendus

Hea, et täna ei ole ma kodus, muidu tuleks siia mingi halamine. Terve see nädal on tegelikult suht jama olnud, kuigi näiliselt on kõik hästi. Täna avastasin, et jõulud on peast kadunud. Kuhu - ei tea. Tore on see, et olen juba näinud jõulusoove neilt inimestelt, kellelt tõepoolest ei oleks osanud neid oodata:) See on imetore:)

Massaaž masinate abil

Massaaž masinate abil. Ja kõik. Ja enamuse inimolevusi, keda võiks kasvõi meesteks nimetada, võibki ära unustada:)

Ei - ma ei ole hulluks läinud. Täna käisin ParkLandi massaažistuudiot testimas. Ma ei olnud päris-päris mitu aastat massaaži saanud, ka õlgadele mitte. Võin öelda, et mul on hetkel üsna hea enesetunne. Ja arvatavasti käin seal veel. OK, kulutan oma raha, selle asemel et minna kuhugi rehaplaani tegema või täitma. Aga ma saan täpselt nii palju kordi käia, kui ise tahan. Natuke kummaline oli küll igasugu veidrusi kogeda inimkäte asemel, aga küllap sellega harjub. Istusin tooli peal ja padi mudis selga:) Ja mõtlesin, et täpselt nagu ulmefilmis:) Utoopia saab reaalseks eluks. Ja siis mõned unistavad, et mehed võiks neile massaaži teha. Nohh, mina ei tea:P Mehed võivad öelda, et nemad ei oska, nemad ei saa, nemad ei taha, nemad on väsinud, et tehtagu hoopis neile. Nende naistele ma ütlen küll, et ilma meesteta on elu hoopis lihtsam - mingu hoopis massaažistuudiosse ja küll padjad teevad ära - isegi voodis:P

Ei ole vastu karjumist ega vingumist - mina naeratasin omaette ja nautisin imeliseks naiseks olemist:)

No JA SIIS ?:P

Käisin Tartu ja Tartumaa SDE jõulupeol Tartu Raekojas. Ei saa ütlemata jätta, et vahel tuleb hale hämmastus peale. Inimesed on abivalmid, aga OSKAMATUD... Nagu ükskord juba kirjutasin - et Tartu Raekojas on liftiga nii ja naa lood, ühesõnaga, et polegi teist. Täna hakkasime Jäppega arutama, et keda appi kutsuda. Juba helistasime. Siis tuli seltskond vanemaid prouasid ja härrasid. Härrad hakkasid 3-4-kesi mind üles tirima, küsimata, kuidas ja mismoodi. Saime Raekotta sisse, aga siis hakkas üks vanem proua üliaktiivseks. Käskis mind teistpidi keerata - kujutage mind ette TEISTPIDI ! - et jalad ees trepist üles. Nii olevat kiirem ja lihtsam. Jäppe lõi ta kes-teab-kuhu minema. Mina olin 4-5 inimese vahel sõna otseses mõttes surmahirmus. Õnneks suutsin karjuda, et ärge jumala eest käetugedest kinni võtke - nad tulevad ju ÄRA !!! Olin praktiliselt seljaga vastu treppi... See oli EKSTREEMNE ELAMUS - vahel saab neid ikka õige odavalt:P

Allatulekuks palusime nooremaid inimesi appi, kes kuulaks ära, kuidas ja mismoodi - kuigi Jäppe oleks ise ka alla saanud.

Kõige naljakam oli alguses ikkagi see, et seesama üliaktiivne proua hakkas poole trepi peal uurima, et KUHU MA OMA ARUGA ÕIGE LÄHEN ? Ütlesin, et jõulupeole ikka, kuhu siis veel. Tema selle peale, et appi, see on ju kolmandal korrusel ! NO JA SIIS ??? Vägisi jäi tunne, et ta tahtis öelda, et minge õige tagasi. VAAT EI LÄHE JA KÕIK.

Kui kõikide erakondade liikmed on sellise suhtumisega, siis ma ei tea küll, kuhu see Eesti poliitika omadega välja jõuab. Õnneks on sotside hulgas ka väga mõistlikke inimesi, küllap neid jagub mujale ka. Ja veel arvan, et igal erakonnas peaks olema vähemalt üks jonnakas füüsilise või meelepuudega inimene - kelle pealt õppida, kuidas ratastooliga v. misiganes abivahendiga ümber käiakse.

Koos, juhe on koos

Laupäevast saadik on Kaagvere internetitu. Hetkeseisu ma ei tea, olen linnas, lõpuks sain arvuti taha, kuigi mu asjaajamine jookseb kokku. Varsti on ka minu isiklik juhe koos.

See ei ole see laupäev...

Avasin silmad hommikul.
Taas oli toas ja hingeski tavaline argipäevahommik. Täna ei olnud see laupäevahommik nagu eelmine laupäevahommik.

Eelmine laupäev algas kell 6.00 hommikul. Sõbranna Krista tuli kell 7 autoga ukse ette. Mul tekkis reede õhtul suur päkapiku kinkikott ning otsustasime Helenaga, et seekord ei ole võimalik bussiga küll minna. Õnneks oli Krista tööle minnes minu juurest läbi sõita ja sõidutada mind Helenaga Tartu Maarja poole. Hommikul olin kannatamatu. Helistasin Kristale, kui kaugel ta juba voodist on. Krista oli õues, auto juures - hakkas tulema. Mobiilikõne ajal kostis kukelaul.
See oli mamma kukk, kes kires.
Jube hea oli kuulda üle mitme aasta ehtsat kuke kiremist. Veel varahommikul. Mobiilis. Kunagi ammu oli kukelaul igahommikune tüütus.
Uksest välja astudes ohkasin südamest: "Niisugusi tööpäevade algusi võiks olla sagedamini!"
Tõsiselt.
Vähemasti minu jaoks.
Räägin küll, et elan tavaliselt. Kuid tööpäevade algused... Nohjah, saaks ju nii ka öelda, et koduski olles algavad tööpäevad, kuid need on rutiinsed algused ja nii harjumuspärased, et ma ei suuda neid sõna otseses mõttes neid päevi võtta tööpäevadena.
Ma ei pinguta.
Eelmisel laupäeval pingutasin. Kella vaatamisega. Enda väljanägemisega. Tuhande pisiküsimustega, mis jäid teistele märkamatult.
Ma ei oleks nõus ka tööd tegema kellast kellani iga päev. Ka see ei oleks minu jaoks. Töö peab olema loov, mitte kella vahtimine. Ja mõtlen tööle ju kõik aeg, kui on midagi mõelda ja teha. Tihti teen häid mõtteid teoks õhtu hilja või isegi öösiti.
Olen öökulli tüüp :)

Täna algas hommik väga tavaliselt.
Pikutasin silmad lahti ja mõtlesin eimillegile. Vaatasin laste pilte riiulil. Iga hommikune rituaal soovida lastele mõttes head päeva :)
Siin ma nüüd olen. Ei ole praktiliselt ärkvel, kuigi olen kaks topsi kohvi hinge all.
Huvitav, jalale on tekkinud taas mingi lollakas koeranaela moodi punn. Kintsu all, istudes on ebamugavalt valus. Suvel oli kogunisti kolm punni samas kohas... Määrisin aloe vera geeli. Suvel aitas. Peaksin vist minema perearstile näitama... Võib - olla hakkab kunagine jalahaav kuidagi teistmoodi mõjuma - ega tookord ei ravitud haava st ei olnudki enam midagi suurt ravida. Haav oli ise mingimoel kokku kasvanud... Ma ei tahaks sellele mõelda, kuid oht on olemas - tahan või mitte. Punn on täpselt armi all...
Kuigi jah, rääkisin murest ning mulle öeldi: "Kui sa nii väga arstile minna, siis mine ... Nagunii saadab sind onkoloogiasse... Koeranael kaob ise..."
Sorry.
Mulle on jalad väärtuslikud ja vajalikud.
Ma pole kindel, et see punn ongi koeranael ning kui ongi, siis tuleb ka tegeleda sellega. On ju mõttetu oodata, kuna kaob ja taas tuleb... Miks kohe onkoloogia...
Ex ole, peksmise tagajärjel tekkinud armi polnud ka mitmete inmimeste jaoks olemas... Ja nüüd tahavad mind säästa või hirmutada - mõlemad pole mulle sobivad.
Mul ei ole noorena ühtki punni olnud mitte kuskil ihul. Isegi mitte näos. Päriselt ka. Ehk on mul nüüd pubekaiga punnidega huvitavates kohtades :D

Jõulud lõid mulle pähe!

Kaunistasime Erikaga õhtul mu elamist veel. Kunagi kuu alguses riputasin mõned kuuselõnga kardinapuule... Nüüd on kõik ehtes. Päkapikkki jõulupärjas ronis ka rohelisele välisuksele :) ;)
Tegin ka väikese suur koristuse juba jõuludeks.
Põletasime küünlaid.
Äkki hakkasin lõkerdama lihtsalt. Hea oli olla. Hetk, kus ma ei muretsenud mitte millegile. Erika vaatas ja vaatas naervat mind ning lõpuks ohkas südamest naeratades "Sulle lõid jõulud pähe!"
Võib - olla tõesti.

17 aastat tagasi ehk mõni kuupäev võiks ununeda...

Eile õhtul lugesin MNS sõbranna nime "abielu on võrdne piimaga - mõlemad lähevad hapuks". Muigasin.
Ei küsinud midagi.
Ei olnud meeleski, et 13. detsember 17 aastat tagasi muutis mu elu oluliselt. Kuid hommikul küsiti üksainus küsimus ning ähmane ajupingutus ilmutas mulle minu toonase õnnehetke... Mul ei käinud jõnksu läbi ega kahetse ka midagi. Tookord oli rõõm ja õnn, mingil moel väsimus... Ei, täna poleks olnud pulma - aastapäev,... Viisime avaldused sisse... Pagana pihta, on kuupäevi, mis võiks ununeda. Et nad ei saaks kuidagi riivada praegust tundeid... Tegelikult seegi poleks hea, kui jäävalt unustada mõnd hetke - siis kaoks ju seos päevade vahel hoopiski. Ei saa olematuks olnud. Saab muuta. Uuesti ja paremini teha... :D
Arvatavasti ei oleks mina nüüd see inimene, kes olen just täna, kui mul poleks kirjut minevikku :D

Mitte kõik piimad ei lähe hapuks :D ;) Ja arvatavasti on tänagi kuldpulmgi... Kui mu mälu mind ei peita. Olgu, mis muidu on, aga kui kaks inimest on suutnud kõigele vaatamata teineteise kõrval olla 50 aastat, see on juba midagi... nende jaoks...

JAH PILTE VEEL... PALJU... Helena fotokast

Palju õnne argipäevaks

Maandun tasakesi tagasi argipäeva. Koolitusew möll hakkab taanduma, kuid jääb mu sügavusse alles pikaks pikaks ajaks :)

Sõitsime Jäppega koju. Bussis oli tüütav joodik, kes püüdis igaühega rääkida. Linnas tuli ema lapsega bussi. Laps oli ratastoolis. Esimest korda oli tavabussis 2 ratastooli kõrvuti. Hea tunne oli, et mina polegi enam ainus hull, kes sõidab tava - maakonnaliini bussidega :) Noojah see joodik tüütas emat abiga pidevalt. Kui me hakkasime bussist maha tulema, rabas joodik mu ratastoolist kinni - karjatasin üle bussi : ei ole vaja. Mees seisis vaevu jalgel. See oli õudne moment. Oleks ta mind lükkanud, siis... Jäppe viis kotid juba maha ja tuli mulle järele...

Tulles koju, oli papa ikka purjus. 2,5 kuud loodan kainet päeva tal... Papa on nii ära jäänud, et soovimatult mõtlen, et see aeg on hirmus ligi, kus pean temaga midagi tõsiselt tegema... Ta vaikselt hakkab mitte aru saama... Eelmine nädal ainult jõi ja magas paar päeva... Ta isegi ei suuda enda pead kammida, muidu kammis mitmeid kordi päevas... Teate, kui valus ja ebaturvalinegi on seda kõike näha!
Täna oli päkapikk toonud mulle lauakate. Kena. Aga hääles kõlas papal mingi tundmatu noot. Kõrv tabas selle ära. Kas ta tõepoolest joob end surnuks...
Õudne!
Ja mul ei ole mitte midagi teha
peale selle, et
mõelda iseendale...

Veel koolituse pilte

Need pildid on tehtud Helena fotokaga.
See on Maarja sünnipäeva tort JAH ja EI koolituste auks. Valemi tordil mõtlesin mõne päevaga välja :D Ma loodan, et valem oli Maarjale ja teistele ka üllatuseks ning usun, et jääb eluks meelde :) :P
Väga maitsev tort oli !

Siin lihtsalt eputan :D Oli lihtsalt lõbus. Nii hea tunne on ju olla vahel harva õhtukleidis ja särada...

Tiiatibu taskus

Käisin hambaarstil uusi proteese lihvimas ja ära tulles juhtus kuidagi väga kummaline vaheseik. Esimest korda elus trepi peal jäin ma kuidagi abistajale tasku külge kinni. Kohe NII kõvasti lõin Jäppele külge:P See oli meie jaoks hästi koomiline ja arvan, et Jäppele tegi natz hirmu ka. Ühe käega tiris ratastooli taskust välja, teise käega hoidis ratastooli kinni. Haiget õnneks keegi ei saanud, aga rassimine käis mitu head minutit.

Huvitav, kas nüüd peaks taskud ära keelama või:P

Jah ! Jah ! Jah !

Nii - nüüd kirjutan pikemalt, ja lisan paar pilti ka.
Siin oleme meie, tegijad:) - Kaupo, Maarja ja mina. Meieta poleks keegi saanud kaks päeva igal moel JAA öelda. See pilt on tehtud jõulu-õhtusöömaajal, kus mina pidin toime tulema päkapiku ametiga. Esimest korda elus. Päkapikk ja Jõuluvana jätsid ülekoormuse tõttu meid külastamata (ei tea, kas uuel aastal peaks kohe jaanuaris nendega flirtima hakkama:P). Siin pildil pinnin Maarjalt laulu välja - mille ma ka kätte sain.

Siin on meie grupikas. Eks ole kena:)


Usun, et JAH-ütlemine õnnestus 95%, kui arvudes rääkida. Hea meel on mul Maarja üle:) Ta tegi oma elu esimest koolitust. Ja mul oli au olla ise koolituse koordinaator. Jeee ! Minu meelest oli meie tiim koos Kaupoga suurepärane.
Ja grupiliikmed olid ka suurepärased. Tulid ja jäid. Pooled olid endised EI-ütlejad:) Aga kõige suurema arengu oli vahepeal läbi teinud kindlasti Loona- Maria (väike neiu punases). Tegelikult olime ja oleme me kõik edasi arenenud - väärtuslikeks geeniusteks. Ja nendeks me ka jääme. Ja nüüd jäävad väärtuslikud geeniused järgmist koolitust ootama, mille suhtes on Kaupoga põhimõtteline kokkulepe juba olemas.
Küllap mina kui tulevane projektijuht saan jälle energiat nendest lugematutest kallidest, mis mulle tehti, ja aplausidest ja headest sõnadest. Seda kõike on võimatu sõnadesse panna...
JAH, me elame edasi, ja teeme projekte edasi ja peame lahinguid ka, kui vaja. Sest me oleme geeniused (üks harjutus oli selle kohta:)) Ja nii see ju ongi, et iga inimene on omal alal geenius.

Unetu öö tulemus

Eile hommikul kella 9 paiku Waide motelli toas, kui Helena oli teinud mulle iluravi :)

Ma ei pannudki suurt pidu laupäevaõhtul... Lihtsalt ühel hetkel mu juhe jooksis kokku ning mul pärast pisaraid ei tulnud enam und... Juhtub :)

Aga sellest ajalugu jääb vaikima... :)

Õnnekillus OLEN TÄIESTI OLEMAS

Olid hullud päevad :) , mis olid IMELISED ja VÄGA TÖISEID. Toimus JAH koolitus Waide motellis :)

Homme pikemalt. Olen kohutavalt väsinud.

Aga Erikalt sain imearmsa jõulukinki - ÕNNEKILLU :) Taldreku killu, mis kukkus Ragne Wildes puruks ning mille üht kildu soovisin naerdes endale, kui Ragne kohkudes katkise taldreku Erikale ulatas öeldes: killud toovad õnne. Taldrekuga viisime suvel Ragnele autosse koogi, kook sulas autoaknale. Taldrek ununes Ragne kätte. Ja nüüd jagatud ÕNNEKILDUDENA :)

Armas, nii armas

Hoidsin täna üle mitme aja väikest last süles. Mõned minutid. Laurile muutus istumine tüütavaks - muudkui istu ja istu Kapriisi pubi laua taga :)
Ei ole midagi armsamat, kui 7 kuist inimese hakatist süles hoida ja vaadata ta siiraste silmadesse :)
Kohtusime üle kuude Pillega. Kuna ta kohtas päkapiku, kes käskis sokutada pakid laupäeval päkapiku kotti, kuid nii, et mina tõesti ei teeks enne pakke lahti. Luges veel Helenale sõnad peale, et Tiiale mitte anda enne õiget aega. Ja ups - uskuge - Helena peitiski mu kodus kinkikilekoti nii ära, et ma ei tea kuhu :D
Linnas soovisin sellesama kinkikilekoti enda kätte võtta, oleks Helenal kergem olnud ratastooli lükata, kuid Helena naeris resoluutselt: "Olgugi, et oled boss, kuid koti sa ei saa ikkagi!"

Võimatut armsad inimesed mu ümber!!! :)

Tabamata ime... mul tabatud

Tegelesin päev otsa "heategevusega" st maalisin. See maal on hoopis teistsugusem kui siiani mu pildid on olnud. Pisi detail ei tulnud mitte kuidagi - ma ei saanud aru miks... Vandusin omaette - kujutage, mina oskan vahel ka vanduda :D - ja
siis klõps -
tabasin ära, millest asi... :)

Eluski palju tabamatuid imesid, mis peaks tabama, et suured asjad on vahel nii vähe nihkes - üks õige täis pööre ja kõik laabukski.

Seda teha ongi kõige raskem.
Kahju hakkab tehtust...

Uuesti teha - saab parem. Sest ma ei usu, et keegi tahab halvemat veel halvemini teha. Vähemasti teadlikult...

Eilne ununes hoopiski :D

Tegelesin eile JAH´iga ja infolehe 2 numbriga kella üheni öösel. Ajataju kadus.
Õhtul küsiti, kas koogi sõin, sest on ikkagi puuetega inimeste päev.?
Ei söönud.
Ei olnud meeleski eile hommikul, et on päev. Eilne sünnipäev oli meeles.
Isiklikult ei pea puuetega inimeste päeva enda päevaks. See ei tähenda, et ütleksin: puuetega inimeste päeva ei oleks üldse vaja. Kindlasti on.

See nädal võiks olla vähemasti poole pikem... Siis saaksin lahedasti kõik ilusti viis korda järjesti ära teha... :D

Jälle advendiaeg

HEAD 1. adventi,

minu armsad sõbrad ja lugejad!

Joon hommikukohvi.

Küünal põleb.

Kuulan ELMARIST Äpu näärilaulu. Äpu näärilaul on mu üks lemmiklaul aastaid.

Akna taga laia lund.

Ilus aeg on soovida, et õnne juurde tuleks :)

Sool ja leib ehk Annelinn on eximiseks

Käisin täna Lyl sünnipäeval + soolaleival. Sõbrannal lõpuks ometi suur elamine! Mina ei mäleta, kuna viimati kellegil konkreetselt soolaleival käisin.

Oi, mulle ei meeldi Annelinn. Jälle tiirutasin maja ümber nagu segane ega leidnud maja 47 - enne kui Ly rõdult karjus "Tiia, tule siia".

Jälle on mul südames hea tunne - Lyga on ok :)