neljapäev, juuni 12, 2008

Kaua veel seebiooper... ja maailm on siiki ebaõiglane, siiani uskusin vastupidist...

Seebiooper mullitab...

Täna sorteerisin papa asju. Riided viskasin lihtsalt minema lootes, et keegi prügila elanik leiab korralikud riided.
Aga portfellis, mida papa ei lubanud kunagi puudutada, leidsin pataka vanu kirju sh mu eksämma kirju. Uskuge mind, see rabas mind liikumatuks. Mõned kirjad suutsin lugeda... Enda kohta sain teada, et vastik kaebaja ja ei taheta mulle vastukirjutada, kuid vanaisale st papale saadeti toetusi (kirjutatud 1998 aasta lõpus) - minule oli see aeg raskeim elus. Kogu perele... Kuid poleks ma sedasi teinud nagu tegin, oleks olnud veel suurem tragöödia kui praegu on - olen selles veendunud.
Vägivallas olija ei kaeba, vaid otsib väljapääsu.
Sellist lahkuminekut nagu meil oli, ei soovi ma vihavaenlasele ka...
Ma ei teagi, kas papa kirjutas midagi minu kaitseks vastu või mitte. Eriti ei usu. Sest tema meelestki oli ju olukord suhteliselt normaalne - noh natuke peksa kulub ära kas või nalja pärast. Papa oli arg tõele näkku vaatama. Ja läksin mina vahele, kui papat taheti peksa joomingu järgsel une pealt ...
Öelge, kus on õiglust
või
et maailmas pole ebaõiglust...

Loomulikult hästi tore, et vanaisale kirjutati lastest. Sain minagi täna osa laste tegudest, mis olid ca 10 aastat tagasi...

Kuid...

Andestan mittemõistmisele!
Ja ei soovi kellelegi, et kurjuse tagasitulekut tema enda juurde, kes on ise soovind ja teinud kellelegi kurja.
VALUS ON MUL.
VÄGA VALUS.
Mulle ei rääkinud papa iial neist kirjadest. Võib - olla minu kaitsmiseks...
Nüüd ometi lugesin...

Ja kõik kuhjub taaskord ülepea.
Iga päev üllatab mõni mureprobleem.

Kaua veel...

Küll olen olnud ikka halb inimene...
Kuid minuta ei saa ... VIST...

4 kommentaari:

kukupai ütles ...

See on nendepoolne mõistmatus ja ebaõiglus, mitte Sinu poolt, eks. Ja kunagi peavad nemad selle eest vastust andma. Su lapsed on juba suured ja hakkavad valusaid küsimusi esitama ning ootavad neile tõeseid vastusi. Kuidas nad siis vastavad? Usu mind, ükskord saavad lapsed tõe teada ja see ei saa mõnedele inimestele kerge päev olema.

hundi ulg ütles ...

Raske on midagi ütelda, et Sul poleks nii valus. Sa lihtsalt tead seda, et aeg leevendab valu. Kahju lihtsalt, et SEE valu tuli uuesti.

Kukupai, ehk on Sul õigus. Kuigi mina arvan teisiti. Lapsed, olgugi suured, ei pea minu arvates teadma tingimata kogu tõde oma vanematest. See on pikk jutt...

Maria ütles ...

Su ämm kindlasti lähtus sellest et oma laps on kõige kallim, parem, ilusam ja osavam. Ta polegi võimaline midagi sellist tegema jne...

Sinu haavad ei ole kerged paranema. Ma ei tea kas need üldse kunagi paranevad. Kõik võib ju aastaid korras olla ja siis korraga tuleb kõik meelde.

Sa oled väga tubli ja vapper. Su lapsed saavad täiskasvanuks ja mõistavad seda, et sa oled tegelikult hea ema. Selleks läheb lihtsalt natukene aega. Ühel päeval on nad su ukse taga ja tahavad teada kõigest mis sinu elus vahepeal juhtunud on. Täiskasvanuna mõistad asju teistmoodi kui lapse või teismelisena. Võibolla peavad nad selleks ise lapsevanemateks saama, et seda kõike mõista. Lapsed tegelikult teavad ju kõike seda. Nad ei ole seda unustanud. Nad teavad oma sisimas mis päriselt juhtus.

Tiia ütles ...

:)
Aeg leevendab valu. Kõik, mis peab tulema, tuleb mingilviisil kindlasti...

Minagi mõtlen nii nagu sina hundi ulg, et lapsed ei pea kõike teadma... Mõnikord soovin kogunisti, et nad ei mäletaks õudusi sügavas endas... Lastel oleks kergem.

Küsimused tulevad ka ja neid jätkub neil arvatavasti meile kõikidele. Nii mulle kui teistele... Annaks Jumal mulle siis vastamistega kannatlikkust!

Emana usun ikka lastesse...