kolmapäev, veebruar 27, 2008

Olen elus - poolsurnud

Käisin eile üldkirurgi juures. Ikka nende jalapunnide pärast. Nahakasvajat igatahes ei ole:) Märtsis on väike kümneminutiline op, lihtsalt lõikavad need punnid välja. Mul oleks olnud võimalus opist keelduda, aga ei näe põhjust, miks peaksin nende mädapunnide pärast edasi kannatama. Noojah, arst, 50-ndates meesterahvas ja dotsent, sai tõelise šoki, kui mu haavaarmi nägi. Hüüatas jumalast siiralt ja kohkunult, et mis asi SEE on ??? Talle vist ei jõudnudki kohale, kuidas saadi mind omal ajal niimoodi peksta. Ega ei PEAKSKI niisugune asi pärale jõudma, aga - seegi on ELU. Paraku...

Ja Maarjamõisa polikliiniku registratuur on ikka... Loogiline oleks, et registratuuris on üks laud madal, et ratastoolis inimene ei peaks kaela kangeks venitama, nagu kaelkirjak. Tartu Postimaja on hea näide, et nii saab küll - seal on mitu madalat lauda. Ja ometi on seal veel eraldi invalaud, kus ma ise pole käinudki - ei ole vajadust tundnud.

Kuna mul nahakasvajat ei ole, siis on mul praegu JÕLE nohu ja köha - vägisi tahavad ajud nina kaudu välja joosta:P Kaob viimat see viimane aruraasuke ka ära taskuräti sisse:P

Kommentaare ei ole: