Täna õhtul käis külas Helena (nr 1 :) ) Jalutasime Kaagveres. Ma polnud nädal väljas käinud. Leidsin õues tõelise KEVADE. Ilus - ilus - ilus õhtu oli.
Tulime tuppa. Siis tuli jahmatav hetk - päris kõrvalt naabrimammi tuli ütlema: "Tiia, küsi isalt, kas ta mädarõigast tahab... "
Mina olin tumm.
Helena oli tumm.
Siis saime mõlemad kõnevõime tagasi. Ütlesime, et isa on surnud...
Naabrimammi kohkus. Ta ei teadnud mitte midagi toimunust.
Ta tõesti elab aastaid omas maailmas, mida on vahel üsna raske mõista. On omaette. Papaga suhtles aeg - ajalt, tõi oma kasvatatud juurvilju. Jäin mõtlema, et kuu aega küll polnud naabrimammi minu ukse taga käinud...
Uskusin, et suurlinnas ei tea naabrit, aga et väikeses külas ka seda juhtub...
Mul oli päris hea, et sel tobedal hetkel (see oli lihtsalt tobe ja vastik hetk) oli minu kõrval Helena. Ühelt poolt sain aru mammist, teisalt hetkeks meenus mulle see läbielatud...
Tegin kiiresti küpsisekooki. Õhtuks. Peale panin papa keedetud viimase õunamoositilga. Südames käis jõnks läbi. Naeratasin ja tänasin mõttes papat tehtud mooside eest - küllap ta hing kuulis :)
Kook tuli hea. Mahe.
Helenal oli mulle mitu positiivset ettepanekut edaspidiseks. See tähendab, et mul on vist tegevust jätkuvalt palju ja mitmeid uusi tutvusigi... :)
Uus nädal tuleb mul hästi - hästi tihe. Kui vaid igaks päevaks jätkuks abistajaid...
Aa, leidsime Helenaga, et varvastega ei saa nina nokkida :D :D :D Mul on nohu. Nuuskan, et (paber)taskurätt on põlvedel eluaeg...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar