Kummitab ikka veel film "The Secretit". Kummitab polegi vist õige sõna. Sest see film ei pane filmikunsti kui sellise üle juurdlema, vaid iseenda sisse piiluma. Sügavuti.
Kummitus on vist iseendas ja iseenda järel... ees ... kõrval...
Saladuse kummitus iseendaga positiivne sõber olema.
Ka eelnev rutiin saab positiivne sõber olema, kui vaid võtta möödapäästmatu sõbrana.
Maalides mõtlesin saladustele.
Inimolend on justkui maal. Tõmbad oma arust viimase õige pintslitõmbe ning oled veendunud, et nüüd ongi maalipilt valmis, kuid vaatad järgmine päev või kuu... aastate pärast, et näed sa, kui poolik töö see veel on...
Inimolendiga on sama lugu. Päris iseendaga ka, ammugi veel teise inimese tundmisega.
Jäin mõtlema, kui mitu protsendi võin mina iseend tunda... Kas tõesti pole mul kuhugile areneda... Olen küllalt positiivne teiste arvates. Aga minu oma arvamuses on see, arenguruumi on lõpmatult.
Ma ei ole veel pooltki nii positiivne enda suhteski, kui peaks olema... ja mõni saladus enda sees jääbki usutavasti lahendamata selles maailmas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar