See talv esmakordselt sai vaipu lumes kloppida. :) Ootasin seda hetke. Oki, Helena mässas vaipadega lumes, kuid toas on siiani lume lõhn - või kujutan lume lõhna ainult ette :) Vaipade tuppa toomisest on möödas ca kuus ja rohkemgi tundi juba. Toas on puhtus. Värske puhtus. Lume puhtus.
Ise küsimus on see, kui puhas on lumi.
Kuid otse taevast alla sadanud lumi peaks siiski olema veel särav puhas :)
Nohjah, võib - olla olin eile varjupaigaga pisut ennatlik järeldusi tegema, kuid siiski... Suhtlesin taas sõbranna, laskusime tuumani "miks", küsitlesin ja arutlesin mitte kui võimalik varjupaiga klient, vaid kui asjaosaline, keda huvitab kogu ühiskonna areng. Sest "miksile" tuli vabandus, et nad ei ole kokkupuudunud ratastoolides inimestega ega oska arvestada...
Selge.
Küsisin, kas on mõeldud ligipääs kui selline pimedale või kurdile inimesele- vastus oli täpselt see: "ei tea"
Kas see on ka selge...
Ühesõnaga, erivajadustega inimene ei saagi turvaliselt abile looda, kui tekibki see vajadus kodunt ajutiselt varjuda... Kas sedasi...
Tean, et Tartu teises varjupaigas on küll teisigi erivajadustega naisi olnud peale minu... Kuigi ka seal on/oli vähemasti füüsiline ligipääs nulli lähedane. Minu jaoks küll mitte. Kuid mina olen mina, eks ole :)
Niisiis, kohtun varjupaiga ühe töötajaga. Võib - olla tuleb ainult kasuks neile, kui suhtlevad minuga. Püüan seletada, miks hoiakuid peaksid teistmoodi olema, mitte selliselt nagu nad praegu on. Ehk mina ise ei saagi sealt head nõu või häid soovitusi - aga mine tea :) - aga ehk keegi tulevikus saab proffi abi.
Ei saa ometigi toonitada pidevalt ja jätkuvalt, et meie sotsiaalsüsteem on nõrk jne. Selleks ongi vaja omi arusaamisi muuta, et muuta Eestimaad paremaks. Tugevamaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar