Kui nutumaik oli suus, tegi mobiil sõnumi helina. Avasin sõnumi. Lugesin. Naeratasin pisarateni südamest. See oli üliüllatuslik sms Kaupolt :) kes saabus kaugelt maalt koju ja teatas, et palus Budhalt kõigile sõpradele õnne ja rahu, ta vastas, et need ise välja tahu
Ma ei suutnud uskuda ikka veel, et olen Kaupole nii oluline - nüüd ma ei teagi, kas süüdistada end kahtlevas seisukohas :) Nüüd tean, tean väga kindlalt, et nii väikse inimesena nagu mina just parajasti olen, olen Kaupole tähtis ja oluline.
Ja meie koostöö Kaupoga jätkub.
Kui vaid Kaupo ise teaks, millise hoolivjulge toetuse laengu mulle andis justtäpselt siis, kui mu maailm tahtis kokku varitseda järjekordselt :) Eks ma püüan seda öelda mais Geniaalsuse koolitusel ;)
Oluline on see, et Kaupo usub minussegi. Kui inimesesse. Kui projektijuhti. Kui ehk ka tulevasse koolitajasse. Usun sedagi.
Tean, miks pingutan ja vaeva näen.
Ei, mitte üksnes Kaupo pärast.
Iseenda pärast.
Kõikide inimeste pärast, kellele mina kordan lähen.
Ma pole üksinda.
Kuigi papa röögib sedagi, et mul pole kedagi. Ta ju näeb ainult seda, mis kodus on. Mõni päev olen jah kodus üksi. Kui palju häid inimesi mu ümber tegelikult on - seda papa ei oska kahjuks ette kujutada ja vist ei tahagi.
2 kommentaari:
Sattusin Su blogi lugema ja jäin imetlema Su oskust leida üles igas asjas ka hea külg. See on eriline and, Tiia ;)
:) ma ei tea... Pisim rõõm teebki elu elamisväärseks keset kaost...
Arvan, seda kunsti oskavad paljud :)
Postita kommentaar