Juhuslikult sattusin nägema Puudepunkti lõppu, kus räägiti seksuaalsusest. Õige jutt. Eriti meeldis Olev Poolametsa lõpulause: esimene samm - tulge kodunt välja.
Veel meeldis mulle rõhu asetus, kas alkohol või ratastool on suhte juures hullem - päris hästi ei saanud aru, sest siis lülitas papa teleri etv-le. Aga midagi sarnast oli küll .
Kuid mulle on veidi vastu see koht, et meile, puudega inimestele on seximine eriline, erivajadustega. Saan aru, et kõikidel on see individuaalne, kuid samas intiimne tegevus. Kas sex on isiklikult mulle miski eri olnud - ma ei teagi. Võib -olla ainult ERILINE VÕIMLEMINE, mis on olnud nauditav ja valutu.
Kunagi ütles seksuoloog Toomsalugi mulle, et minu jaoks on see eriline... et ma pean kõike teistmoodi õppima... Appikene küll, sexuaalsuses OMAENDA MOODI ja ma ei tahagi teada, kuidas teistmoodi teistel inimestel sex on.
Võib - olla seda tulekski hakkama ütlema, et olge omaenda moodi partneriga, mitte teistmoodi.
Ei ole olemas ERIelu
ega ERImaailma.
Inimesed on kõik inimesed!
Ja seegi probleem, millega mina olen kokkupuudunud, on ka tegelikult niivõrd tavaeluline. Mitte ei saa öelda pagana pihta, et näe, mul on erilisest kummaline mure :) Nimelt, mu nn austajad on viimaks ikkagi öelnud, et mu abistajad/sõbrannad on ahvatlevamad kui mina ise... Ja nii see lihtsalt ongi!!! Normaalne naine või ka mees ei kannata sellist väidet iial välja - olgu ta ratastoolis või autoroolis - vahet ju ei ole.
Suhete hoidmine on nihkes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar