laupäev, jaanuar 05, 2008

Jah - jah, kuid...

... mind tabas hetk tagasi nukrusehoog, mis on minus olnud uueaastaööst. Pääsesin nukrusest mööda naeratades iseendale kui teistele, sõpradele. Alateadlikult mõtlesin, et ma ei kirjutagi seekord kurbusest, mis tulenes taas uue aastaga... Iga aasta vastuvõtt on aeg, mida enam ei näe ning mida jääb inimesel järjest vähemaks... Nii palju soove ja unistusi - tean küll, et neil on kombeks täituda, kui pingutada... Kuid milleks või kelle jaoks...
Ärge pange tähele - selline olengi. :) Miski ei muuta mind. Pool mind on paratamatult nukker.
Esimene uusaastasoov läks taas mõttes lastele. Saan aru, et lapsed EI peagi vanematega uut aastat surmani vastu võtma. On ju hirmus tore, kui lastel on vahvam ja vähemasti omamoodi peod... Ja siiski usun, et enamus emad mõttes soovivad lastele parimat...

Võiks veel pikalt masendada. Ka mu kallikene läks õhtul hulluks ja maalil käelaba ei tule mingil võluväel välja ja isikliku abistaja teenust tuleb uskumatult taas otsast peale mullitada ja üksinda olen ja ... sada üks häda veel...

Kuid sama palju on rõõmugi.
Sada üks rõõmu :)

Nii häda pole ju veel midagi :)
Tasakaalus püsingi...

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

ei noh see on ju loomulik, et iga aastaga jääb uue aasta vaastu võtmisi vähemaks, sama on ju ka synnipäevadega, ega seepärast ole vaja ju synnipäeval kurb olla exole :P

Ragne

KATRIN ütles ...

Kaunist uut aastat Sulle! Ole tugev ja rõõmus!

Tiia ütles ...

Ragne: sünnad on kuidagi rõõmsamad...

lapsuliblikas: täh :)