reede, märts 14, 2008

Stressi ravi lõppes deprekaga OMAS KODUS

Mul oli hommikul tunne, et vot täna TAHAN koristada. Ausalt öeldes nii must elamine ei olnud kaua - kaua aega. Olin mitu - mitu kuud lihtsalt silmad kinni pigistanud, et mitte näha lohakust, mis pole üldse mulle omane. Mul peab ju iga pisiasigi täpselt õiges kohas olema ning ei ühtegi tolmukübet. Mind ajab lihtsalt närvi, kui asjad pole nii nagu ette nähtud või lauakate all on puru, või kapp segamini. Kuid paar kuud ei suutnud miskit teha, sest teadsin, et poole tunni pärast on elamine, eriti kööginurk samasugune nagu enne koristust.
Täna päev oli mul energia. Tegin praktiliselt suurpuhastuse. Kogunisti laulsin omaette. Hea oli olla ja toimetada. Muud ei tahtnudki. Kallikese "unustasin" päevaks. Saatsin vaid mõned vastu sõnumid.
Papa oli ka eilsest enam - vähem normaalne. Vähemasti oli normaalsemaid aegu üle mõne aja. Tegi kogunisti taas süüa ning rääkis, olgugi, et aknast nähtud - tavaliselt lasen selle juttu ühest kõrvast sisse teisest välja, sest mind tõesti ei huvita kes kellega mingil ajal õues käib. Arutas veel, mida süüa teha.
Nurgas seisab kahe päevaga kolm 2 l õlupudelit + mingi vein + üks 1 l õlupudel. Arvatavasti joomine leevendab juba ta vaevusi. Õhku tal ei jätku pidevalt. Ei jaksa enam köhidagi. Mul on hirm koguaeg, et ta lihtsalt lämbub... Ja jalad on kohutavalt paistes. Ühesõnaga, lootusetu tervis. Nojah, lisaks sellele neelab ikkagi suvalisi valurohte. Tablette toovad. Hea küll, saan aru, et toojad teevad enda meelest head. Kuid... praegu on lihtsalt lihtne ravi hiljaks jäänud ja võib veel hullemaks teha.
Kui nii edasi, helistan ühel hetkel kiirabi ja punkt.
Olgugi, et minu sõna ei maksa midagi.
Koristasin.
Pühkisin valamu juures lauda. Mõtlesin, et panen uue laudliniku (sünnipäevaks sain üllatus kingina :) ). Kogemata lükkasin puljongipurgi valamu - lihtsalt pühkisin hoogsalt. Mis järel korraldas papa skandaali - mina viskan tema ostetud rahaga puljongi minema. Püüdis isegi mind lüüa, ise ütles, et mina tahan teda peksa.
Tean, et karjumine oli mõttetu. Aga ma karjusin.
Et papa koristab 4 x päevas. Nii ta väitis. Mõistan, vanade inimeste pühkimine vahel ongi kerge pühkimine rasvase lapiga, mis määrib rohkem kui puhastab. Millegipärast oli laud igasugust sodi täis, mis üleüldse ei täna ega eilegi lauale tekkinud. Valamu juures olev kapp on justkui papa isiklik laud, mille sees kuivavad nõud.
Mul tuli nutumaik suhu.

Kaua veel suudan...
Päeval nägin, kuidas kodu särama lõi. Toas hõljus kodusoojus. Mõtlesin, et olen õnnelik inimene - mul on nii armas ja ilus kodu... Vahepeal ei tahtnud ma tõesti kodu tulla. Ma ei tundnud end kodus hästi... Tundsin kuidagi üleliigsena ja taas vaevatuna... Ja see korralagedus häiris mind...
Nüüd on jälle tunne, et mine kodunt ära.
Kuigi puhtus särab vastu ja mul peaks hea olema...

Saan aru, et papa on tervisest põhjustatud ebaadekvaatne. Samas on ebakaine. Ja löömise ähvardus polnud tal täna esimest korda. Ta on endale pähe võtnud, et tema on minu vägivalla ohver. Olen rääkinud, kui mina olen paha, siis palun otsi abi - keegi ei käse ju minuga elada koos. Siis on alati vaikus. Ma isegi ei usu, et papa ei saa üldse aru, mida ta räägib. Siin mängib taas ja taas alkohol oma rolli. Kiuslik on ta samuti.
Võib - olla aasta alguses oli pisut kergem olukord, kui papa otsis (peale tükkivalt küll) igaühelt hellust...

2 kommentaari:

kukupai ütles ...

Nii et jälle hakkab raskeks ja jamaks minema... ja jälle ei saa ma Sulle muud soovida kui vastupidamist...
Karta on, et ega Su papa enam kuigi adekvaatne ole ja see, mida ta räägib - kas ise paari tunni pärast mäletabki seda?
Kiirabi saad kutsuda, kui olukord päris hull, aga kas sellest kasu ka on? Kui ta joonud on, ei saa kiirabi mõnda vajalikku süsti äkki teha või hoopis haiglasse viia või kas üldse tegeleb temaga? Suvaliste ja veel erinevate valuvaigistite valimatu neelamine, pealegi koos alkoholiga, on viimane jama, tõesti.
Aga et kodu korda said, on ikkagi väga tore, küll saab muud ka.

Tiia ütles ...

:) ARMAS, ET SINAGI OLED IKKA MINUGA

Just seda kõike mõtlen minagi... Praegu küll ta minu kaelas, kuigi toetajaid ja kaasamõtlejaid mul jätkub - see annab jõudu.

Peab saama. Teist võimalust ei ole.