Sain alles täna koju. Pärast koolitust. Eilsest on mul kadunud taas Helena - ja ausalt öeldes muretsen tema pärast ka. Kuigi ma oletan üht asja - ja see on HEA, kui oletus täpi läheks. Täna oli tööl abistajana Sandra ja minul/meil oli mõnusalt hea päev :)
Minu õnnetu ratastool, mille ratas on kadunult ikka jätkuvalt ex isikliku abistaja Diana käes, on ometi lõpuks korras. Pidin maksma 150 kr ratta eest. Kuid lõpp ju hea! Päris lõpp see siiski ei ole veel... Käisin täna ITAKis ratastoolil järel, kuid oh mõistust - jalatoed olid ununenud viies keldrisse ja läbi linna ikka ei sõita jalad üleval taevast. Nii helistasin taas Kristale ja palusin taas abi. Homme ehk saab ratastool autoga koju :)
Kell on tiksunud üle südaöö.
Kuu aega tagasi oli viimane öö papaga... Öö, millele ei taha tagasi mõelda...
Kuu on tegelikult tohutu kiirusega lennanud. See on nii. Mõni hetk tundub see aeg olnud terve igavik, mõni hetk tundub see nagu eilne päev.
Ma ei teagi, kumb tunne on parem.
Tean, et elu läheb edasi. Mina elan täpselt nii nagu suudan ja soovin. Võib - olla on soovunelmaid, mis nüüd kergivad minus veel rohkem üles.
Kindlasti aitas sellele kaasa olnud koolitus ning Kaupo ja Maarja. Eelkõige mina ise :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar